Dr Adik Levin: „Olles ise insuliini süstiv diabeetik, otsustasin panna ka sellesse raamatusse kirja oma pihtimuse.“

 (1)
Dr Adik Levin: „Olles ise insuliini süstiv diabeetik, otsustasin panna ka sellesse raamatusse kirja oma pihtimuse.“
Kirjastus Pilgrim

Arst Adik Levin kirjutas raamatus "Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele" tervisenõuannate kõrval teadlikust toitumisest ja avaldas muu hulgas ka pihtimuse oma diabeedist ja sellega toimetulekust.

Sel sajandil on katastroofiliselt suurenenud ka diabeetikute hulk. Kõige hullem on, et diabeeti haigestuvad aina nooremad inimesed. See, et imikul diagnoositakse diabeet, oli minu praktika ajal suur haruldus.
Nüüd on neid juhtumeid juba kümme korda rohkem. Kui ma olin noor arst, siis vastsündinu allergia tähendas üksikjuhtumeid. Nüüd on see aga juba väga sage nähtus.
Diabeeti on praegu läänemaailmas juba igas põlvkonnas.

Eestis on arvestuslikult 75 000 diabeetikut. On ennustatud, et 15–20 aasta pärast läheb pool kogu haigekassa rahast diabeetikute peale. Diabeediravimid on ju väga kallid. Kas poleks siis kõigile palju odavam tegeleda diabeedi ennetusega?
Olles ise insuliini süstiv diabeetik, otsustasin panna ka sellesse raamatusse kirja oma pihtimuse. Tahan jagada oma arvamust teiste kaaskannatajatega, et koos midagi uut ette võtta. Elame me ju ajal, mil on nii palju võimalusi inimest igakülgselt aidata. Soovisin avaldada oma pihtimuse, et suunata inimesi mõtlema, kuidas oma haigusega elus edasi minna.

Kahekümneaastase staažiga diabeetiku pihtimus

Olen tõepoolest juba ligi 20-aastase staažiga diabeedihaige.
Mäletan, et kui see haigus mulle endast esimest korda märku andis, olin hämmingus. Pöördusin spetsialistide poole ja mind rahustati: „Sul on juba soliidne vanus – hakkad vaid iga päev manustama suukaudset ravimit ja kõik on korras!”

Seotud lood:

Seda ma ka tegin ning mõneks ajaks oligi probleem minus lahenduse leidnud. Hakkasin tasapisi mõistma väljendit „diabeet pole haigus, vaid elustiil”. Veel sada aastat tagasi polnud aga diabeet võtnud inimkonna üle niisugust võimu. Mõnegi Euroopa tsiviliseeritud riigi kirikuraamatutes peeti isegi statistkat diabeedihaiguse ilmnemise kohta inimese sugupuu eri põlvkondades. Nüüd aga – umbes kolm põlvkonda hiljem – ei ole enam vajadust fikseerida, kellel diabeeti esineb ja kellel mitte. Näiteks on minu vanematel ja minu vendadel kõigil diabeet. Inimkonna ajaloo ühe väga väikese perioodi jooksul on toimunud drastilised muutused. Tekib küsimus, miks see nii on. 

Loe veel

Arvan, et põhjusi on palju. Esimene põhjus on toidu üleküllus ja sellest tulenevalt ülekaalulisus ja rasvumine. Teiseks on muutunud ka meie elustiil. Liigume me ju vähe. Olen palju aastaid tegelenud õige toitumise probleemiga ja leian, et väga suur tähtsus on ka toidu kvaliteedi muutustel, kahjuks muidugi halvenemise suunas.

Arvan, et diabeetikute hulga plahvatuslik suurenemine on seotud kindlasti sellega, et varem toitus inimkond aastatuhandete vältel enam-vähem ühtemoodi ja alles viimases aja aastaga on kõik kardinaalselt muutunud. Sada aastat on inimkonna ajaloos väga lühike aeg. Selle aja sees ei ole inimkonna insulaaraparaat jõudnud kohaneda suurte muutustega meie tsiviliseeritud maailma elulaadis, mis on oma üleküllusega põhjustanud organismi kohanematust ja päästnud valla diabeedi lausleviku. Õnneks tuleb aga väita, et selliste suurte muutuste tõttu on teinud suure positiivse hüppe ka farmakoloogiline teadus, olles loonud rea efektiivseid preparaate, mida patsient saab iga päev ise asendusteraapiana kasutada.

Jah, oma haiguse algaastatel manustasin endokrinoloogi ette kirjutusel vaid tablette. Mõõtes aga oma veresuhkru näitajaid, veendusin kiiresti, et tabletid mind ei aita. Otsustasin koos oma tohtriga, et hakkan tegema insuliinisüste. Tulemus oli parem, kuid mitte niisugune, nagu ma oleksin
väga tahtnud. Selle sajandi algaastail juhtis saatus mind tegelema toitumisteemaga ning – mis oli väga huvitav! – õigesti toitudes saavutasin oma tervislikus seisundis palju parema tulemuse.
Lugeja võib olla märkas, et ma ei kasuta terminit „tervislik toitumine”. Aga miks? Aga sellepärast, et seda, mis asi on tänapäeval „tervislik toitumine”, ei tea täpselt mitte keegi.

Soovitusi leidub n-ö seinast seina ja see kõik on nii ümmargune jutt, et orienteeruda selles nõndanimetatud tervisliku toitumise virvarris ei oska küllap mitte keegi. Õige toitumine aga aitas mind väga ja suhkrunäitajad paranesid selle mõjul kiiresti. Konsulteerides oma patsiente, märkasin,et õigupoolest saavutasid tõelise teise tüübi diabeediga inimesed õigesti toitudes päris häid tulemusi. Mõnel oli isegi vajadus vähendada suukaudse ravimi doosi. Esines ka juhtumeid, kus inimene lõpetas suukaudse ravimi kasutamise sootuks. Loomulikult kui ta ohjad oma toitumise süsteemis lõdvaks lasi, tõusis ravimite kasutamine uuesti päevakorrale. 

Mõned aastad olin oma suhkrunäitajatega heas tasakaalus, kuid suure stressi tõttu ja mitme läbitehtud kirurgilise operatsiooni järel hakkasin tundma, et vaatamata rangele toidurežiimile hakkasid suhkrutase veres uuesti tõusma ja siis otsustasin, et hakkan süstima insuliini iga toidukorrajärel (näiteks Novorapidi). Öiseks süstiks valisin pikematoimelise Levemiri. Peab ütlema, et selline kombinatsioon + hommikused tabletid (nende toimest ei ole ma tegelikult senini aru saanud) aitasid mind. Minu väga austatud ja asjalik endokrinoloog aga väidab, et just need tabletid aitavad alandada glükohemoglobiini, mille näit on igale diabeetikule eluliselt tähtis. Peab ütlema, et pensioniiga on mind väga aidanud, sest ma saan kogu aeg jälgida, mida ma söön, ja muudan söödud toidu kvaliteedi ja hulga järgi pidevalt kiire insuliini doosi. Paljud sõbrad ja tuttavad on mulle öelnud, et see on ju jube elu! Tõepoolest – mu pea töötab kogu aeg nagu kompuuter, kuid ei ole midagi parata.
Kui soovid edasi elada, siis on lihtsalt vaja seda teha.

Tänu sellistele pingutustele olen saavutanud päris hea tulemuse.
Nüüd aga jõudsingi selleni, miks otsustasin kirjutada selle pihtimusliku loo. Aga sellepärast, et olen omal nahal kogenud, kui raske on elada insuliini süstival diabeetikul ja kui keeruline on endokrinoloogi töö.

Jälgin oma ümbruskonnas insuliini süstivate diabeetikute elu. Nad külastavad oma endokrinoloogi kaks, heal juhul kolm korda aastas. Patsiendile tehakse analüüsid ja siis annab tohter soovituse, mis kogustes tuleks süstida insuliini. Imetlen alati, kui korrektselt neid süste tehakse ja alati just nii palju, nagu tohter on soovitanud. Olen aga hämmingus, nähes, kui palju seejuures süüakse, toitu tarbitakse. Insuliinidoos on aga alati sama. Siit algabki patsiendi tervise allakäik.
Mida saab sel juhul teha arstki? Olen veendunud, et insuliini süstivatele diabeetikutele peaks olema rohkem koolitusi ja võimalusi, et õpetada, kuidas ta end ise aidata saaks. Endokrinoloog on ikka see, kes annab patsiendile suunitluse,mismoodi edasi liikuda, ja patsient ise peaks ära õppima, kuidas selles süsteemis ujudes vee peal püsida.

Nagu juba mainitud, on Eesti Vabariigis üle 75 000 diabeetiku, ja kui nii jätkub, siis 15–20 aasta pärast on neid juba võibolla 150 000 – 200 000. Arvestades meie rahva väiksust (praegu ca 1,3 mln inimest), on diabeetikute hulk rahva arvuga kõrvutades vägagi muljetavaldav. Julgen väita, et meie haigekassal läheb tulevikus väga raskeks, et kindlustada kõikidele diabeedihaigetele vajalikud ravimid. Arvata võib, et omaosalus diabeediravimite eest tasumisel kindlasti suureneb. Kas aga meie pensionäridest diabeetikud on suutelised tulevikus tasuma suuri summasid nende ravimite eest? Olen kindel, et mitte. Võibolla suudavad seda vaid diabeetikud, kes saavad endiste Riigikogu liikmetena eripensioni.

On tekkinud küllaltki huvitav situatsioon. Ravimitööstus on leidnud efektiivsed ravimid, meie Haigekassa süsteem kindlustab insuliini süstivatele diabeedihaigetele nende ravimite kättesaadavuse. Praegu on võimalik Haigekassa toetusel saada isegi glükomeetreid koos ribadega (600 testriba aastas). Kõik oleks nagu korras, kuid kõik need kulutused ei täida siiski eesmärki.

Need kulutused ei ole optimaalsed seetõttu, et süstimiseks määratud insuliinikogus on siiski umbkaudne ja seda mitte sellepärast, et arst on midagi valesti teinud või patsient lohakas. Nagu eelnevalt juba kirjutasin, sõltub insuliinidoos paljudest teguritest ja patsiendil endal on iga päev raske määrata just sellist doosi, mida ta sel hetkel võiks vajada. Tänapäeval on siiski juba olemas positiivne nihe selles vallas ehk et on olemas insuliinipumbad lastele. Lastearstina mäletan aegu, mil oli vaja ravida diabeedihaiget imikut. Raske oli teda sundida sööma ja insuliinidoosi määrata oli veel kõige keerulisem protsess.
Praegu on aga juba võimalik osta koos insuliinipumbaga ka sensorsüsteem. Kõik see ei ole veel päris täiuslik, kuid on tehtud esimesi samme õiges suunas.

Olen nimelt mõelnud, et Eesti Vabariik on ju IT-vallas kogu maailma esirinnas. Tahaksin väga innustada meie nutikaid IT-inimesi koostöös arstide-spetsialistidega välja mõtlema niisugust insuliinipumpa koos sensorsüsteemiga, mis manustaks diabeetikule automaatselt vere suhkrunäitajate järgi vajalikul määral insuliini. Kindlasti ei ole selline imeasi vajalik mitte üksnes lastele, vaid ka täiskasvanud diabeetikutele.

Patsiendi hooleks jääks „toita” niisugust tarka aparaati iga päev vajaliku koguse insuliiniga. Olen veendunud, et diabeetikute elukvaliteet ja eluiga paraneksid sellise abivahendiga tunduvalt. Sellise süsteemi püüaksid endale soetada patsiendid ise või võiks kaasa aidata ka haigekassa, kasvõi osaliselt. Kujutage ette, kui palju hoiaks meie meditsiinisüsteem kokku ressursse mõttetu ja ebaefektiivse ravi arvel. Jah, see kõlab utoopiana, kuid ei pruugi seda enam tegelikult olla, sest laste ravis on see suund leidmas juba üha suuremat kasutust.
Nii puudutab minu üleskutse noori andekaid ja nutikaid inimesi, kes suudaksid ehk lahendada niisuguse kitsaskoha diabeediravis. Kujutage ette, kui tänulikud võiksid sellise leiutise üle olla diabeetikud kogu maailmas!

Miks siis ikkagi esineb inimestel nii palju diabeeti? Selle haiguse taga on meie toitumisharjumused. See, kuidas me sööme, kui palju sööme. Vale toitumine kujutab endast organismile suurt stressi – kogu ainevahetust reguleeriv tasakaal nihkub. Kui diabeetik, isegi I tüübi diabeetik, kasutab insuliini ettenähtud korras ja kui ta sööb korrektselt, saab ta oma haiguse kontrolli alla.
Ei saa ju väita, et me toitume siin Euroopa Liidus tervislikult. Mis tervislik toitumine see on, kui on nii palju diabeeti?!

"Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele", Kirjastus Pilgrim 2014

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare