Haigel ja väga haigel inimesel aga, kelle vajadusi kujutatatake püramiidi tipus, on väga tihe side meditsiiniga, millest võib radikaalsetel juhtudel olla suur abi – alates erakorralisest meditsiinist, lõpetades farmakoloogiaga.

Kõige suurem probleem on püramiidi keskmisse ossa kuuluvate inimeste vajadustega: selles osas võib kujutada inimesi, kes otsivad abi, aga sageli ei suuda neid aidata ei tõenduspõhine meditsiin ega farmakoloogia.

Oma loengutel küsin ma alati, kui paljud on käinud perearsti juures – kõik tõstavad käe. Küsin siis, kui palju on neid, kel mõne probleemi korral on tehtud kõik uuringud, aga leitud pole midagi – ja 1/4 või 1/3 tõstavad käe.

Järelikult on arenemas huvitav tendents – inimene ei tunne end tervena, aga samas tõenduspõhine meditsiin vaatab analüüse ja ütleb, et kõik on korras.
Võtame näiteks kroonilise väsimuse. Ükski analüüs seda ei näita, kõrvalekaldeid ei ole. Veri, kolesterool, veresuhkur – kõik on korras.

Järelikult ei ole need uuringuvõimalused, mis perearstil täna on, veel täiuslikud ega lõplikud. Perearstil ei pruugi olla ka teadmisi ja oskusi, et olukorras lahendust leida ja see pole sugugi perearsti, vaid kogu süsteemi puudujääk. Või siis konstateerib perearst depressiooni diagnoosi ja kirjutab patsiendile välja antidepressandid.

Kui inimene aga ei ole nõus antidepressante võtma, hakkabki ta otsima alternatiivse meditsiini abi. Samuti hakkab muud abi otsima inimene, kes ei ole saanud tõenduspõhisest meditsiinist abi või on saanud sealt negatiivse kogemuse.

Samas ei saa me alahinnata perearstide tööd – see ongi kõige raskem, see on nagu sõjas eesrindel olemine. Perearst on asetatud väga raskesse olukorda, ta peaks justkui kõike ja kõiki aitama. Aga vaene perearst ei ole nii suurte võimetega, et kõikidele abi pakkuda, sest haiguse põhjused ei allu võib-olla üldse farmakoloogilistele abivahenditele.

Praegusajal seisneb üks arstiteaduse probleeme selles, et arst ei ravi enam inimest, vaid laseb teha analüüse ja uuringuid. Miks muidu 1/3–1/4 inimestest ütleb, et analüüsid tehti, aga abi tuli otsida mujalt, sest analüüsid ei näidanud midagi. Probleem on ka selles, et arstist, eriti perearstist on sageli välja kujunenud farmaatsiafirma distribuutor. Kindlasti ei kehti see kõikide kohta ja kindlasti on osa ravimeid olulised – ma ei taha seda sugugi välistada. Tahan vaid ärgitada igaüht oma peaga mõtlema ja analüüsima, kas järjekordne ravimikarp on tegelikult ikkagi vajalik?

Keskmine osa joonisel näitab seda osa rahvastikust, kes ongi seatud kõige raskemasse olukorda – terve ta pole, aga ekstreemselt haige ka mitte.
Väljastpoolt tulevatele lahendustele lisaks on midagi veel lihtsamat, mis just neid inimesi võiks aidata – see on iseenda aitamine. Kui krooniliste haiguste käes vaevlev inimene hakkab õigesti toituma ja liikuma, on võimalik, et ka tervis taastub ja seda ilma farmakoloogia tõsise sekkumiseta.

Raviva meditsiini põhimõttel üles ehitatud tervishoiusüsteem sõltub täielikult n-ö kolmest elevandist.
Nagu eespool juba mainisin, tuli Maailma Terviseorganisatsioon WHO 1980ndate aastate alguses välja kontseptsiooniga, kus väitis, et inimese tervis sõltub 50% ulatuses inimesest endast, 20% ulatuses geneetikast, 20% ulatuses keskkonnast, 10–15% arstiabist. Meie rahastamissüsteem on aga nii üles ehitatud, et suurem osa rahast lähebki selle viimase 10–15% ehk raviva meditsiini rahastamiseks.

Kui profülaktiline meditsiin – ennetusmeditsiin – oleks korralikult finantseeritud (paraku kulutatakse profülaktilisele meditsiinile nüüdisajal väga väike osa – mõni üksik protsent rahast), jääks ravivale meditsiinile vähem. See aga ei pruugiks tähendada mitte ravikvaliteedi kahanemist, vaid ravimifirmade kasumi kahanemist.

Meil on mõnedki ravimid juba kallimad kui Saksamaal!
Kui ravimifirmad oleksid nõus oma kasumit vähendama ja mingi osa Haigekassa rahast meditsiinilise biotehnoloogia tööstuses vabaneks, saaks seda suunata inimeste toetamisele, aitamisele ja nõustamisele, et nad ise end aidata suudaksid.
Uuringutega on kindlaks tehtud, et 20%-l USA lastest ja teismelistest esineb südame-veresoonkonna haigusi, samuti on leitud, et Šoti üliõpilaste hulgas on viimase kümne aastaga kahekordistunud allergiate ja autoimmuunsushaiguste hulk.

Arenenud riikides kannatab ülekaalulisuse all 30% elanikkonnast, aga kardetavasti võib see number olla veel suurem.USA-s kannatab rasvumise all 30% inimestest ning ligi 60% on ülekaalulised. Need, kes on ülekaalulised, neist 40% esineb hüpertooniatõbe, 85% diabeeti, 30% südame isheemiatõve.

Nii võib järeldada, et ülekaalulisus on 21. sajandi katkude katk.
Ma nimetan seda ka supermarketi sündroomiks. Mitmel pool Aasias, kus ma olen käinud – näiteks Tais, Indoneesias ja Malaisias olen täheldanud, et nendes linnajagudes, kus on supermarketid, on palju ka kõhukaid inimesi. Seal, kus supermarketid puuduvad, ei hakka tänavapildis silma ka ülekaalulisi.

2008. aastal, kui ma osalesin Detroitis rinnaga toitmise ülemaailmsel konverentsil, tahtsin pärast oma ettekannet välja sööma minna. Uurisin hotelli personalilt, kuhu minna, ja nad ütlesid, et restoranid on kohe hotelli kõrval. Tõepoolest oligi restoran Iga nurga peal, aga nimelt fast food, kiirtoidurestoran! Korraga jäi neid silma koguni 7-8. Kui ma seda kõrbenud õli lõhna tundsin, kadus mul igasugune isu – ja kõik need söögikohad olid täpselt ühtemoodi. Mõtlesin siis minna poodi, aga selgus, et lähim pood on 10 km kaugusel ja isegi bussidega ei saanud sinna, rääkimata jalutamisest, sest jalakäijateed puudusid. Seega poleks isegi parima tahtmise juures olnud seal võimalik tervislikult toituda.
Kas on siis võimalik olla mitte rasvunud, kui ainukeseks öögivõimaluseks on rasvane ja ebakvaliteetne kiirtoit?
Selline elukoht lausa sunnib olema rasvunud!

Oma roll ülekaalulisuse puhul on muidugi ka inimeste mugavusel. Näiteks on maovähendusoperatsioonid üles ehitatud sellele, et inimesed ise ei peaks midagi tegema. Täna käivad sellistel operatsioonidel noored, veel täie tervise juures olevad inimesed, kes lihtsalt ei viitsi või pole piisavalt motiveeritud, et oma elustiili korrigeerida!

Nii arvataksegi, et ise ei pea midagi tegema, paned aga kõhuväristaja tööle, käid operatsioonil või sööd vastavaid medikamente – kaal langeb ja ise võid mugavalt vana elu edasi elada. Aga see pole nii lihtne. See, et meie arstid on omandanud niisuguse kirurgilise tehnika ja viivad läbi selliseid operatsioone, on muidugi väga positiivne. Küsimus on aga selles, kas konkreetne inimene, konkreetselt see patsient, vajab seda operatsiooni või mitte. Muidugi on lihtne kritiseerida, et toitumisega ei saa siin inimesi aidata. Aga ma usun, et veel olulisem kui konkreetselt toitumisega tulemuse saavutamine on vastutusepalli inimesele tagasi veeretamine. Kui lihtne on ütelda: lõigake mu magu väiksemaks, tehke mind korda! Aga kui elustiil ka hiljem ei muutu, kas sellel on siis mõtet?

Ma leian, et maovähendusoperatsioonile võiksid minna alles need inimesed, kel on suured südamehaiguste vms ohud ja kes on tõemeeli proovinud end ise aidata, aga see ei ole õnnestunud. Seega – enne kui joosta arsti juurde ja enne kui vastutus mujale veeretada, peab inimene olema ise aktiivne ja kõigepealt ennast ise aitama.

Adik Levin "Dr Levini tervisenõuanded", kirjastus Pilgrim