"Bakterid jätkasid takistamatult minu aju manustamist." Neurokirurg kirjeldab, mida tundis ja nägi, kui ta lähedaste ja arstide jaoks oli sisuliselt surnud. 3. osa
Nimekas neurokirurg dr Eben Alexander langes haruldase bakteriaalse meningiidi tagajärjel koomasse. Uuringud viitasid laialdasele ajukahjustusele ning kolleegid, kes teda ravisid, arvasid, et ta ei tule enam koomast välja. Ometi ta tundis inimesi ära, aga ei suutnud sellest neile märku anda. Raamatus "Tõendid taeva olemasolu kohta" jagab dr Alexander oma surmalähedasi kogemusi. Siin on kolmas katkend raamatust.
Pöörlev meloodia ja Värav
Pimedusest oli midagi nähtavale kerkinud.
Aeglaselt pööreldes heitis see niitpeenikesi valge-kuldseid valgusvihke ning nende valguses hakkas pimedus minu ümber pragunema ja laiali lagunema.
Seejärel kuulsin ma uut heli: elus heli, mis oli kõige kõlavam, keerulisem ja ilusam muusika, mida ma kunagi kuulnud olin. Selle helitugevus kasvas samas tempos, kui puhas valge valgus laskus, muundudes mehhaaniliseks tagumiseks, mis oli seniajani – mis näis igavikuna – minu kaaslaseks olnud.
Valgus tuli üha lähemale, keerles ja heitis puhtaid valgeid valgusevihke ning ma märkasin nüüd, et neis leidus ka kuldseid varjundeid. Seejärel kerkis valguse keskelt nähtavale veel midagi. Ma keskendusin kõigest väest sellele objektile, püüdes mõista, mis see on.
Avaus. Ma ei vaadanud enam aeglaselt pöörleva valguse poole, vaid nägin sellest läbi.
Sel hetkel, kui ma mõistsin, mis toimub, hakkasin ma ülespoole liikuma. Kiiresti. Ma kuulsin vaid vuhinat ja liikusin silmapilkselt läbi avause ning leidsin ennast täiesti uues maailmas. Kõige veidramas ja ilusamas maailmas, mida ma eal näinud olen.
Särav, elav, ekstaatiline, oivaline… ma võiksin jäädagi omadussõnu üksteise otsa kuhjama, et kirjeldada, kuidas see maailm välja nägi ja mida ma seal tundsin, kuid nendest ei piisaks ikkagi. Ma tundsin, nagu ma sünniksin. Mitte uuesti ega teistkordselt. Ma lihtsalt… sündisin.
Minu all laius maapiirkond. See oli roheline, lopsakas ja meenutas Maad. See oligi Maa… aga samal ajal polnud ka. Mul tekkis sama tunne nagu siis, kui vanemad viivad su kohta, kus sa aastaid tagasi väikse lapsena käisid. Sa ei tea seda kohta või vähemalt sa arvad, et sa ei tea, aga kui ringi vaatad, käib sinus mingi krõks ja sa mõistad, et osa sinust – kuskil sügaval sinu sees – mäletab seda kohta ja rõõmustab selle üle, et saab siin uuesti olla.
Ma lendasin üle puude ja põldude, ojade ja koskede ning siin-seal nägin ma ka inimesi. Nende hulgas oli ka lapsi, kes naersid ja mängisid. Inimesed laulsid ja tantsisid ringis ning siin-seal märkasin ma koeri, kes nende hulgas hüppasid ja jooksid, olles sama rõõmsad kui inimesed nende ümber. Neil olid seljas lihtsad, kuid ilusad riided ning mulle tundus, et nende riiete värvidest õhkas samasugust elusat soojust nagu puudest ja lilledest, mis nende ümber vohasid ja õitsesid.
Kaunis, imeline unenäomaailm…
Aga see polnud unenägu. Ma ei teadnud, kus ma olen, või isegi, mis või kes ma olen, kuid ma olin absoluutselt kindel, et see koht, kus ma ennast järsku leidsin, oli täiesti tõeline.
Sõna tõeline viitab millelegi abstraktsele ning on seetõttu häirivalt puudulik, et väljendada seda, mida ma kirjeldada püüan. Kujutage ette, et last, kes läheb ühel suvepäeval kinno. Võib-olla oli film hea ja lahutas meelt, kui ta kinos istus. Aga kui film lõppeb, astub ta kinost välja suvisesse pärastlõunasesse sügavasse, elusasse ja kutsuvasse soojusesse. Sel hetkel kui ta tunneb värsket õhku ja paitavat päikest, ei suuda ta mõista, miks ta üldse selle kauni päeva pimedas kinos veetis.
Korrutage see tunne umbes tuhandega ja ikka pole see mitte ligilähedanegi sellele, kuidas ma ennast seal tundsin.
Ma ei tea täpselt, kui kaua ma niimoodi lendasin. (Aeg selles kohas oli teistsugune kui see tavaline lineaarne aeg, mida me maa peal kogeme, ning seda on sama lootusetult keeruline kirjeldada kui kõiki teisi selle maailma aspekte). Aga ühel hetkel mõistsin, et ma polnud seal üksi.
Keegi oli mu kõrval – kõrgete põsesarnade ja sügavsiniste silmadega ilus tüdruk. Tal olid seljas samasugused talurahvariided nagu inimestel meie all asuvas külas. Tema armsat nägu raamisid kuldpruunid kiharad. Me lendlesime koos keeruka mustriga pinnal, mis kubises kirjeldamatutest ja kirgastest värvidest – liblikatiival. Meie ümber oli miljoneid liblikad, kes moodustasid lõputud kihavad lained, mis langesid alla rohelusse ning naasid seejärel meie juurde. Need liblikad ei ilmunud välja ühekaupa, vaid kõik korraga, moodustades justkui värvilise elujõe, mis läbi õhu lookles. Me lendasime laisas ringikujundis mööda õitsevatest lilledest ja pungades puudest, mis avanesid, kui me nende lähedale jõudsime.
Tüdruku riietus oli lihtne, kuid selle värvid – puudrisinine, indigo ja pastelne virsikukarva oranž – kiirgasid samasugust rabavat ja eriliselt kirgast reipust, mida õhkus kõigest ümbritsevast. Ta vaatas mulle otsa pilgul, mille nägemine kasvõi mõneks hetkekski muudab kogu sinu sinnamaani elatud elu väärtuslikuks, ükskõik mis sinuga varem juhtunud on. See polnud romantiline pilk. See polnud ka sõbralik pilk. Tema pilgus oli midagi, mis oli kõigest sellest üle… midagi, mis oli suurem kui kõik armastuse liigid, mida me maa peal tunneme. See oli midagi kõrgemat, mis kannab endas kõiki armastuse sorte, samal ajal olles veelgi tõelisem ja ehedam kui kõik need kokku.
Ta rääkis minuga sõnu kasutamata. Tema sõnum läbis mind nagu tuul ning ma sain kohe aru, et see on tõene. Ma teadsin seda samamoodi, nagu ma teadsin, et maailm meie ümber on tõeline – et see pole vaid fantaasia, mis on mööduv ja abstraktne.
Tema sõnum oli kolmeosaline ja maapealses keeles kõlaks see umbes nii:
„Sind armastatakse ja austatakse kogu südamest ja igavesti.“
„Sul pole midagi karta.“
„Sa ei saa midagi valesti teha.“
See sõnum täitis mu pöörase ja lõputu kergendustundega. Mulle oleks justkui kätte antud reeglid mängu jaoks, mida ma ilma seda ise mõistmata kogu oma elu mänginud olin.
„Me näitame sulle paljusid asju,“ ütles tüdruk ilma tegelikult neid sõnu kasutamata, vaid nende kontseptuaalset olemust otse minuni toimetades. „Kuid lõpuks lähed sa tagasi.“
Tema jutt tekitas minus vaid ühe küsimuse.
Tagasi kuhu?
Tuletan teile meelde, kes seda lugu teile praegu jutustab. Ma pole arulage sentimentalist. Ma tean, kuidas surm välja näeb. Ma tean, mida tähendab, kui elav inimene, kellega sa parematel päevadel juttu rääkisid ja nalja viskasid, muutub operatsioonilaual elutuks objektiks, vaatamata sellele et sa veetsid tunde, võideldes selle eest, et tema kehamasinat töös hoida. Ma tean, mis asi on kannatus ja vastusteta lein lähedaste nägudel, kes on kaotanud kellegi, keda nad kunagi ei arvanud, et nad kaotada võivad. Ma tunnen bioloogiat ja kuigi ma pole füüsik, pole ma ka selles vallas pea peale kukkunud. Ma teen vahet fantaasial ja reaalsusel ja ma tean, et see kogemus, millest ma püüan teile ähmase ja vägagi puuduliku ülevaate anda, oli kõige tõelisem kogemus minu elus.
Õigupoolest ainsad kogemused, mis tõepärasuse vallas sellele konkurentsi võiksid pakkuda, olid need, mis sellele järgnesid.
Iisrael
Järgmise päeva hommikul kella kaheksaks oli Holley tagasi minu palatis. Ta vahetas Phyllise välja ja võttis üle tema koha minu voodipeatsi kõrval ning pigistas minu endiselt reageerimisvõimetut kätt oma peos. Kella 11 paiku saabus Michael Sullivan ning kõik inimesed palatis moodustasid minu ümber ringi. Betsy hoidis minu käest kinni, et ka mina oleksin ringi lisatud. Michael luges palve. Me olime just peaaegu lõpuni jõudnud, kui üks nakkushaiguste spetsialistidest värskete uuringutulemustega palatisse sisenes. Ehkki öösel oli minu antibiootikumide doosi korrigeeritud, oli mu valgete vereliblede arv veelgi suurenenud. Bakterid jätkasid takistamatult minu aju manustamist.
Valikuvariandid hakkasid kiiresti otsa lõppema ning arstid käisid koos Holleyga veel kord läbi kõik minu toimingud eelmise paari päeva jooksul. Seejärel laiendasid nad oma küsimusteringi kuni paari eelneva nädalani. Kas miski, ükskõik mis, mis ma sel ajal tegin, võiks aidata minu praegust seisundit seletada?
„Noh,“ ütles Holley, „ta käis paar kuud tagasi tööasjus Iisraelis.“
Dr Brennan tõstis pilgu märkmikult üles.
E. coli bakterirakud ei või DNAd vahetada mitte üksnes teiste E. coli bakteritega, vaid ka teiste Gram-negatiivsete bakteriaalsete organismidega. Ülemaailmse reisimise, antibiootikumide ja kiiresti muteeruvate uute bakteriaalsete haigustüvede ajastul on see fakt äärmiselt tähendusrikas. Kui mõned E. coli bakterid leiavad ennast nende jaoks ebasoodsast bioloogilisest keskkonnast koos teiste primitiivsete organismidega, mis on paremini kohandunud kui nemad, siis võivad E. coli bakterid paremini kohandunud bakterite DNA üles korjata ja enda omaga liita.
1996. aastal avastasid arstid uue bakteriaalse tüve, mis kandis Klebsiella pneumoniae karbapeneemide ehk KPC DNA geneetilist koodi. KPC on ensüüm, mis annab oma peremeesbakterile antibiootilise resistentsuse. See ensüüm avastati ühe patsiendi maost, kes suri Põhja-Carolina haiglas. Tüvi äratas koheselt paljude arstide tähelepanu üle maailma, kui avastati, et KPC on võimeline muutma selle omastanud bakteri resistentseks mitte üksnes mõne kindla antibiootikumi, vaid kõikide antibiootikumide suhtes.
Kui toksiline antibiootikumikindel bakteritüvi (kelle mittetoksilist sugulast leidub kõigi meie kehades) inimeste seas levima hakkaks, suudaks see inimrassile omajagu kahju tekitada. Farmatseutilise arengu kümmeaastaku plaanis ei leidu ühtegi uut antibiootikumi, mis meid sellises olukorras aidata saaks.
Dr Brennan teadis rääkida, et paar kuud varem oli haiglasse toodud ägeda bakteriaalse infektsiooniga patsient, kellele anti mitmeid tugevaid antibiootikume, et tema Klebsiella pnemoniae põletikku kontrolli alla saada, kuid mehe seisund muutus üha halvemaks. Testid kinnitasid, et ta põdes endiselt Klebsiella pnemoniae’d, mis ei allunud antibiootilisele ravile. Täiendavad testid näitasid, et bakter, mis elas mehe jämesooles, oli omandanud KPC geeni otsese plasmiidide ülekande tulemusel tema resistentselt Klebsiella pneumoniae nakkuselt. Lühidalt öeldes oli tema proovi abil võimalik luua bakteriliik, mis võiks rahva seas levides pakkuda konkurentsi Mustale Surmale ehk katkule, mis 14. sajandil pool Euroopat hävitas.
See kõik leidis aset paar kuud tagasi Iisraelis Tel Avivis Souraski meditsiinikeskuses.
Tegelikult toimuski see kõik siis, kui mina seal olin, et koordineerida ülemaailmset uurimisalgatust fookustatud ultraheli teemal ajukirurgia vallas. Ma saabusin Jeruusalemma kell 03.15 hommikul ning pärast seda, kui ma olin oma hotelli üles leidnud, otsustasin ma uitmõtte ajel vanalinna jalutama minna. Lõpuks leidsin ma end üksinda koidueelsel Via Dolorosa tuuril ning külastasin kohta, kus väidetavalt leidis aset viimne õhtusöök. See reis oli minu jaoks kuidagi veidralt meeliliigutav ning kui ma tagasi Ühendriikidesse jõudsin, arutasin ma seda mitmel korral Holleyga. Tol hetkel ei teadnud ma midagi Souraski meditsiinikeskuse patsiendist ega KPC geeni omistanud bakterist, mis tema kehast leiti. Hiljem selgus, et see bakter oli E. coli tüvi.
Kas on võimalik, et ma korjasin Iisraelis olles üles antibiootikumikindla KPC geneetilise koodiga bakteri? See oli küll ebatõenäoline, kuid ometi oli see ainus võimalik seletus minu infektsiooni ilmsele resistentsusele ning arstid hakkasid uurima, kas see bakter, mis minu aju ründas, polnud mitte just see bakter. Minu haigusjuhtum sai osaks meditsiiniajaloost.
