Boris Spasski pärast maailmameistritiitli kaotust Bobby Fischerile: mulle Fischer meeldib

 (1)
Boris Spasski pärast maailmameistritiitli kaotust Bobby Fischerile: mulle Fischer meeldib
Bobby FischerStevan Kragujević/Wikipedia

Kui ameeriklane Bobby Fischer 1972. aastal male MM-tiitlimatšis Nõukogude maletajat Boris Spasskit võitis, võttis ta ka võidubanketil taskust nahkkaantega taskumale ja asus analüüsima matši viimast partiid. Suur konkurent Spasski tuli kõrvaltoolile ja jälgis Bobby analüüsi. „Oleksin pidanud salakäigu tegema hoopis siia,” sõnas Spasski, liigutades üht väikest plastmalendit. „See poleks midagi muutnud,” vastas Bobby ja näitas venelasele kõiki variante, mis ta partii katkestamise järel oli vaadelnud. Niisugust seika male suurmeeste elust kirjeldab Frank Brady raamatus "Lõppmäng".


Fischer võitis 21. partii ja kogunud 12,5 punkti, oli ta 24mängulises matšis Spasski alistanud.

Järgmisel päeval kohtus kontserni Time Life fotograaf, šotlane Harry Benson hotellis Saga Spasskiga. „Nüüd on meil uus maailmameister,” öelnud Spasski. „Ma pole kurb. See on ikkagi sport ja mina kaotasin. Bobby on uus maailmameister. Tahan nüüd minna jalutama ja hingata veidi värsket õhku.”
Benson sõitis kohe hotelli Loftleiðir ja helistas sisetelefoniga Bobbyle. „Kas on kindel, et asi on ametlik?” küsis Fischer. Vastuse peale, et on küll, kostis ta ainult: „Noh, tänan!”
Kell 14.47 ilmus Fischer Laugardalshölli lavale, et anda oma protokollile allkiri. Schmid teatas ametlikult: „Daamid ja härrad! Härra Spasski teatas kell 12.50 telefonitsi, et alistub. See on traditsiooniline ja seaduslik viis alistuda. Härra Fischer on võitnud kahekümne esimese partii ja võitnud ka matši.”

Seotud lood:

Kaks päeva pärast tiitlivõitu korraldati Bobby auks Laugardalshöllis suurejooneline bankett. Kohal oli Boriss Spasski, nagu ka kohtunik Lothar Schmid ja FIDE president dr Max Euwe.

Loe veel

Banketti oli kavandatud juba nädalaid ja selle kutsed olid välja müüdud ammu enne matši lõppu. Kohal oli üle tuhande inimese (hangeldajad võtsid 22-dollarise pileti eest 75–100 dollarit) ja kõik said nautida sütel grillitud lamba- ja imikpõrsaliha, mida serveerisid viikingikiivritega kelnerid. Need viikingid pakkusid ka peekreid vedelikuga, mida nimetati viikingite vereks, tegelikult aga oli punase veini ja konjaki kange segu. Samal laval, kus Fischer ja Spasski teineteiselt peaaegu kaks kuud mõõtu võtsid, mängis nüüd orkester muusikat, mida võib nimetada popurriiks „Hoffmanni lugudest” ja „Traviatast”. Kogu õhtu oli kantud Vanale Maailmale omasest meeleolust, justkui oleks praegu aasta 1872 ja pidu peetaks suures euroopalikus õlleaias, mitte aga 1972. aastal suures kinnises saalis.

Aga kus on Bobby Fischer? Saalis räägiti ja sosistati: „Ta ei tulegi!” „Ta peaks tulema … koguni tema õde on siin!” „Ta ei tohi nii Spasskiga käituda!” „Ta on juba Brooklynis!”
Kui oli möödunud tund ja maailmameistrist polnud märkigi ning pidutsejad olid juba sügavalt viikingi vere peekrite põhja vaadanud, ronis dr Euwe lavale, orkester aga hakkas mängima FIDE hümni „Gens Una Sumus”. Siis äkki ilmus Bobby, seljas kastanpruun koortriidest ülikond, mida ta Reykjavíkis tavapäraselt kandis. Ta läks peategelaste laua juurde ja võttis istet. Spasski istus kahe koha võrra temast eemal ja viimaks sirutas Bobby talle käe. Euwe kutsus Fischeri lavale, riputas talle kaela suure loorberi­pärja ja kuulutas maailmameistriks. Seejärel andis ta üle kuldmedali ja diplomi. Kroonimine oli hetkega läbi.

Medalit uurides sosistas Bobby Euwele: „Aga minu nime siin ei olegi.” Euwe naeratas ja vastas: „Me ei teadnud, kas teie tulete võitjaks!” Rohkem midagi ütlemata läks Bobby laua juurde tagasi. Euwe rääkis edasi ja mainis, et edaspidi maailmameistrivõistluste reeglid muutuvad veelgi ja paljuski on selle põhjus Bobby Fischer, kes on tõstnud male palju rohkem tähelepanu keskmesse.
Kui Euwe rääkis, jäi mulje, et Bobby on tüdinud ja tunneb end üksildasena, ehkki rohkem kui tuhande inimese pilgud olid pööratud just temale. Aga isegi need, kes teda hästi tundsid, ei söandanud nähtavasti talle läheneda. Kaks tursket islandlast, suured nagu kapid – ja mõlemad maletajad –, istusid valvsalt tema laua lähedal ja niipea, kui keegi tuli Bobby laua poole, et küsida autogrammi, teda suudelda või lihtsalt õnne soovida, suunati ta mitte just kõige leebemalt eemale.

Max Euwe. Foto Hollandi Rahvusarhiiv/Wikipedia

Oma kohalt nägi Bobby lava publiku vaatenurgast, nii nagu pealtvaatajad seda kahe kuu jooksul nägid, kui konkurendid teineteiselt mõõtu võtsid. Ta vajus mõttesse ja võib ainult oletada, millest ta mõtles. Kas mängis peast läbi mõnd partiid Spasskiga? Või mõtiskles selle üle, mis joont ta oleks pidanud ajama – kaalus, kas ta oleks saanud midagi paremini teha? Või noomis ennast põhjustatud segaduste pärast, mis puudutasid vaidlusi raha, kaamerate ja valgustuse pärast?

Nähtavasti tundis ta vajadust millegi tuttava ja harjumuspärase järele, sest viimaks võttis ta taskust nahkkaantega taskumale ja asus analüüsima matši viimast partiid. Spasski tuli kõrvaltoolile ja jälgis Bobby analüüsi. Vestlus näis kulgevat normaalselt, just kui mängiks nad ikka veel matši. „Oleksin pidanud salakäigu tegema hoopis siia,” sõnas Spasski, liigutades üht väikest plastmalendit ja püüdes näidata, kuidas ta oleks saanud partii päästa. „See poleks midagi muutnud,” vastas Bobby. Seejärel näitas ta venelasele kõiki variante, mis ta partii katkestamise järel oli vaadelnud.Peagi liitusid nendega suurmeistrid Jefim Geller ja Robert Byrne. Tekkis tõeline käte segadik, kui neli meest tegi käike kartoteegikaardist ainult veidi suuremal malelaual. Lavalt voogas sel hetkel saali Olympia aaria Offenbachi „Hoffmanni lugudest”, aga suurmeistrid ei teinud seda märkamagi.

Lõpuks ulatati Fischerile kaks auhinnatšekki, üks Islandi maleföderatsioonilt ja teine miljonär James Slaterilt, kelle kaheteistkümnendal tunnil tehtud rahaline pakkumine matši päästis. Bobby teenistus oli kokku 153 240 dollarit. Veel kingiti talle suur nahkköites ja -karbis raamat Islandi ajaloost. Guðmundur Thórarinsson kurtis erakõneluses – aga mitte Bobbyle –, et Islandi maleföderatsioon kaotas matši tõttu 50 000 dollarit, sest televisiooni- ja filmiõigustest mingit raha ei laekunud.

Kui Bobbyl peost villand sai, lipsas ta koos ühe sõbra, argentiinlasest meistri Miguel Quinterosega tagauksest välja ja läks otsima seiklusi Islandi näitsikutega, keda loodeti kusagilt leida. Bobbyl oli lahkudes nii kiire, et ta unustas maha isegi kingitud Islandi ajaloo raamatu ja see jäigi kadunuks.
Vahetult enne seda, kui Spasski Reykjavíkist lahkus, viis Bobby talle hotelli armastusväärse kirja ja sõpruse märgina kingituseks filmikaamera. Spasskil polnud nähtavasti vaenulikke tundeid teda võitnud mehe vastu, ehkki ta teadis, et pärast tagasijõudmist Moskvasse seisavad tal ees rasked ajad. Tema viimane kommentaar Bobby kohta kõlas nii: „Fischer on kunstnik, aga ta on meie sajandi igapäevaeluks harukordne inimene. Mulle Fischer meeldib ja ma usun, et mõistan teda.”

Frank Brady „Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse BOBBY FISCHERI silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile“. Kirjastus Varrak 2018

http://varrak.ee/product/24892/


Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare