Eduka elu mängureegel: kui elu oleks kerge, ei saaks me kunagi tugevaks
Seisa inglite, mitte koletiste poolel
Iga päev terve oma elu vältel seisame silmitsi tohutu hulga valikutega. Kõik need esitavad meile üldjuhul väljakutse käituda kas ingli või koletisena. Kummast võimalusest kavatsete kinni haarata? Ehk te üldse ei taibanudki, mis toimus? Kohe seletan. Kõik, mida me teeme, mõjutab meie perekonda, meid ümbritsevaid inimesi, ühiskonda, maailma tervikuna. Meie tegevuse mõju võib olla positiivne või negatiivne – kõik sõltub meie valikust. Ja mõnikord seisame väga raske otsuse ees. Peame eelistama kas seda, mida me ise tahame, või seda, mis on hea teiste inimeste jaoks, peame valima isikliku rahulolu ja suuremeelsuse vahel.
Ma ei väidagi, et valiku tegemine saab kerge olema. Otsusega inglite reas seista kaasneb sageli tõsiseid väljakutseid. Aga kui me tahame olla edukad – ja minu jaoks mõõdab edukust see, kui lähedale me jõuame õnnele ja enesega rahulolule – peame teadlikult oma valikule
kindlaks jääma. Sellest võiks saada asi, millele pühendada oma elu – valida inglite, mitte koletiste pool.
Kui te tahate teada, kas olete selle valiku juba teinud, jälgige, kuidas te ennast tunnete ja mil viisil reageerite, kui keegi tipptunnil ootamatult teie ette sõiduritta süstib. Või kui teil on hirmus kiire ja keegi peab teid kinni, et teed küsida. Või kui teil on teismelised lapsed ja üks neist satub politseiga pahuksisse. Või kui te laenate sõbrale raha ja tema ei maksa tagasi. Või kui teie ülemus nimetab teid kolleegide ees rumalaks. Või kui teie naabrite puud hakkavad oma võsusid teie maalapile ajama. Või kui te lööte haamriga näpu pihta. Või, või, või... Nagu eelpool öeldud, peame valikuid tegema mitu korda päeva jooksul. Ja et edu saavutada, inglite poolel püsida, peame selle nimel ka teadlikult pingutama.
Probleem seisab aga selles, et keegi ei ütle ette, millised valikud on ingellikud, millised koletislikud. Siin tuleb teil endal parameetrid paika panna. Noh, see ei tohiks raske olla. Minu meelest peaks paljud asjad iseenesest mõistetavad olema. Kas meie käitumine teeb haiget või mõjub hästi? Kas me oleme osa probleemist või lahendusest? Kas asjad lähevad paremaks või halvemaks? Seda saame otsustada ainult meie ise.
Mis on olemuslik inglile, mis koletisele, on tõlgendamise küsimus. Ei ole mõtet üritada kellelegi teisele selgeks teha, et ta seisab koletiste ridades, sest temal võivad olla hoopis teistsugused kriteeriumid. See on igaühe enda valik, mida ta teeb, ja keegi ei tule teid tänama, kui püüate teda ringi veenda. Loomulikult võite te alati asja passiivselt objektiivse vaatlejana jälgida ja endamisi mõelda: “Mina ei oleks niimoodi teinud.” Või: “Tundub, et nad otsustasid just inglite rea kasuks.” Või isegi: “Issand, kui koletislik.” Aga te ei lausu sõnagi.
Ainult surnud kalad ujuvad pärivoolu
Elu on keeruline. Kui elu oleks nagu roosamanna, ei pandaks meid kunagi proovile ega testitaks elu tulemöllus. Meil ei olekski võimalik kasvada ega õppida ega muutuda või tõusta enesest kõrgemale. Kui kõik päevad oleksid ühtviisi kenad, tüdineksime peagi. Kui kunagi ei sajaks vihma, ei saaks me iialgi rõõmustada selle üle, et vihmasadu lõppes ja meil on jälle võimalik randa minna. Kui elu oleks kerge, ei saaks me kunagi tugevaks.
Seega, tasub rõõmustada, et meil tuleb aeg-ajalt võidelda, ja pidada meeles, et ainult surnud kalad ujuvad pärivoolu. Meie aga peame vastuvoolu ujuma ja mäkke ronima. Peame võitlema nii valangute, jugade kui vahutavate koskedega. Ja meil pole valikut: tuleb ujuda – või pühib vool meid minema. Ja iga sabalöök ning uimekaar teeb meid tugevamaks, sitkemaks, vastupidavamaks ja õnnelikumaks.
Statistika kohaselt mõjub pensionile minek paljudele meestele ruineerivalt. Suur hulk sureb üsna lühikese ajajooksul pärast pensioniavalduse sisseandmist. Ma ei tea, kas see mõjub naistele sama laastavalt. Aga kui mehed lähevad penisonile, lõpetavad nad vastuvoolu ujumise ja vool viib nad endaga kaasa. Ujuge, kalakesed, ujuge!
Igas tagasilöögis tuleks näha võimalust ennast parandada. Tagasilöökide läbi muutume me tugevamaks, mitte nõrgemaks. Igaüks saab täpselt nii raske koorma, kui kanda jaksab – kuigi tuleb tunnistada, et mõnikord tundub see palju raskem. Muidugi ei lõpe raskused kunagi otsa, aga vahepeal nad vaibuvad, lasevad meil järellainetuses pisut puhata ja nautida hetke, enne kui meie teele paisatakse järgmine takistus. See ongi elu, just selline nagu ta olema peab: võitluste ja vaibumiste katkematu rida. Ja pole tähtis, millises olukorras me oleme praegu, see muutub õige pea. Millises olukorras oled sina, lugeja? Vaibumises või võitluses? Vihmas või rannaliival? Õpid või naudid? Surnud kala või tervisest pakatav lõhe?
Ole viimane, kes häält tõstab
Minu jaoks on see tõeline pähkel. Mulle meeldib korralikult häält tõsta. Minu perekond oli suur ja robustne ning karjumine oli ainus viis, kuidas end kuuldavaks teha, tähelepanu tõmmata ja midagi teistele selgeks teha. Väär? Jah. Lärmakas? Jah. Kasulik? Ilmselt mitte.
Uks mu poegadest on pärinud minult hääletõstmise geeni ja tal tuleb karjumine hästi välja. Tekib kiusatus temaga kampa lüüa. Kui tema tõstab häält esimesena, võin ma vabalt vastu karjuda. Aga ma üritan seda kõigest väest vältida. Mulle tundub, et kadumisele pole õigustust, see annab vaid märku, et inimene on kaotanud kontrolli, et tegelikult ei ole tal enam ühtegi asjalikku vastuväidet. Vikaari poeg sai kord oma isa jutluse märkmetele pilgu peale visata. Äärele oli hariliku pliiatsiga kirjutatud: Siin tõsta häält, sest argument on nõrk.”' Minu arvates võtab see väga hästi eelpoolöeldu kokku.
Ma olen üsna sageli häält tõstnud ning alati kahetsenud. Tean, et olen lõunalauas rääkinud lugu sellest, kuidas ma ühes esinduslikus elektrikaupade poes katkise videomaki pärast päris kõva kisa tegin. Tol korral sain, mida tahtsin, aga tegelikult käitusin inetult ja sügaval sisimas on mul juhtunu pärast kohutavalt häbi.
Mida siis teha, kui olete pärinud hääletõstmise geeni nagu minul? Olen avastanud, et kõige targem on lihtsalt minema kõndida. See aitab vältida olukordi, kus me võime keerulisse situatsiooni sattudes karjuma hakata. See ei ole sugugi lihtne, eriti kui me tunneme, et meil on õigus. Maailmas on nii palju asju, mille pärast me häält tõstame, nn palju olukordi, kus meile tundub, et ainus, mis võib aidata meil oma tahtmist saada, on endast välja minna. Aga ei tohi unustada, et meil on tegemist luust ja lihast inimestega, kellel on tunded, ning karjumine ei ole ühelgi juhul õigustatud – isegi kui teised alustavad.
On kahte sorti olukordi, milles inimesed lähevad endast välja – õigustatuid ja manipuleerivaid. Esimese näiteks võib tuua selle, kui sõidate autoga üle kellegi varvaste ja keeldute vabandamast või isegi tunnistamast, et olete midagi valesti teinud. Sellises situatsioonis on karjumine lubatud. Teist laadi olukordades kasutavad inimesed viha selleks, et oma tahtmist läbi suruda – teatud laadi emotsionaalseks väljapressimiseks. Selliseid inimesi võite ignoreerida või püüda situatsiooni oma kontrolli alla saada. Aga neile ei tohi vastu karjuda.
Ma tean, et on väga palju situatsioone, kus karjumine tundub kohane – koer näppab pühapäevalaualt söögi, lapsed ei korista oma tuba, arvuti on jälle kokku jooksnud ja paranduses läheb liiga kaua aega, kohalikud huligaanid “kaunistavad” maja seinu, pärast kes-teab-mitmendat korda numbri valimist ei saa te ikka soovitud isikut kätte ja ootemuusika mängib juba 20 minutit, “suletud” silt ilmub letile just siis, kui tuleb teie järjekord, mõned inimesed on ilmselgelt rumalad ja ei saa teist meelega aru.
Ja nii edasi ja nii edasi. Aga kui võtate omaks lihtsa reegli, et “teie ei karju kunagi”, saab sellest alustala, millele toetuda. Teist saavad inimesed, kes jäävad alati uskumatult rahulikuks, tulgu vihma või rahet. Rahulikke inimesi aga usaldatakse. Rahulikele inimestele võib loota. Rahulikest inimestest peetakse lugu ja neile antakse vastutusrikkaid ülesandeid. Rahulikud inimesed peavad kauem vastu.
Ole iseendale nõuandjaks
Sügaval meie sisimas on peidus tarkuseallikas, mida nimetatakse intuitsiooniks. Selle kuulama õppimine võtab väga palju aega. Kõik saab alguse imetasase sisemise hääle või sisetunde kuulamisest, mis annab meile märku, kui oleme midagi valesti teinud. See on uskumatult pehme ja tasane hääl, mille korralikuks kuulamiseks on, vähemalt esialgu, tarvis vaikust ja tõsist keskendumist.
Te võite seda ka südametunnistuseks nimetada, kui soovite. Sügaval sisimas teate te alati, millal olete halba teinud. Te teate, millal on vaja vabandada, midagi siluda või asjad jälle korda seada. Te teate. Ja mina tean, et te teate. Ma tean, sest me kõik teame. Sellest pole pääsu.
Kui me ükskord õpime oma sisemist häält või sisetunnet kuulama, võib sellest väga palju kasu olla. Algul on see nagu arutu papagoi meie õlal, kes iga nurjumise järel muudkui kordab: “Jälle läks nässu.” Lahendus saabub siis, kui me õpime oma intuitsiooni kuulama nii palju, et see ütleb meile, kas meie teguviis on õige või mitte. Ja seda veel enne, kui oleme asja kallale asunud.
Enne tegutsema asumist peaksite laskma oma sisemisel minal plaane seedida ja vaatama, kuidas teie tarkuseallikas reageerib. Kui ära harjute, ei olegi see nii keeruline. Võite ette kujutada, et teie kõrval seisab väike laps, kellele tuleb kõik ära seletada. Kujutage ette, et ta küsib: “Miks sa seda teed? Mis on õige, mis vale? Kas seda on tarvis teha?” Ja teil tuleb neile küsimustele vastata. Ainult et tegelikult olete teie ise nii küsija kui vastaja. Ja te avastate, et teate juba kõike, mida on vaja teada ja mida on üldse võimalik teada.
Tuleb ainult osata kuulata. Kõik on meis endis olemas. Kui üldse ühtegi nõuandjat usaldada, kes see siis oleks? Kõige targem on usaldada iseennast, sest meie ise teame kõiki fakte, meil on vajalikud kogemused ja teadmised. Kellelgi teisel ei ole. Keegi teine ei näe meie sisse ega tea, mis tegelikult toimub.
Tahaksin siinkohal ühte asja täpsustada. Kui ma ütlen kuulake, siis ma ei mõtle, et te kuulate seda, mis toimub teie peas. See on kõige hullemate ideede pelgupaik. Ma pean silmas hoopis vaiksemat, tasasemat häält. Mõne jaoks on see pigem tunne kui hääl – mõnikord me nimetame seda sise- või kõhutundeks. Kuigi see on hääl, ei lausu see paljudel puhkudel sõnagi – erinevalt meie mõistusest, mis vaterdab kogu aeg – ja kui lausubki, võib meie ajus voolav sõnadetulv kõik enda alla matta.
Sisetunde kuulamine ei tähenda tuleviku ennustamist. Te ei avasta selle abil, milline hobune võidab järgmise võiduajamise või kes jalgpalli maailmameistrivõistlustel väravaid lööb. Ei, tegemist on hoopis tähtsamate asjadega: mida teil tuleks teha, milliseid tähtsaid otsuseid peaksite langetama, miks te käitute nii, nagu te käitute. Kui endalt küsite, saate kõik vastused teada.
Ei mingit hirmu, üllatust, kõhklust ega kahtlust
Kust see ütlus pärineb? 17. sajandi samurailt. Need olid tema eduka elu ja mõõgakäsitlemiskunsti neli alustala.
Ei mingit hirmu
Teie elus ei tohiks olla ühtegi asja, mida te kardate. Ja kui on, peate pingutama, et sellest üle saada. Siinkohal pean üles tunnistama, et mina kardan kõrgust. Ma väldin kõrgeid kohti, kui see õnnestub. Hiljuti tuli mul lekkivate räästarennide pärast katusele ronida – kolm korrust pidevas kõrgelt kukkumise ohus ronimist. Surusin hambad ristija muudkui kordasin: “Ei mingit hirmu, ei mingit hirmu, ei mingit hirmu,” kuni töö sai valmis. Ahjaa, loomulikult ei vaadanud ma kordagi alla. Mida me ka ei kardaks, tuleb meil sellele püstipäi vastu astuda ja see endale allutada.
Ei mingit üllatust
Elu on täis üllatusi, kas pole? Liigute sujuvalt edasi ja korraga kerkib teie ette midagi üüratut. Oleks te tähelepanelikumalt vaadanud, märganuks te juba ammu vihjeid, et varsti hakkab midagi juhtuma. Sel juhul poleks see teid üllatanud. Millises olukorras te praegu ka ei oleks, see muutub õige pea. Ka see ei üllata kedagi. Miks siis elu meid üüatama kipub? Sest poole ajast me lihtsalt magame. Ärgake üles ja siis ei saa enam miski teile märkamatult ligi hiilida.
Ei mingit kõhklust
Kaaluge oma olukorda ning seejärel asuge kohe asja kallale. End tagasi hoides lasete juhuse mööda. Kui liiga kaua mõtlete, ei hakka te kunagi tegutsema. Erinevad võimalused läbi vaadatud, tuleb nende vahel valida, teha otsus ja peale hakata. Selles peitubki saladus. Ei mingit kõhklust tähendab seda, et me ei oota, et teised inimesed aitaksid meil otsuseid vastu võtta. See tähendab, et kui tekib möödapääsmatu olukord, tuleb sellesse, pea ees, sukelduda ja seda nautida. Kui teil ka midagi muuta ei õnnestu, ega siis istumine, käed rüpes, asja teie jaoks paremaks tee.
Ei mingit kahtlust
Kui midagi on ära otsustatud, ärge hakake selle kallal üha uuesti ja uuesti juurdlema. Lõpetage mõtlemine ja nautige – võtke vabalt ja laske asjadel omasoodu minna. Ei tasu muretseda. Homme tuleb niikuinii. Selles pole mingit kahtlust. Elu on lihtsalt elu. Uskuge endasse. Tehke asju südamega. Püsige endas kindel. Kui olete hingega asja kallale asunud, kindlale rajale pööranud, teinud mingi plaani, tuleb see ka lõpule viia. Ei maksa kahelda, kas otsus oh õige ja kas te suudate kõigega edukalt hakkama saada. Laske käia ja usaldage täielikult oma sisetunnet.
Oh, oleksin ma ometi seda teinud – ja nüüd teengi
Kahetsused – mul on neid olnud... Ilmselt ootate, et ma ütleksin, et ka¬hetsustel ja ohkamisel ei ole siin kohta. Tegelikult võib neist isegi kasu olla – kui me kasutame neid enda muutmiseks ja edasi liikumiseks.
Esineb kolme tüüpi olukordi, kus ohata: “Oleks ma ometi sedasi teinud. Esiteks siis, kui te saate aru, et ei kasutanud oma võimalust ära või jätsite midagi kahe silma vahele. Teiseks olukord, kus näete, et keegi on midagi suurt korda saatnud ja soovite, et oleksite ise sellega hakkama saanud. Viimast, kolmandat tüüpi ei esinda mitte teie, vaid teised – sellised inimesed, kes käivad ringi ja ohivad vahet pidamata: “Mina oleksin võinud ka võitjaks sündida! Oleks mul ka võimalust, oleks mul ka õnne.” Viimase seltskonna jaoks on halb uudis see, et õnn jääks neil kahe silma vahele isegi siis, kui see neid tagumikust näpistaks.
Nende inimeste poole pööratud pilkude põhjal, kes on midagi korda saatnud, saab inimesed kahte leeri jagada – ühed vaatavad neid kadedusega ja teised kui motivatsiooniallikat. Kui sina, kallis lugeja, kuulud nende
hulka, kes ütlevad: “Oh, oleks ma ometi nii teinud, naa mõelnud, seal olnud, seda näinud, seda kogenud, neid kohanud, seda taibanud”, siis tuleb sul õppida sellele lisama: “Ja nüüd ma teengi seda...”
Tihtipeale pole asjad, mille mingil eluperioodil tegemata jätmist kahetsete, teie jaoks veel lootusetult kadunud – kuigi nüüd teeksite neid võib-olla pisut teistmoodi. Kui keegi mõtleb, näiteks: “Oleksin ma ometi ülikooli ajal endale akadeemilise vormistanud ja Hiinasse sõitnud”, siis on selge, et seda aega enam tagasi ei saa. Aga kas praegu ei ole võimalik kuus kuud vabaks teha ja minna? Võtta pikem puhkus kui tavaliselt ja reisida (kui vaja, siis kogu perega)? Või teha kindel plaan, et kui pensionile jääte, võtate selle asja esimesena ette?
