Eesti looduse rekordid: kõige väiksem kiskja kaalub 100 grammi
Kõik need arvud sõltuvad siiski veidi loomakese soost, vanusest ja elutingimustest.
Nirgid on vilkad saleda kehaga loomad. Aeg-ajalt tõusevad nad ümbruse vaatlemiseks graatsiliselt tagakäppadele. Suvel on nirgid punakaspruunid ja heleda kõhualusega. Talvel kannavad nad lumivalget kasukat ja liiguvad ringi hangede alla varjudes. Kui talv juhtub olema lumevaene, muutuvad üleni valged loomad looduses hästi nähtavaks. Kevadel ja sügisel võib aga kohata lapilisi nirke, sest siis on karvavahetuse aeg.
Nirkide peamine toit on hiired. Kuna nad on pisikese ja paindliku kehaga, saavad nad närilisi küttida otse urgudest. Hiirte urge kasutavad nad sageli ka eluasemena. Harvem söövad nirgid linde, konni, vihmausse ja linnumune. Nad võivad rünnata ka endast märksa suuremaid loomi, näiteks jäneseid. Päevas tarbivad nirgid ära toidukoguse, mis on võrdne umbes kolmandikuga nende endi kehakaalust. Jahikirest haaratuna võivad nad murda rohkem, kui ära süüa jaksavad. Kui toitu on palju, koguvad nirgid tagavara.
Välimuse poolest on nirk väga sarnane kärbiga. Ka jäljed on mõlemal kärplasel äravahetamiseni sarnased. Kahel liigil saab vahet teha sabaotsa järgi – kärbil on see alati must. Nirk ja kärp ei ela samas kohas, sest nad on toidulaua osas konkurendid ja enamasti tõrjub kärp nirgi territooriumilt välja. Nirgi kõige ohtlikumad vaenlased on röövlinnud ja suuremad kiskjad.
Nirgid elutsevad kõikjal, kus leidub hiiri: põldudel, metsaservades, kivivaredes ja heinakuhjades. Oma territooriumi märgistavad nirgid pärakunäärmete tugevalõhnalise eritisega. Nad armastavad elada erakuelu ja kahe looma kohtumine kipub lõppema kaklusega. Mõnikord tungivad nirgid elumajadesse. Vanasti peeti taluhoonesse elama asunud kodunirki õnneloomaks.
Ülar Allas "Eestimaa looduse rekordid", kirjastus Pegasus 2018
