Elu Hiiumaal: lavkast ja külaraadiost


Foto: Maaleht arhiiv

Mis päevadel või kellaaegadel ta tuleb? Liiguvad kuulujutud, et teisipäeviti, täpsem kellaaeg on endiselt teadmata. Nii ma vahatangi vanas majas toaseinu, ise pingsalt iga võõrast häält kuulatades ja kohe uksele joostes, et äkki juba paistab. Mae Lender kirjutab raamatus „Minu Hiiumaa” muu hulgas ka kaasaegsest autokauplusest.

Minu lapsepõlves mängis lavka olulist osa, sinna mindi aegu varem kohale, võeti kenasti järjekorda, samal ajal vahetati uudiseid. Kui siis tumehall kinnise tagaosaga veok saabus, oli õige aeg tõusta kõrgele „poodiumile“ ja esitada oma ostusoovid läbi luugi blondile linnanäitsikule, paberraha samal ajal higises peos näperdades. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma nüüd, suvitajana, kasvõi kraadi võrra lahjemat kogemust ootan.

Ühtlasi olen ma aru saanud, et pärast meie küla eelmise „raadio“ surma on meie küla uue „raadioga“ kohtumiseks kõige suurem tõenäosus just selles tibupildiga bussis. Seepärast lükkan seda külastust aina ja aina edasi. Ikka tundub, et kord ei ole nägu piisavalt sile ja siis pole jälle õigeid riideid ja teinekord pole vastavat tuju ja nii see aeg aina kulub.

Ühel maikuupäeval see juhtub. Juhtub nii, et mul ei ole valikut. Üksi ja juhilubadeta kadakate vahele jäetuna ning vana maja puhkemajaks muutmisega liialt ametis, et Suuremõisa poodi pedaalimisele aega raisata, otsustan nostalgiahõngulist imepoodi viimaks külastada.

Võhivõõra jaoks on kogu vajalik teave äärmiselt osavalt peidetud. Sest mis on selle ratastel butiigi nimi – mõtle ise välja! Milline kauplus või poekett seda haldab – saladus. Mul on siiski sedavõrd palju teada, kus ta täpselt peatub, kuid kui eelnevalt ei teaks, siis naljalt ära ei arvaks küll, sest peatub see buss põhimõtteliselt lihtsalt ühes hoovis. Aga mis päevadel või kellaaegadel ta tuleb? Liiguvad kuulujutud, et teisipäeviti, täpsem kellaaeg on endiselt teadmata. Nii ma vahatangi vanas majas toaseinu, ise pingsalt iga võõrast häält kuulatades ja kohe uksele joostes, et äkki juba paistab. Ehkki on ebaselge, kas sinna võõrasse hoovi sõitnud buss üldse mulle siia ära paistab. Seljakott ühes rahaga on igatahes pakitud ja vana maja juurde kaasa võetud.

Loe veel

Päeva edenedes ja käte valge „vahanahaga“ kattudes mu lootus kustub ja hoog raugeb. Lõpetan töö ja viin poekoti tagasi elumajja. Mõte teisipäevaõhtusest kartulisalatist aga ei kao ja nii otsustan selle kokku visata olemasolevatest toiduainetest. Ainult et kartuleid pean minema siiski uuesti vana maja juurest tooma.

… Ja seal ta tulebki piki külavaheteed, minu kauaoodatud valge laev, sedapuhku küll kollaseks bussiks moondunud. Kartulikopsik lendab kus seda ja teist ning ma lidun nii vägevalt, et Usain Bolt kahvatuks mind sel hetkel nähes.

Lavka mõjub tõeliselt kirka värvilaiguna kesk hallimast hallimaid maakivist ja värvimata puidust vanu maju. Mõtleks, kui vähe on tarvis, et tuju heaks muuta! Linnas valid kümnete kaubanduskeskuste ja poekettide vahel… ja ikka on midagi puudu või valesti või vähe. Ja siin seisab üks Harju keskmistes mõõtudes buss ja ükskõik mis võluväel seda ka kaupa täis ei tuubiks, valik jääb mitu korda alla suurte poodide omale. Rõõm sellest on ikkagi seda suurem. Maailma ägedaim bussijuht – no kui arvestada ainult mehi ja mitte mu täditütart, kes on vabariigi kõige lahedam roolikeeraja – ja üks naisterahvas kimuvad bussi kõrval suitsu, sealsamas seisab meie küla raudvara Aino. Mitte ühtegi teist hingelist – ehk saabus rändpood liiga vara täna, taban end mõtlemast.

Kuigi ma kodukorda hästi ei tunne, lipsan igaks juhuks siiski ruttu bussi, et vajalik kaup välja valida ja ehk kergema nahaga pääseda. Minu bussi minnes on aga kohe astmetest kribinal-krabinal üleval ka Aino. Esialgu valitseb vaikus ja ma saan aru, kui raskelt ja pahaendeliselt see vaikus me peale laskub. Kõrvalistes maanurkades, kus võib kuluda päevi inimhingelist nägemata, ei ole just tavapärane kohtudes vaikida. Aegamööda võtab Aino jutuotsa üles müüjaprouaga. No ikka nii, et kevad käes ja nahk kuiv ja kas sedasamust – kõlab kui mingi hobusesalvilaadne toode, aga on vist siiski mingi muu – ka on. Loomulikult ei ole, aga kõik soovid talletatakse ja järgmisel korral on tellitud kraam kenasti olemas. Udupeene kosmeetika tellimise saatel olen mina jõudnud bussi tagaotsa külmikute manu ja Aino ühtlasi minu selja taha. Olgu siinkohal lavkabussis mittekäinutele igaks juhuks öeldud, et seal on riiulid piki kahte külge ja käiguvahe jäetud keskele, mis omakorda tähendab, et kahel keskmiseski mõõdus inimesel on seal teineteisest möödumine võrdlemisi komplitseeritud, rääkimata siis veel… Mu pika ja segase jutu mõte on, et ma olen ühtäkki lootusetult lõksus.

Õhk on pingest tiine ja ma tajun kuklaga, et midagi hakkab nüüd ja kohe juhtuma.
Aga ei juhtu siin midagi. Lasen kopsud õhust tühjaks ja tõmban kõhu sisse ning püüan tasahilju ettepoole nihkuma hakata.
„Ei tea, kas on uue naabrinaisega tegemist?“ Fenomenaalne kuklatunne, ma ütlen, sest me oleme juba selgapidi kohakuti sel hetkel.
„Tuleb nii välja.“
„Ja kust kohast siis uus naabrinaine ka on, sealtpoolt või?“ rehmab ta oletatavas suunas käega.
„Sealt varemete vahelt jah,“ kinnitan, kuigi ega seal varemeid ju polegi, aga veel pole ma harjunud end lautade kaudu positsioneerima.
„Peremeest pole näha olnud, ei tea, kas teda ei olegi kohal?“ Peremees on tegelikult kõigest kolm päeva ära olnud, aga ega Hiiumaal liiguvadki kaks asja alati kiiresti – kuulujutud ja metsatulekahju.
„Ta on Austrias praegu jah, koorifestivalil.“ Tekib paus, kuna ma vabatahtlikult informatsiooni ei lisa ja nähtavasti ei kavatse Aino koorimuusika teemadel pikemalt sõna võtta. Mina aga tegelen libisemisharjutustega.
„Üleeile läks mitu last ja naist mööda, ei tea, kas teie juurest?“ Haa, nii et vastavad tõele need jutud, et kuigi aknas ei liigu varjugi, on tegelikult tee peal liikujad kõik sihikul ja üles märgitud. Võib päris tõsist frustratsiooni tekitada, kui rahvas liigub ja sa ei suudagi tuvastada, et kes täpselt ja miks ja kuhu.

Mul õnnestub lõpuks vaikselt temast mööda imbuda ja bussi eesotsas maksma asuda, paisudes ühtlasi tagasi oma tavamõõtmetesse. Nüüd on selgelt näha, et Aino on kimbatuses ja laseb silme eest läbi kõik võimalused veel vestlust jätkata, muidu libiseb harukordne võimalus ilmselgelt käest.
Tundub, et tänaseks on uurimist vajavad teemad otsas. Järgmine vaatus lavkas on endapoolse teabe jagamine, võimalikult paljudele ja valjusti. Esimest näitajat ei ole kahjuks tema võimuses suurendada, sest bussis on just nii palju inimesi, kui siin parajasti on, aga sellisel juhul tuleb panustada võimalikult valjuhäälsele infoedastusele, et kõik need vähesedki kuuleks ja ükski oluline infokübe kaotsi ei läheks.

„Nüüd nad hakkavad siin seda teed ka ehitama. Vedasid siia need killustikuhunnikudki valmis. Aga kui nad ruttu ei alusta, siis varsti pole enam millestki ehitadagi, sest see (piip-piip!) juba vedas siit mitu koormatäit ära. Ma ise nägin. Kohe on kõik jaol, ma ütlen.“ Ja ta tõstab viimaks võidukalt pilgu, sest sellist uudispommi temalt täna küll keegi üle ei trumpa.

Mae Lender „Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis”, kirjastus Petrone Print

https://petroneprint.ee/raamatud/minu-hiiumaa/.

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare