Emotsionaalne söömine: himud on harva seotud ainult toiduga
Ühel hetkel me naudime toitu, mis rahustab nii keha kui hinge. Järgmisel hetkel aga tunneme, et kõht on liiga täis ning meil tuleb seedida nii liigset toitu kui ka meid vallanud süütunnet. Sellist nähtust nimetab Jessica Ortner raamatus „Lahendused koputamise kaudu – kaalulangus ja füüsiline enesekindlus" emotsionaalseks söömiseks. Ta õpetab sellest vabanema akupunktuuripunktidel koputamise tõhusa meetodeiga.
Emotsionaalne söömine tundub meile sageli meie enda väikese räpase saladusena, mis pakub meile ühelt poolt naudingut, kuid samas tekitab süütunnet. Kui me kannatame emotsionaalse söömise all – kas anname järele himule mingi toidu järele, sööme liiga palju, et vältida negatiivseid emotsioone või näksime pidevalt midagi –, muutub meie suhe toiduga ebatervislikuks sõltuvuseks. Ühel hetkel me naudime toitu, mis rahustab nii keha kui hinge. Järgmisel hetkel aga tunneme, et kõht on liiga täis ning meil tuleb seedida nii liigset toitu kui ka meid vallanud süütunnet.
See on käitumismuster, mida me enda arvates kontrollida ei suuda. Kui me tunneme end emotsionaalselt haavatuna, on kerge pöörduda toidu poole. See ei arvusta sind kunagi. See on alati valmis sind lohutama. Tänu toidule tunned end õnneliku ja vabana, kuni saabub hetk, mil sind hakkavad vaevama ülesöömise sümptomid ja ka süütunne.
Järgnevalt uurime erinevaid emotsionaalse söömise vorme ja siis vaatame, kuidas emotsionaalsest söömisest vabaneda. Kõigepealt aga peame seda teemat paremini mõistma ning alustame emotsionaalse söömise põhjustega.
Miks me sööme liiga palju
Kui vaadata lähemalt emotsionaalse söömise käitumismustreid, siis on oluline teada, kuidas toit, mida me emotsionaalsetel põhjustel sööme, mõjutab meie füsioloogiat. Paljud meist himustavad lihtsaid süsivesikuid – magusaid või soolaseid süsivesikurikkaid toite, nagu küpsised, krõpsud, kompvekid, jäätis ja muu. Huvitav on see, et need toidud toimivad kehas kui uimastid, tekitades meis kiiresti rahulolu- ja õnnetunde, kuid seda vaid lühikeseks ajaks.
Teaduslikult on tõestatud, et lihtsad süsivesikud suurendavad ajus ühe aminohappe – trüptofaani – kontsentratsiooni. Trüptofaan aitab toota virgatsainet serotoniini, mis tekitab sinus rahulolu- ja õnnetunde. Ehk siis teisiti öeldes, üks põhjus, miks sul on nii raske panna krõpsupakk või kommikarp oma käeulatusest välja, on see, et kui sa sööd neid toite, on su aju „serotoniiniuimas“. Need toidud käivitavad aju mõnukeskuse, saates sinusse „hea enesetunde“ kemikaale. Lühikese aja jooksul tunned sa end suurepäraselt. Seega pole mingi ime, et sisimas tekib sul soov veel ühe küpsise järele!
Koputamiseekspert Brad Yates ütles mulle ühes intervjuus midagi, mis pani mind mõtlema: „Enese saboteerimine on lihtsalt üks ekslik enesearmastuse avaldus.“ See väide tundub nii tõene, arvestades emotsionaalset söömist.
Kui me oleme serotoniini mõju all, näib meile, et emotsionaalne söömine on parima moodus enda toitmiseks, armastamiseks ja kehtestamiseks. Me võime mõelda midagi sellist: „Ma olen täna nii palju teinud, ma olen selle ära teeninud“.
Toidu kasutamine enda premeerimiseks ei ole meie endi välja mõeldud harjumus. Kui mõelda tagasi lapsepõlvele, siis öeldi meile ju sageli, et kui me oleme head lapsed, saame preemiaks midagi magusat. Sellest tekkis ka arusaam, et maiustused on üks moodus meie headuse hindamiseks. Seega on täiesti mõistetav, et täiskasvanuna näeme jätkuvalt toitu enda premeerimise vahendina.
