Bobby Fischeri erakuelu: korter oli täis raamatuid, ajakirju, riideid ja värskete apelsinide lõhna

 (3)
Bobby Fischeri erakuelu: korter oli täis raamatuid, ajakirju, riideid ja värskete apelsinide lõhna
Bobby Fischer 1972. aastal. Wikipedia

Kuni 1970. aastate lõpuni polnud Bobby Fischer pärast Islandit mänginud avalikkuse ees ühtki partiid. Ta tegeles küll jätkuvalt malega, aga kulutas rohkem aega usuga seotud teooriatele. Kord nähti teda parkimisplatsil peotäie juudivastaste lendlehtedega, mis propageerisid aaria rassi üleolekut. Ta jagas neid möödujaile ja toppis samal ajal autode tuuleklaasile kojameeste alla.

Frank Brady kirjutab raamatus „Lõppmäng”, et pikapeale said 1972. aastal male maailmameistriks saanud Bobby säästud otsa ja peale raamatute „Bobby Fischer õpetab malet mängima” ning „Minu 60 mälestusväärset partiid” eest laekuva honorari – mis tõi üldjoontes sisse 6000 dollarit aastas – ei olnudki tal muid sissetulekuallikaid.

Bobby elas päris mõnusalt väikeses esimese korruse korteris Mockingbird Lane’il Pasadena lõunaosas, mis oli suurest maailmast veidi eemale jääv paik, kuhu ta jäi mitmeks aastaks. Maja omanikud olid tema sõbrad jumala­kirikust Arthur ja Claudia Mokarow, kusjuures Claudiast sai Bobbyle omamoodi puhver, kes vastas järelepärimistele, tõrjus eemale reportereid ja korraldas majapidamisasju ning tegutses lausa Kerberosena, kaaludes pakkumisi (ja lükates neid tagasi) neid isegi Bobbyga läbi arutamata.

Seotud lood:

Bobby sai toetust ootamatutest allikatest. New Yorgi linnapea Edward I. Koch saatis talle kirja, milles üritab teda tuua tagasi malelaua taha. „Teie erakordsed oskused ja geniaalsus kõikidest mängudest kõige raskemas lubab minul ja kõikidel, kes saavad osa teie tähelepanuväärsetest saavutustest, tunda suurt uhkust.”
Sageli kogunes maja ette fotograafe või reportereid, lootuses teha Bobbyst mõni pilt või teda küsitleda. Ta on kunagi öelnud, et ainus asi, mida ta kardab, on ajakirjanik, ja ajakirjanikest märkamata majast väljudes ning sinna tagasi tulles ilmutas ta Houdinit väärt leidlikkust ja võimlejale omast osavust. Aga vahel ajas see Bobby ka paanikasse.

Loe veel

Kui mõni sõber soovis teda kätte saada, pidi ta kõigepealt helistama Claudiale, kes siis lippas alumisele korrusele ja kas andis teate Bobbyle edasi või jättis selle teda ootama, misjärel Bobby helistas ise sõbrale, kui pidas seda vajalikuks. Bobby ei võtnud ühtki kõnet vastu, kui ta polnud ise algataja. Mõnikord sõidutas Claudia teda ühte või teise kohta Los Angeleses, teistel juhtudel sõitis Bobby päris meelsasti igale poole, kuhu vaja, ka bussiga. Temast sai rutiiniinimene: ärkamine ja voodist välja kell neli pärast lõunat, esimene söök Los Angeleses või Pasadena kesklinnas, seejärel otsingud raamatukauplustes, otsingud, otsingud, otsingud. Talle meeldis India ja Hiina toit ning võimaluse korral võis ta hävitada tohutul hulgal salateid.

Kui see päevane raamatuotsing sai läbi, jõudis ta varasel õhtutunnil Pasadenasse tagasi, järgnesid harjutused võimlas, nelikümmend viis minutit ujumist ja seejärel saun. Öö hakul oli ta juba Mockingbird Lane’il tagasi ja luges ning uuris malet: sai olla rahus. Kui mõni sõber külla ei tulnud, läks ta hilisel ajal harva välja, eelistades mugavat ja turvalist kodu.

Korter oli täis raamatuid, ajakirju, kuhjadena riideid ja kõikjal hõljus värskete apelsinide lõhn: Bobby ostis neid ja muidki puuvilju kottide kaupa. Iga päev jõi ta pool või terve liitri porgandimahla, korraga, klaas klaasi järel. Igal pool laudadel ja mujal vedeles kümneid purke vitamiinide, India ravimtaimede, Mehhiko lõgismadudest tehtud pillide, salvide ja eksootiliste teedega, mis kõik pidid aitama pidada rangelt tervislikku dieeti ja ravima mõnd tõbe, mis teda aeg-ajalt vaevasid. Sageli võttis ta käsimahlapressi restorani kaasa, tellis süüa, küsis tühja klaasi, võttis pool tosinat apelsini, lõikas need pooleks ja pressis sealsamas laual mahlaks, samas kui teised kliendid ja kelnerid toimuvat hämmelduse või muigega jälgisid. Tema nahk oli sile ja lihased kasvasid ning üldse näis ta olevat väga heas kehalises vormis.

Ta oli kokku kogunud juba sadu maleajakirju viies või kuues keeles ja kõikvõimalikke maleraamatuid, millest suurema osa oli talle saatnud ema. Reginal, kes elas nüüd raudse eesriide taga Ida-Saksamaal Jenas, kus ta oli lõpetamas oma meditsiiniõpinguid, oli võimalik osta väga odavalt Nõukogude malekirjandust ja ta saatis sageli pojale pakke, olgu juhuslikult või tellimise peale. Ühel hetkel pidi Bobby paluma teda maleraamatuid mitte saata, sest tal polnud korteris enam ruumi.
Juba sügaval öösel mängis ta järele partiisid – turniiridelt Inglismaalt Lätini või Jugoslaaviast Bulgaariani – ning kommenteeris käike valjude hüüatustega. Tema hüüded „Just!”, „Absurd!”, „Ikka ratsuga!” või „Vanker on ikka vanker!” olid kuulda isegi vaiksel tänaval, mille ääres ta elas. Bobby röögatused ehmatasid vahel mõnda harva möödujat ning kutsusid esile isegi naabrite rahulolematust.
Kuni 1970. aastate lõpuni polnud Fischer pärast Islandit mänginud avalikkuse ees ühtki partiid. Ta tegeles küll jätkuvalt malega, aga kulutas rohkem aega usuga seotud teooriatele. Kord nähti teda parkimisplatsil peotäie juudivastaste lendlehtedega, mis propageerisid aaria rassi üleolekut. Ta jagas neid möödujaile ja toppis samal ajal autode tuuleklaasile kojameeste alla. Pikapeale said säästud otsa ja peale raamatute „Bobby Fischer õpetab malet mängima” ning „Minu 60 mälestusväärset partiid” eest laekuva honorari – mis tõi üldjoontes sisse 6000 dollarit aastas – ei olnudki tal muid sissetulekuallikaid.

Bobby kolis kas omal soovil või olude sunnil Mokarow’de juurest välja ja seadis end sisse Los Angeleses väikeses, luitunud, pimedas ja odavas möbleeritud toas Orange Avenuel, ühe kvartali kaugusel Wilshire’i bulvarist. Peagi aga osutus sellegi üür liiga suureks koormaks. Nii kirjutas Bobby emale, kes elas nüüd Nicaraguas ja osutas seal vaestele tasuta arsti­abi, ja uuris, kas temalt on abi loota. Regina tegi Bobby õele Joanile kohe korralduse saata Bobbyle tema ühe kuu sotsiaalkindlustuse tšekk, mis aitaks üüri maksta. Joan oli kogunud kõik Regina tšekid kokku ja viinud panka, et emal oleks väike rahavaru, kui ta Ühendriikidesse tagasi tuleb. Bobby võttis ema sotsiaalkindlustuse tšekke vastu aastaid.

Frank Brady „Lõppmäng. Legendaarse malegeeniuse BOBBY FISCHERI silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile“. Kirjastus Varrak 2018

http://varrak.ee/product/24892/

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare