Madeira pealinnas Funchalis elab 112 000 inimest. Foto: Bengt Nyman/Wikipedia


Calheta rand, kuhu hele rannaliiv on kohale veetud. Foto Wikipedia

Zona Velha ehk Funchali vanalinna ees asetsev turuhoone ei ole kuigi vana – ehitati see alles 1940. aastal ning tänu oma noorele eale on maja säilitanud ka suurema osa originaalvälimusest, kaasa arvatud kaunid maismaalt pärit Portugali keraamilised plaadid. Ehkki turg ise on pigem turismiatraktsioon, käib siin peale arvukate turistide endiselt palju kohalikke, et endale nädalaks toitu varuda. Peauksest sisse astudes tervitavad esimesena lillemüüjad saarele omaste strelitsiate ja orhideedega. Seejärel algab aga tõeline seiklus värvilises labürindis – iga tuntud puuvilja kohta pakuvad müüjad meile ka viit täiesti ulmelist vilja, mille nime isegi mina aimata ei oska. Maitsest rääkimata. Ainuüksi granadille on siin turul vähemalt 30 eri sorti. Tasub ainult jälgida, et salakavalad müüjad pooleks lõigatud granadilli peale suhkrut või mett ei pane – muidu võib kilode viisi kokku osta eriti hapukat sorti granadille ja hiljem kodus proovides pettuda. Sama kehtib ka kõikide melonite ja papaiade kohta.

Muuseas, ka kilohinnad on siin turistilõksule omased: kauplemata võid ühe eksootilisena näiva puuvilja eest maksta lausa kümnekordset hinda, seega tasub enne turule minemist uurida, milline on sama puuvilja kilohind näiteks poes, ja turul veel sealt tublisti alla tingida. See on normaalne komme ja kuigi kauplemise peale võib mõni müüja öelda, et see on vargus, ootab sealsamas kõrval juba järgmine müügimees, kes on puuvilja pakutud hinnaga nõus müüma. Sain kilohinnaga petmist kogeda juba siia kolides, päris alguses. Olin just turul proovinud kummalise kujuga annoona ehk Annona cherimola vilja ja tahtsin seda ka koju osta. Müügimees oli silmade särades kohe valmis mulle mitu kilo kaasa panema, ja teades teiste puuviljade olematut hinda, palusin endale ilma pikema jutu ja kauplemiseta kaasa pakkida viis
annoonat. Koju jõudes teatasin Ruile rõõmuga, et magustoiduks on meil õhtul veini kõrvale hoopis tema lemmikpuuvilja.

Kui ta pikema uurimise peale teada sai, mis hingehinda ma nende eest maksin, hakkas ta kõva häälega naerma ja ütles: „Pole midagi, järgmine kord läheb paremini.“ Nii sain ka mina selgeks, et esialgse hinnaga ei tohi turul kohe nõustuda.

Muide, peale granadillide, melonite ja papaiade leidub siin turul ka eksootilisemaid palasid, nagu on monstera käbikujuline vili.„See on tekstuurilt nagu banaan, maitselt pigem nagu ananass,“ julgustan Helinit rohelist käbi proovima.

„On jah. Nagu banaaniananass siis!“ tundub tutti frutti maitseline vili kõigile proovijatele meeldivat. Vilja tuleb aga süüa väga kannatlikult. Kui käbi hakkab otsast lahti kooruma, võib seda süüa just selle piirini, kuhu see kooruda on jõudnud. Sellest kaugemale pole mõtet seda lahti kangutada – vili lihtsalt ei maitse toorena sama hästi.

Nagu monstera vili, on ka paljud teised taimed ehtsad kameeleonid. Ostamegi kaasa banaani meenutavad viljad, mis tegelikkuses on hoopis granadillid. Neidsamu saab osal matka radadel ka põõsastelt korjata, kui linnud neid minema ei ole viinud. Erinevalt teistest, kõva koorega granadillidest saab seda vilja koorida ja süüa nagu banaani – kergelt hapuka vilja lihaga seemned hoiavad tihkelt kokku ja ei voola laiali nagu lillaka koorega granadillide sisu. Nagu ikka, ei puudu turult ka liha- ja kalalett ning teisel korrusel saab täiendada kodukeemia varusid, osta kaasa erinevaid taimeteesid ja ürte, traditsioonilist bolo do mel’i ehk meekooki ning isegi rahvarõivaid. Siinsed triibulised seelikud meenutavad kergelt meie endi koduseid Kihnu seelikuid.

Marita Tambelt „Minu Madeira. Atlandi pärl“. Kirjastus Petrone Print 2018