Eesti riigi sünnivalud: bolševikud vedasid Venemaalt Eesti kaudu Lääne-Euroopasse peaaegu 700 tonni kulda

 (49)
Eesti riigi sünnivalud: bolševikud vedasid Venemaalt Eesti kaudu Lääne-Euroopasse peaaegu 700 tonni kulda
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Suur osa Eesti poliitilisest nn. eliidist tõttas pätast Vabadussõda avanenud võimalusi ära kasutama ja ümber jagama rahvuslikku varandust – maad, tööstusettevõtteid, pangakapitali, kirjutab Enn Tarvel raamatus "Eesti rahva lugu".

Mõnegi kunagise Vene aktsiaseltsi ebamääraseks muutunud omandiõigus tehasele libises endiste ja uute aktsionäride kätte. Iseseisvate sotsialistide esindaja kritiseeris juulis 1921 riigikogus valitsuse majanduspoliitikat, ironiseerides: „Ah, ega sellest Eesti riigist ikka kauaks ei saa, nüüd oleme suured ninad, võtame, mis pihku puutub, mis käes, see käes.”

Selline ütlus võib aga tõepoolest kajastada teatud ringkondade meeleolusid, kahesuunalist eneseõigustust. Suur osa Eesti poliitilisest nn. eliidist tõttas avanevaid võimalusi ära kasutama, ümber jagama rahvuslikku varandust – maad, tööstusettevõtteid, pangakapitali. Esmalt andsid saamamehed endale tõesti aru Eesti riikluse haprusest; ükskõik milline poliitiline võim Venemaal stabiliseeruks, see tähendanuks Eesti poliitiliste ärimeeste rikkuste põhimõttelist ümberjagamist. Teiseks, nad võisid Eesti vabaduse toojatena ja iseseisvuse loojatena tunda täielikku moraalset õigustust oma kätetöö viljade noppimisel ja jagamisel. Eriti suur ja skandaalne lugu oli suure metallitehase (laevatehase) Vene-Balti tehase likvideerimine 1919–1928. Traditsioonilised tööstusharud (tekstiil, puit ja paber, metall) elustusid 1920–1921 suuresti tänu Venemaa riiklikele tellimustele. Ühtlasi rajati mitmesuguseid uusi osaühinguid (438 ettevõtet 1919–1923), nii et võib kõnelda tõelisest gründertumist. Vaba konkurents pidi majanduselu iseenesest reguleerima ning riigivõimu kohus pidi olema kapitali tegevusvabadust soodustada.

Loe veel

Seotud lood:

Stardikapital tuli riigilt, sest väliskapital, mõistagi, ei tõtanud voolama sõjaliselt ja poliitiliselt riskialtisse piirkonda. 1919. aastal asutatud Eesti Panka kasutas valitsus eraettevõtjate tegevuse rahastamiseks oma majanduspoliitilise suuna raamides. Eesti Pangal oli põhikirjaline õigus teha kõiki pangaoperatsioone, sealhulgas anda tähtajalisi laene. Esialgu tegi ta seda küll valitsuse vastutusel, aga 1920. aasta lõpust hakkas pank krediite jagama iseseisvalt, Riigikassaga kooskõlastamata. Seda hakati kriitikute suus kutsuma lahtiste või lahtiunustatud kraanide poliitikaks. Laenupoliitika oli peamiselt tööstuse finantseerimise poliitika, laenud olid enamjaolt panditud vabrikute sisseseadete kindlustusel. Laenuprotsent oli 7,5–8, samal ajal kui erapankades oli see 15–20%.

Aga selge, et igamees Eesti Pangast laenu ei saanud, vastutajaks pidi olema „mõni tuntud ärimees”. Eesti Pank oli erapankade juhtide ja ettevõtjate mõju all, isegi Riigikontrollil ei läinud 1923. aasta lõpuni korda teda revideerida. Laenati eelkõige suurtööstusele, kaubandusele ja pankadele, eriti Vene turule orienteeruvatele ettevõtetele. 1925. aastal nimetas keegi metallurgiat „Eesti miljonite surnuaiaks”. Eesti Panga laenud ületasid tavaliselt seaduslikult kehtestatud ülemmäära. Eesti Pank laenati tühjaks, tema kulla- ja välisvaluutavarud läksid 60–100 isiku kätte, nagu on hinnatud. Selle ringkonna juhtgruppi kuulusid juhtpoliitikud Konstantin Päts, Georg Westel (1882–1933), Johan Laidoner, Madis Jaakson (1875‒1949) jt.

Lühikese aja jooksul (1920 kuni mai 1922) vedasid bolševikud Venemaalt Eesti kaudu Lääne-Euroopasse müügile peaaegu 700 tonni kulda (683,5 miljoni kuldrubla väärtuses). Lääneriikide pangad ei ostnud otse Vene bolševikelt kulda, nimetades seda röövituks (mida ta ju oligi). Siit tuli Eesti vahendajaroll. Eestisse jäänud vahendustasu oli Jaak Valge hinnangul minimaalselt 30 miljonit kuldrubla. 1922. aasta lõpul bolševikud lõpetasid kulla müügi Eesti kaudu. 1924. aasta augusti lõpuks oli Eesti Panka jäänud vabu valuutatagavarasid pisut üle kolme miljoni kuldrubla. Vene turu roosilised väljavaated olid jäänud õhku rippuma. Suured idatulud olid kadunud avantüristide punga või hiljem pankrotti läinud ettevõtetesse. Eesti Pangast välja laenatud summa oli vähemalt 28 miljonit kuldrubla, Riigikassa kulla ja välisvaluuta tagavarad olid ära kasutatud. 1927. aastal oli nn. külmunud (lootusetuid) laene umbes 18 miljoni kuldrubla eest.

Seda oli rohkem kui Tartu rahulepinguga saadud Vene kuld. See oli nurjunud majanduspoliitika hind. Täiesti seletamata on jäänud ainult, kuhu need eeldatavad tohutud varandused läksid ja jäid – just nagu oleksid nad tänapäevani peidus kusagil välismaa pankade salaseifides. Ei enne ega pärast Teist maailmasõda pole Pätsu, Jaaksoni, Puhki või mõne teise rahaka perekonna erakorralisi rikkusi kusagil avalikkuses täheldatud.

Enn Tarvel "Eesti rahva lugu", kirjastus Varrak 2018

https://www.rahvaraamat.ee/p/eesti-rahva-lugu/1024181/et?isbn=9789985343142

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare