Kuid kui me vaatleme krooniliste haiguste ravi, siis tõenduspõhine meditsiin on tänapäeval üles ehitatud ennekõike farmakoloogiale. Farmakoloogia on justkui keelaja ja käskija, arstkond on peaaegu täielikult seotud farmakoloogilise meditsiiniga. Elustiili soovitusi antakse suhteliselt vähe, samas kui näiteks mõne idamaade meditsiinidistsipliini puhul saab patsient arstilt just paberilehe soovitustega dieediks või stressi lahustamiseks.

Me näeme, et arstkonda koolitab farmakoloogiline ja meditsiinitehnikat tootev tööstus. See tööstus rahastab ka konverentse. Iseenesest pole ju halb, et arstidel on võimalik end koolitada, aga see oleks aktsepteeritav sel juhul, kui tõenduspõhine meditsiin aktsepteeriks ka teisi harusid ja ennekõike tegeleks haiguste ennetamisega.

Ma ei väida sugugi, nagu oleks tõenduspõhine meditsiin halb. Aga tõenduspõhine meditsiin on väga noor, vaid 150 aastat vana ja pidevas arengus. Mina isiklikult olen näinud aega, kui algas hormoonide võidukäik. Mingil ajal loobuti hormoonravist põhjendusega, et see on ohtlik, aga nüüd on toimumas uus hormoonide võidukäik. See näide räägib selgelt, et tõenduspõhises maailmas on kõik pidevas muutumises. Võrreldes noore lääne meditsiiniga on idamaade meditsiinil vanust 6000 aastat, ometi nimetatakse seda meditsiini alternatiivseks. Loengute ajal esitan ma tihti küsimuse: mis on alternatiivne? Kas mitmekülgselt kontrollitud ja raudsete tõekspidamistega Hiina meditsiin või pidevas muutumises ja otsingutes olev tõenduspõhine meditsiin? Kui lähtuda tavakodaniku huvidest ja õigustest, siis tema vajab tõenduspõhise ja alternatiivse meditsiini kooslust. Kui tõenduspõhine ei ole suuteline aitama, siis aitab alternatiivne. Mõnes riigis on mindud seda teed ning tulemused ei ole üldse halvad. Oleks hea, kui Eesti vabariik läheks ka seda teed, et tervishoiusüsteem ei oleks ühekülgne ega kaitseks ainult tõenduspõhise meditsiini huvisid. Kõigepealt tuleb kaitsta patsiendi huvisid. Lõppude lõpuks tuleb aru saada, et meditsiini ülesanne ei ole mitte ainult ravimite manustamine, vaid inimese suunamine tervislikuma elukorralduse ja oskuste juurde, mis aitavad tal ise ennast aidata.

Õnneks otsib juba ka konventsionaalne meditsiin pehmemaid lahendusi, sest radikaalne ja agressiivne ravi ei pruugi alati soovitud tulemust anda.

Ennetustegevus ja elustiilisoovitused on aga jäänud vaeslapserolli. Räägitakse, et Eesti riigis kasutusel olev ravikindlustussüsteem on maailmas kõige kuluefektiivsem. See on muidugi meie tervishoius töötavate inimeste, tervishoiu organisaatorite ja poliitiliste jõudude suur saavutus. Samas – alles märtsis 2015 andis Maailmapank Eesti tervishoiusüsteemile hinnangu, et see on liiga haiglakeskne. Praegu kulutab Eesti Haigekassa vaevalt mõne üksiku protsendi oma finantsidest profülaktilisele meditsiinile, ometigi võiks selles peituda suur potentsiaal.

Tõsi, suitsetajate arv Eestis väheneb, aga samas ülekaaluliste arv suureneb! Järelikult ei ole meie tervisekäitumisega kõik korras.

Meie elustiil ja toitumisharjumused ei määra ära ainult meie endi elu ja tervist, vaid ka tulevaste põlvede, meie laste oma. See, mida ema sööb raseduse ajal, nagu ka see, mida ta tunneb ja läbi elab, kas ta suitsetab või viibib pidevalt suitsuses ruumis, mõjutab suuresti hilisemalt ka tema lapse tervist. Veel sündimata laps ema kõhus saab osa kõigest, mis emaga toimub – saab osa samast toidust, ka alkoholist, nikotiinist, kofeiinist. Laps emaüsas on mõjutatud neurokemikaalidest, mida ema keha toodab.

Inimestena oleme üles ehitatud nii imeliselt, et keha suudab välja kannatada päris palju, enne kui murdub. Industriaalne Euroopa elab paljuski saastunud keskkonnas ja see on midagi, mida me ei saa ise muuta. Järelikult peame oma valikutega toetama teisi valdkondi, mis on meie tervisega seotud. Kuigi Eestis on keskkonda saastavat tööstust vähe ja ka põllumajandus reostab maad võrreldes näiteks Hollandiga minimaalselt, peame sellegipoolest mõtlema ja hoolitsema, et ökoloogilised tingimused meie väikses ja ilusas Eestis ei halveneks.

Jah, me ei saa midagi sinna parata, et meie linnaõhk ei ole puhas, et meie kraanidest ei tule allikavesi, et linnas elades paistab ka keskööl aknast sisse tänavavalgustus, aga me saame valida, mida me sööme ja joome.

Tänapäeval on inimese tasakaal paljuski rikutud. Selleks et hommikul üles saada, joome kohvi, energiajooke, magusaid limonaade. Õhtuks on keha sellest kõigest nii üles ärritatud, et ei suuda loomulikult magama jääda. Siis vajame unerohtusid ja rahusteid. Igapäevaelu on nii intensiivne ja muljeterohke, et selleks, et midagi nautida ja uut kogeda, ei piisa ainult teatrietendusest või jalutuskäigust, vaid vajatakse uusi stimulante – narkootikume ja alkoholi.

Alkoholi puhul ei ole enamasti teada fakt, et isegi väheses koguses alkoholi tarbimine vähendab tapjarakkude võimet hävitada vähirakke. Isegi nii-öelda lubatud kogus alkoholi võib immuunsust oluliselt vähendada.

Samamoodi on alkoholil oluline kahjustav mõju lapsele emaüsas: alkoholi tarbiva ema lapsed on sageli probleemidega, neil on teistmoodi peakuju, väiksem peaümbermõõt ja rida teisi sümptomeid. Lastearstina olen palju näinud alkohoolse entsefalopaatiaga lapsi. Kogenud lastearstile piisab sageli ainult välisest vaatlusest, et diagnoosida seda haigust.

Nendel lastel, kelle ema on suitsetanud, on kopsude alveoolid suuremad ja nende arv oluliselt väiksem kui mittesuitsetavate emade lastel. Mida väiksem on alveool, seda suurem on see pind, mida organism saab kasutada hapniku-süsihappegaasi vahetuseks, seega on hapnikuvahetus seda parem, mida rohkem väiksemaid alveoole inimesel on. Inimene, kelle kopsumaht on väike ja kel on probleeme, võib mõtiskleda, kas tema ema viibis lapsekandmise ajal pidevalt suitsuses ruumis või oli ise suitsetaja. Sageli mõtlevad naised, et mis see üks-kaks suitsu teeb, aga sellega võib ta pärandada oma lapsele haiged ja nii-öelda väikesemahulised kopsud.

Kindlasti olete kuulnud mõnd suitsetajat ütlevat, et ta ei saa suitsetamist maha jätta, kuna kardab paksuks minna. Tõesti, suitsetaja organism põletab rohkem glükoosi kui mittesuitsetaja oma. Eelpool viitasin, et Eestis väheneb küll suitsetajate arv, aga suureneb ülekaaluliste arv. Kas siin võib olla seos? Eriti naiste puhul, kes suitsetamisest loobuvad, tekib organismis ajutine “peataolek” ja seega on loomulik, et mõne aja jooksul võivad nad ka juurde võtta. Aja jooksul siiski glükoosi põletamine normaliseerub ja seetõttu pole vaja karta, et suitsetamisest loobumine püsivalt suurema kehakaalu kaasa tooks.

Toitumispsühholoogia professor dr Walter J. Veith on põhjalikult uurinud ka loomade toitumisharjumusi ja jõudnud järelduseni, et iga loom sööb kindlat toitu, just sellist, millised ensüümid tema kehas olemas on ja mis talle sobib. Sugugi iga loom ei söö kõike. Näiteks tubakaröövik on pea ainuke isend, kes sööb tubakat, sest tema organismis on ensüüm, mis neutraliseerib nikotiini. Teised loomad seda taime süüa ei saa. Koaalad söövad ainult teatud eukalüptipuu lehti, kust nad saavad kõik endale vajaliku, mõni teine loom ei saa aga üldse seda taime süüa.

Inimesena oleme aga unustanud selle, et kõigile kõik ei sobi, ning sageli sööme sisse kraami, mis on kas täiesti sobimatu või lausa “keelatud” meie seedesüsteemi poolt. Võib-olla on aeg kella tagasi pöörata ja õppida uuesti ära, mis meile sobib ja mis mitte?

Tegelikult on loodus läinud veelgi kaugemale, teab dr Veith rääkida. Nimelt on maailm üles ehitatud nii targalt, et kõigil oleks võimalus ellu jääda. Näiteks kanna, antiloopide hulka kuuluv sirgete vintis sarvedega Aafrika savannide veislane, sööb hea meelega akaatsialehti. Samas ei söö ta kunagi puud lehtedest täiesti paljaks. Miks? Sest sel hetkel, kui loom tuleb akaatsiat sööma, vabastab puu feromooni, mille kaudu saavad lähedal asuvad puud info, et neid “rünnatakse”. See omakorda paneb neid vabastama tanniini, kibedat ainet. Seega muutuvad puu lehed “ründamise käigus” kibedaks ja antiloop peab minema mujale. Samamoodi sisaldavad mitmete taimede noored lehed ja pungad mürgiseid või kibedaid aineid, et neid ära ei söödaks. Nii saab puu kasvada ja loomad saavad neile mõistlikus koguses toitu kätte.

