Brandon Bays: depressioon ei ole haigus, vaid emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisund

 (67)
Brandon Bays: depressioon ei ole haigus, vaid emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisund
Brandon Baysthejourney.com

Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest. Brandon Bays ja Kevin Billett kirjeldavad raamatus "Valgus tunneli lõpus" depressiooni, levinumaid müüte ja võimalusi sellest vabaneda. Siin neli levinumat müüti.

Esiteks. Depressioon ei ole vaimuhaigus

Loe veel

Ma tean, et see on vaieldav ja kõik ei nõustu selle väitega ning mõned lugejad võivad isegi vihastada selle peale. Kui ma sellest oma kursustel räägin, siis näen umbusaldust, eriti nende inimeste nägudel, kellele depressiooni diagnoosides on öeldud, et see on vaimuhaigus, ning seepärast tahan veelkord rõhutada, et depressioon iseenesest ei ole vaimuhaigus. Teadaolevalt ei ole depressiooni keskmes ühtegi indentifitseeritavat vaimset häiret, mis seda ühtlasi ka defineeriks. Ei ole kehtivat tõestust, et depressioon oleks oma olemuselt vaimuhaigus. Illustreerimaks seda väidet, mingem korraks tagasi mõningate mõõdukat depressiooni iseloomustavate sümptomite juurde – näiteks madal energiatase, jõuetus, rahulolematus või tasakaalust väljas elu. Te ei arva ju, et need süptomid viitavad vaimuhaigusele. Või arvate? – Loomulikult mitte. Samuti ei kaasne vaimuhaigusega alati depressiooni. Pole ka kliinilist tõestust, et depressiooni eelduseks on kindlasti vaimuhaiguse olemasolu. Hiljutised mitmete teadlaste poolt läbi viidud uuringud USA-s seavad tegelikult kahtluse alla depressiooni ja madala serotoniinitaseme vahelise seose – just selle seose alusel on depressiooni kvalifitseeritud vaimse haigusena ja just selle füsioloogilise vaevuse leevendamiseks kirjutatakse massiliselt välja niinimetatud antidepressante, selektiivseid serotoniini tagasiside inhibiitoreid nagu Prozac, Zoloft ja Paxil. Ilmneb, et tegelikult ei ole konkreetseid, sõltumatul uurimistööl põhinevaid tõestusi sellekohase seose olemasolu kohta. Selle oletuse lõid suured farmaatsiafirmad, kes tahtsid rohkem müüa oma ravimeid – neid rohtusid, mis algselt olid loodud ärevushäirete, mitte depressiooni ravimiseks. Mis aga muidugi vastab tõele (ja mida toetavad arvukad materjalid) on see, et depressioon tõesti häirib tavapäraseid tajumisviise ja vaimseid protsesse. Raskekujuline depressioon võib küll põhjustada vaimseid häireid. See ei pruugi juhtuda, kuid on siiski võimalik. Seega, kui me püüame depressiooni ravida, määratledes seda kui vaimuhaigust, siis oleme eksiteel, sest üritame ühte võimalikku kõrvalmõju ravides ravida põhjust ennast. See on sama hea kui ravida maohaavandit happesust reguleerivate tablettidega: ajutiselt võib see pakkuda leevendust, kuid ei kõrvalda ometigi probleemi peamisi põhjuseid.

Seotud lood:

Teiseks. Depressioon ei ole füüsiline haigus

Depressioon ei ole otseses meditsiinilises mõttes füüsiline haigus. Sellel ei ole spetsiifilisi jälgitavaid kahjustusi ja see ei põhjusta konkreetseid ennustatavaid rakulisi muutusi ning selle areng ei kulge mööda lineaarset rada. See pole ei viiruslik ega nakkuslik. Depressiooni nimetamine haiguseks on sama hea kui stressi nimetamine haiguseks: stress võib põhjustada haigust, aga stress ise ei ole haigus.
Loomulikult võib depressioon põhjustada füüsilisi hädasid ja häireid. Raskekujulise vormi korral lööb see segamini endokriinsüsteemi ja põhjustab hormonaalset tasakaalutust. See võib lammutada immuunsüsteemi, jättes meid viiruste ja teiste haiguste meelevalda. Tegelikult on väga ebaproduktiivne defineerida või käsitleda ja ravida depressiooni nii, nagu see oleks haigus. Sest sellisel juhul tekib oht, et me ei hakkagi otsima neid tegelikke asjaolusid, mis seda seisundit põhjustavad, olgu need siis isklikud või keskkonnast tulenevad, ja hakkame end nägema „selle asja“ ohvrina. Ja loodame siis, et seda saab tabletiga ravida, aga kahjuks ei saa. Meil pole olemas ühtegi ravimit, mis efektiivselt suudaks ravida depressiooni – mitte ainsatki.