Himu mingi toidu järele: kui tekib vastupandamatu tung
Oma himudele järele andmine on üks äärmiselt tavaline emotsionaalse söömise vorm, kuigi sel hetkel, kui tekib himu, võib see tunduda tõelise füüsilise vajadusena. Himud on ka üks sümptom, mis viitavad meie võitlusele kaalulangetamisega.
Jenna himu Ritzi soolaste küpsiste järele oli nii tugev, et ootuses neid süüa sõitis ta isegi töölt kiiremini koju. Jõudnud koju, sukeldus ta oma lemmikküpsiste pakki veel enne, kui jõudis kapiukse sulgeda. Siis – justkui lummatuna – sõi ta sealsamas püsti seistes tühjaks terve paki. Ta teadis, et see oli halb harjumus, kuid ei suutnud seda lõpetada.
Ühel päeval hakkas Jenna koju sõites koputama oma küpsistehimul, tehes seda iga kord, kui pidi punase fooritule taga peatuma. Kui ta jõudis koju, oli ta pingetest vabanenud ja suutis end kontrollida ega tundnudki vajadust kohe kööki kiirustada. Füüsiline himu ei saanud seekord tema üle võimust. Hiljem ta taipas, et tegelikult vajas ta vaid pärast rasket tööpäeva mingit moodust lõõgastumiseks ja sümptomil – himul küpsiste järele – koputades vabanes oma söömishimust.
Selline „sümptomil koputamine“, mis antud juhul tähendas koputamist söömishimul, võib sageli tuua kiireid tulemusi.
Selleks, et alustada võitlemist oma himudega, hakkame nüüd koputama otse sellel toidul, mida sa ihaldad. Koputades oma himul ja ka meeleheitel, mida see vajadus sinus tekitab, saad sa keha rahustada ja himust vabaneda.
Mõtle toidule, mida sa ihaldad, ja püüa mõttes muuta oma himusid veelgi tugevamaks. Mõõda seda himu kümnepalliskaalal ja alusta koputamist.
Järgnevalt üks näide.
Karatelöögipunkt: kuigi ma vajan praegu šokolaadi, aktsepteerin ma oma tundeid ja tean, et lõõgastuda on turvaline. (Korda kolm korda.)
Kulm: ma vajan šokolaadi.
Silmanurk: ma pean seda kohe saama.
Silmaalune: see himu šokolaadi järele ...
Ninaalune: see surve mu kehas ...
Lõug: ma vajan seda kohe.
Rangluu: see himu šokolaadi järele ...
Käealune: see vastupandamatu himu ...
Pealagi: ma ei suuda millelegi muule mõelda.
Kontrolli, kuidas end tunned. Kas su himu on vähenenud? Jätka koputamist, kuni tugevus on 5 või väiksem, ja siis mine edasi positiivse ringiga.
Kulm: ma võin seda šokolaadi süüa ...
Silmanurk: ja võin ka mitte süüa.
Silmaalune: ma olen rahulik.
Ninaalune: ma olen enesekindel.
Lõug: võib-olla ma võtan nüüd tükikese.
Rangluu: võib-olla ma teen seda hiljem.
Käealune: ma suudan end kontrollida.
Pealagi: ma otsustan teha seda, mis on mulle parim.
Hinga sügavalt sisse ja kontrolli, kuidas end nüüd tunned. Mõõda uuesti intensiivsust ning jätka koputamist, kuni tunned kergendust.
Kui sul tekib mingi himu ja see tundub liiga tugev, et sellele vastu panna, siis võid esimese asjana igal hommikul sellel koputada. Koputamine aitab sind terve päeva tunda end rahulikuna.
Kui himu ei kao
Kuigi enamus himusid mingi toidu järele on seotud emotsioonidega, on mõnede himude taga sügavamad emotsioonid kui tavaliselt. Kui sümptomil koputamine ei rahusta su soovi lubada endale midagi head, siis tavaliselt on see märk sellest, et su himu on seotud sügavamate emotsioonidega. Samas muidugi ei pruugi sa mõista, et sinus on peidus mingid sügavamad emotsioonid. Sulle võib tunduda, et maiustused on lihtsalt nii head ja kutsuvad sind neid sööma. Seda sellepärast, et keha reageerib nii seda vallanud paanikale ja teeb võimatuks sul olukorda õigesti hinnata.
Selleks, et saada teada oma himude tõelist põhjust, pead sa kõigepealt koputamisega vaigistama paanikat. Sa võid alustada koputamist karatelöögipunktil järgneva sissejuhatava deklaratsiooniga: „Kuigi ma ei suuda vabaneda himust küpsiste järele, armastan ja aktsepteerin ma ennast ning minuga on kõik korras.“
Kui sa oled koputanud, rahustades esialgset paanikat ja püüdes saada ühendust enda ja oma vaistuga, on sul lihtsam vastata küsimusele: „Mida ma tegelikult ihaldan?“ Ja siis läheb asi lõbusaks. Sinust saab uurija, kes asub endaga tööle, ja sa hakkad koputama nendel emotsioonidel, mis toidavad su emotsionaalset söömist.
Enne iseendasse süüvimist räägime aga sellest, mis toimub emotsionaalse söömise korral kulisside taga ehk siis meie alateadvuses. Meie alateadlik meel, mis hõlmab ka mandlikujulise amügdala, peab meile tagama turvalisuse. See peab meid kaitsma emotsioonide, kogemuste ja mälestuste eest, mis ohustavad meie turvalisust. Emotsionaalne söömine on siin suureks abiks, sest pitsa või sokolaadikoogi nautimine aitab meil vältida mõtlemist nendele kogemustele, mälestustele või emotsioonidele, mida alateadlik meel peab meie turvalisust ohustavateks.
Kui meile saab selgeks, mida me tõeliselt ihaldame – mis on see rahuldamata vajadus, mille asemel meie alateadlik meel kasutab emotsionaalset söömist –, saame selle vajaduse rahuldada tervislikemate harjumustega. Siis tekib tõeline ja kestev muutus, nagu ka Jenna puhul, kes taipas, et Ritzi küpsiste sisseahmimise asemel aitab hoopis koputamine tal leevendada tööpäevajärgset stressi.
Need emotsioonid, mida alateadlik meel püüab vältida emotsionaalse söömisega, võivad eri inimestel ja mõnikord ka eri päevadel suuresti varieeruda. Kuna see võib olla ka intensiivne emotsioon, nagu näiteks viha, siis ei ole ühte kindlat ja kiiresti toimivat reeglit. Üks emotsioon, mida me tavaliselt alahindame, kuid mis on üsna levinud emotsionaalse söömise allikas, on igavus. Selle asemel, et anda sulle märku vajadusest mingi uue tegevuse või meelelahutuse järele, võib pidev igavus viidata, et sinu elus puudub kirg ja elurõõm. Rahuldamata vajadus tugevate tunnete järele võib sind viia selleni, et otsid naudingut toidust, mis sind ajutiselt „uimastab“.
Himud on harva seotud ainult toiduga
Jätkates koputamist stressil, võid sa märgata, et ka su himud muutuvad, kuigi sa tegelikult neil ei koputagi. See juhtus ka Sarah’ga. Ta oli käinud mu kursusel paar nädalat ja ilma, et ta oleks koputanud oma igapäevastel himudel limonaadi järele, kadus tal isu seda juua. See ongi sageli koputamise lisaväärtus. Kui me hakkame puhastama oma sügavamaid probleeme, mis põhjustavad emotsionaalset söömist, ei vaja me enam toitu, et end rahustada. Toidud, mis tundusid meile kunagi ihaldusväärsed, on lihtsalt toidud nagu teisedki.
Emotsionaalse söömise põhjuste leidmine
Nüüd, kui oleme rääkinud sellest, mis on emotsionaalne söömine ja miks on ilma koputamata seda nii raske lõpetada, on aeg pöörduda tagasi oma „uurimistöö“ juurde ja teha selgeks, mis konkreetselt põhjustab sinu emotsionaalset söömist.
Kui emotsionaalne söömine on moodus teatud tunnete vältimiseks
Kui me tunneme, et tahaksime otsekohe pista nahka kõik käepärast olevad maiustused, püüame sageli vältida meie jaoks raskeid emotsioone. Nii oli ka Joanne’iga, kes alles oma himudel koputades taipas, kui sageli oli ta kasutanud toitu, et „neelata alla“ oma tundeid. Need ei olnud lihtsalt üks või kaks konkreetset emotsiooni, mida ta püüdis vältida ja mis sundisid teda sageli köögi vahet jooksma, vaid see kogemus, et ta peab üleüldse midagi tundma.
Samantha aga taipas ühel päeval, et ta oli otsinud emotsionaalsest söömisest abi ühe kindla emotsiooni vältimiseks. Ta oli pensionil õpetaja ja oli hakanud kirjutama oma esimest lasteraamatut ning veetis kõik hommikud kirjutuslaua taga, kuid asjad ei tahtnud edeneda. Kui saabus lõunaaeg, läks ta kööki, et valmistada endale tervislik eine. Märganud aga köögikapis küpsisepakke, oli ta ainus soov need korraga alla kugistada.
Niipea kui tal tekkis see himu, hakkas ta köögis seistes koputama ja taipas, et ta peas oli pidevalt pöörelnud üks hirmust põhjustatud vana „lint“. See lint väljendas ta hirmu ja ärevust oma raamatu pärast. See kordas talle midagi taolist: Ma ei saa seda raamatut valmis ... ja kes ma üldse olen, et sellist raamatut kirjutada? Ma ei ole ju kirjanik. Kui ta aga oli koputanud oma hirmul ja ärevusel, kadus ka ta himu küpsiste järele ja ta suutis nautida tervislikku toitu.
Emotsionaalse söömise vallandajad
Margaret oli võtnud kuue kuuga juurde ligi seitse kilo. Ta oli löödud ja masenduses ning rääkis, et ei suuda lõpetada pidevat näksimist. „Ma töötan kodus,“ ütles ta, „ja iga natukese aja tagant leian end köögist. Ma ei suuda mõista, miks.“
Kui ma küsisin temalt, kas kuus kuud tagasi juhtus midagi, mis võis põhjustada kaalutõusu, ütles ta, et oli siis alustanud uue tööga. „Kas see uus töö on stressirohke?“ küsisin ma. „Jah!“ pahvatas ta. „Mu uus ülemus ajab mu hulluks.“
Kui me hakkasime koputama stressil, mida uus ülemus temas tekitas, hakkas ta taipama, et näksimine oli saanud tema jaoks mooduseks hetkeks puhata. „Mul on nii raske enda eest hoolitseda,“ ütles ta. „Ma püüan olla kõikide jaoks olemas. Ma tahan olla hea ema. Ma tahan olla edukas karjäärinaine. Ma tahan hoolitseda oma abikaasa eest. Mul lihtsalt ei jää enda jaoks aega. See uus ülemus on teinud kõik veel raskemaks ja see tundub talumatu.“
Me koputasime ka sündmustel, mis olid teda ajendanud sööma. Me hakkasime koputama ning ta tuletas meelde kõik need asjad, mida ülemus oli öelnud ning mis olid temas põhjustanud paanika. Me koputasime nendel konkreetsetel sõnadel, kuni ta suutis neid öelda nii, et ei tundnud enam tavapärast paanikat.
Jessica Ortner „Lahendused koputamise kaudu – kaalulangus ja füüsiline enesekindlus", kirjastus Pilgrim 2016
Põhinedes nii iidse punktmassaaži kui kaasaaegse psühholoogia põhimõtetel, keskendub koputamine konkreetsetele energiameridiaanidele ja samal ajal ka negatiivsetele emotsioonidele või füüsilistele tunnetele. Koos kuuldavalt väljaöeldud mõtetega aitab koputamine närvisüsteemil rahuneda, et taastada kehas energiatasakaal ja õpetada aju reageerima tervislikul viisil. Süsteemiga täpsemalt saab tutvuda raamatu abil.
Videot saab vaadata siit:
Koputatakse karatelöögipunktil ja kaheksal punktil kindlas koputamise järjekorras ning korrates
samal ajal oma meeldetuletusfraasi. Need punktid on:
• kulmupunkt
• silmanurgapunkt
• silmaalune punkt
• ninaalune punkt
• lõuapunkt
• rangluupunkt
• käealune punkt
• pealaepunkt