Mida teeb aga inimene? Inimene võtab niipalju, kui ta tahab ja töötleb siis taimed endale sobivaks, isegi kui need originaalis ei maitse.

Näiteks kohvis sisalduva kofeiini ja teobromiidi ülesanne on loomad taimest eemal hoida. Peaaegu ükski loom ei söö kohvitaime, sest kofeiin ja teobromiid tõstavad vererõhku, mao happelisust, rasvhapete kontsentratsiooni, adrenaliini ja noradrenaliini kogust, tekitavad kehas võitle-või-põgene reaktsiooni, mille tulemusena on seedimise ja toidu imendumise aeg pikem. Loomad teavad seda!

Võib-olla te küsite, et mis selles siis halba on, kui kohvi ergutina mõjub. Jällegi on dr Veith selle väga selgelt ja hästi ära seletanud. Kofeiin paneb neerupealise vabastama adrenaliini ja kortisooli (nõndanimetatud võitle-või-põgene stressihormoonid). Kortisool mõjutab maksa, mis vabastab verre suurtes kogustes glükogeeni. Teisisõnu: kohvi juues annate endalegi märkamatult kehale info, et kohe on lähenemas “suur oht” ja ennast tuleb võitluseks või põgenemiseks valmis panna. Maks kohusetundliku organina vabastab glükogeeni, et oleks võimalik selle “suure võitlusega” hakkama saada, energiat ja jõudu on ju vaja! See on umbes sama nagu juua ära klaasitäis suhkruvett – verre tulvab suur kogus suhkrut, et olla valmis stressiga toime tulema. Organism jääb nüüd ootama: “Kuhu joosta, kellega võidelda?” Aga joosta ja võidelda polegi vaja! Pärast kohvijoomist istub inimene hoopis arvuti taha. Keha on segaduses: “Mis siis nüüd, kas võitlust ei tulegi?” Segadusse aetuna vabastab keha insuliini, et glükoositaset alla tuua, sest tegemist oli valealarmiga. Glükoositaseme langemise tulemusena tekib aga väsimus.

Inimene on selleks ajaks mõne tunni arvuti taga istunud ja tunneb – olen väsinud, vajan ergutust. Ja võtab jälle kohvi! Ja kordub sama protsess: maks arvab, et tulemas on võitlus ja vabastab verre glükogeeni; kuna võitlust ei tule, vabastatakse insuliini.

Sama nõiaring tekib ka siis, kui võtta ergutuseks amps magusat šokolaadi või pudel magusat karastusjooki. Lõpuks on organism täiesti segaduses ja nn “insuliinipump” läheb katki. Ja inimesel diagnoositakse II tüüpi diabeet.

Nii et ole tähelepanelik kofeiini üledoseerimisega. See on toksiline aine, mida leidub kohvis, tees, kakaos, koolajookides (mis on eriti hull variant, sest seal on ka suhkur), šokolaadis, külmetusrohtudes ja kaalulangetajates.

Kas äkki oleks mõistlik asendada kohv teega? Hull lugu on see, et ka teetaim ei ole loomade lemmik, sest ka seal on väga palju ebasoovitatavaid aineid. Muuseas, teekasvatusi lausa trimmitakse nii, et taimele võimalikult palju stressi tekitada, mille tagajärjel on nende lehed eriti mõrud. Eriti hull on lugu veel musta tee puhul, kus stressis teelehed pannakse lisaks fermenteeruma. Fermenteerimist võib nimetada ka bakteritega töötlemiseks, mille käigus bakterid söövad ära viimasegi kasuliku aine, mis teelehtedel veel pakkuda oli. Tulemuseks on mürgine, kibe ja ainevahetushäireid tekitav jook.

Kui te ei usu, et tee ja kohv ei ole maitsvad ja kasulikud, siis proovige seda anda kahe-kolmeaastasele lapsele. Kas neile see maitseb? Ei! Väikese lapse teadmised ja maitsemeel on midagi, mida võib usaldada. Näiteks 90% neist sööb väga harva koos kartuleid ja liha, kui ema või eriti vanaemad just seda ei käsi. Nägin ise pealt üht huvitavat juhtumit: kolmeaastane laps istub laua taga, talle tõstetakse ette portsuke pilaffi, ta sööb muidu kõik ära, aga ei söö sealt seest liha. See on mingi intuitiivne teadmine mitte süüa teatud aineid koos.

Usun, et kohvi ja teed ei pea päris ära jätma, aga eespool räägitud teadmisi on hea meeles pidada juhul, kui tee- ja kohvijoomine toimub väga suurtes kogustes. Nende jookide osakaalu oma toidusedelis on võimalik vähendada – iga inimene saab ise ennast aidata!

Lõpuks on sinu enda valik, kuidas oma tervist hoiad, mida sööd ja jood. Sa ei pea ju loobuma mõnusast hommikusest joogist, lihtsalt leia see, mis on sulle ja su kehale parim. Näiteks mõni kofeiinivaba taimetee.
* Kasutatud on toitumispsühholoogi dr Walter J Veithi loengute materjale

Adik Levin „Dr Levini toitumistarkused“, kirjastus Pilgrim