Kolmandaks. Depressioon pole emotsioon

Depressioonis inimene võib olla ülimalt emotsionaalne või siis täiesti emotsioonitu. Olenevalt meie depressioonitasemest võib meie olek olla ähmaselt ebamugav või tuim ja udune või siis ülimalt valulik – kuid tegu pole iseenesest siiski emotsiooniga. Emotsioonid tulevad ja lähevad; need kerkivad esile ja lahtuvad, kestes mõnest sekundist kuni mõne minutini. Kui näete väikest last (kes on veel liiga noor, et osata emotsionaalse vastupanu strateegiaid või mänge) mängimise käigus haiget saamas – võibolla ütleb mängukaaslane midagi solvavat või teda ei võeta mängu või ta sai kriimustuse või lõi end ära, või lihtsalt miski ärritab teda emotsionaalselt –, siis näete tõenäoliselt järgmist pilti: pisarad on kerged tulema, seejärel muutub laps vihaseks ja pahuraks ning kurvaks, seejärel näib ta eksinuna, haprana ning haavata saanuna … ja ei möödu kuigi palju aega, kui see laps mängib juba rõõmsalt edasi, tegutsedes vabalt, olles valmis taas tundma kõike seda, mida iga uus hetk endaga kaasa toob. Lapsed lasevad oma tunnetel voolata, liikuda läbi keha ja seejärel sealt välja. Lapsed lasevad loomulikul emotsionaalsel protsessil lõpuni kulgeda. Emotsioonid tulevad ja lähevad oma rada. Ainult siis, kui püüame nendega manipuleerida – neile vastu panna, neid muuta või maha suruda –, ainult siis läheme me rappa ja põhjustame endale kestvaid probleeme. Sest niiviisi me kujundame oma emotsioonidest meeleolu ja meeleolu võib juba üsnagi pikalt kesta. Ja kui me jätkame nendega manipuleerimist ning õigustame millegagi oma emotsionaalset eraldumist, saab meeleolust meeleseisund ja sellest omakorda emotsionaalne seisund – ja meeleseisundid ning emotisonaalsed seisundid võivad kesta kuid, aastaid või isegi aastakümneid. Seega, depressioon ei ole emotsioon. See on seisund, olek, mille oleme loonud enesesse sulgudes, osutades vastupanu läbielamata loomulikele tunnetele, uinutades need magama.

Neljandaks. Depressioon ei pärandu geneetiliselt

Aastatuhande vahetusele eelneval perioodil kulutati meeletuid summasid geneetilistele uurimustele, et kaardistada inimese genoomi, inimkonna DNA mustrit. Peadpööritavaks eesmärgiks oli luua nii põhjalik ja kõikehõlmav mudel, et oleks võimalik ennustada inimese elu kvaliteeti, tervist ja saatust. Eesmärgiks oli luua omamoodi teaduslik „kristallkuul“, mis võimaldaks vähestel privilegeeritutel heita pilk inimese olemuse sügavustesse, mõistmaks kogu meie elu. Selle meetodi abil loodeti võimalikult täpselt ennustada igaühe soodumusi, käitumist ja tervist ehk et milliseid haigusi nad põdema hakkavad. Ja lõpuks (kõigi kindlustusstatistikute rõõmuks) loodeti, et on ehk võimalik ennustada ka seda, mille kätte ja millal me sureme. Ja siis muugitigi see kood lahti ja inimese genoom kaardistati, kuid selgus, et see ennustab ette vaid väga vähest. Järgnevad aastad olid täis teaduslikke pettumusi, kui saadi aru, et inimese käitumist, harjumusi ja tervist on siiski väga raske mõista ja peaaegu võimatu ette ennustada. Kiirelt jõuti järeldusele, et lisaks geenijärjestusele on siiski väga palju teisi faktoreid, mis mõjutavad meie bioloogilist ja meditsiinilist saatust. Uurimistöö rõhuasetus muutus, kuna saadi aru, et kavand on siiski kõigest kavand. Ja kavandid on kõigest suunised; oletused, kuidas üks struktuur võiks hakata kuju võtma, kavand ei kujuta seda struktuuri üks-ühele. Tegemist on siiski vaid metafooridega – need on varieeruvad, muutlikud ja avatud erinevatele tõlgendustele. Viimastel aastatel on epigeneetika avastanud, et üksikud geenid meie DNA järjestuses võivad pealtnäha suvaliselt kas siis sisse lülituda ja avalduda või välja lülituda. Teisisõnu, igal ajahetkel võivad teatud geenid või geenigrupid kas siis mõju avaldada või mitte. Epigeneetika on kõvasti edasi arenenud ja uuringutes on avastatud, et vaatamata sellele, et teatud käitumismustreid ja eelistusi on võimalik edasi anda järgmisele generatsioonile, mõjutab ometigi nende sisse- või väljalülitumist otseselt nii lihtne faktor, nagu on seda meie uskumused. Meie personaalsed valikud ning oma kogemuste ja ümbritseva maailma isikupärane tajumine ja kaardistamine mõjutavad otseselt meie geneetilise materjali reaktsiooni ning sellest tulenevat. Kokkuvõtvalt võib öelda, et me ei ole oma geneetilise pärandi orjad ega ka vangid. Sõltumata sellest, mida olete kuulnud või lugenud, depressioon ei ole vältimatu pärandus ühelt põlvkonnalt teisele. Kunagi ei ole tegemist ette määratud prognoosiga. Kuigi samalaadne keskkond ning teiste inimeste samalaadne käitumine ja suhtumised võivad meid sügavalt mõjutada, pole depressioon kunagi siiski vältimatu. Huvi korral tehke ise internetis väike uurimus depressiooni teemal. Kaevuge tavapärasest sügavamale, tutvuge kaasaegsete depressiooni käsitlevate uurimustega, ja ka teid võib šokeerida seesama asi, mida minagi avastasin: depressioon ei ole tegelikult see, milleks me teda oleme harjunud pidama; ravimifirmad ja tavameditsiin on rääkinud meile sellist juttu, mis neile sobib. Ja kui depressioon pole tegelikult ükski neist, siis mis see tegelikult on?
Depressiooni põhjuseks on käitumismuster, mis põhineb emotsionaalsel endassesulgumisel ja blokeerumisel – see on harjumus, mille oleme välja kujundanud, et kaitsta end ähvardavate, kahjustavate ning muul moel valusate tunnete eest.

Depressiooni tõeliseks põhjuseks on meie alateadlik harjumus emotsioone alla suruda ja blokeerida, et hoida enda elust eemal hirm, ahastus ja valu. Aja möödudes meie harjumus kõike maha suruda üksnes tugevneb; see muutub automaatseks mustriks ja lõpuks kristalliseerub see üheks kindlaks seisundiks – emotsionaalseks sulgumiseks ja ummikuks. Põhimõtteliselt on depressioon emotsionaalse blokeerumise seisund, mis on sündinud meie meeleheitlikest ja ebaefektiivsetest katsetest hoida halvad asjad oma elus kontrolli all.
Tahan veelkord rõhutada järgmist: depressioon ei ole haigus – ei vaimne ega ka füüsiline –, vaid põhimõtteliselt on tegu emotsioonide allasurumisest põhjustatud seisundiga.

Asja iroonia seisneb selles, et oma harjumuse tõttu ennast emotsionaalselt sulgeda põhjustame omale lõpuks palju rohkem valu kui see halb, mille eest me end nende abil kaitsta soovisime. Esialgu tõmbusime endasse, et kaitsta end valu ja mingi tugeva emotsiooni eest – aga sellest sai muster, kuna hakkasime seda tegema sageli. Ehk teisisõnu, kui mingi emotsioon muutis meie enesetunde halvaks, siis surusime selle alateadlikult alla – ja nii iga kord. Tõmbusime aina sügavamale iseendasse ja lõime aina paksemaid ja paksemaid kaitsekihte ning loobusime järk-järgult igasugustest emotsionaalsetest reaktsioonidest. Mässisime end iseenda valmistatud hullusärki ja oleme seal lõksus. See ei kaitse meid enam, vaid põhjustab meile hoopiski ise valu – vastumürk on muutunud mürgiks ja välja on kujunenud depressiooniseisund, mis hakkab tugevamalt kinnistuma. Depressioonist vabanemise all mõtlengi ma vabanemist nendest alateadlikest harjumustest, nendest emotsionaalsetest manipulatsioonidest, vabanemist eraldatusest ja üksindusest; vabanemist emotsionaalse eraldatuse vanglast; vabanemist loomulike inimlike tunnete allasurumisest, mis lõppude lõpuks põhjustab tohutu suurt valu. Mõtlen selle all vabadusele elada oma elu täiel rinnal, vabadust tunda ja end väljendada, olla see, kes oled ja oskust olla oma eluga rahul. Pean silmas vabadust olla sina ise: see, kes sa tegelikult oled. Lõppeesmärk on selge: peame leidma viisi, kuidas vabaneda vanadest ahistavatest harjumustest, et saaksime elu väljakutsetele vastata elutervemal ja positiivsemal moel. Peame õppima, kuidas lubada endal tunda erinevaid emotsioone, lastes neil endast läbi voolata ja lõpuks raugeda.

Brandon Bays, Kevin Billett "Valgus tunneli lõpus. Vabanemine stressi, läbipõlemise ja depressiooni tõelistest põhjustest", kirjastus Pilgrim 2018

https://pilgrim.ee/valgus-tunneli-lopus.html

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare