Autismi uurija: Teadlased ei suuda kujutleda maailma, kus natuke hõõruvad riided tekitavad tunde, et kogu su keha põleb
Teate, mida ma vihkan? Kätekuivati heli avalikes WC-des. Mitte niivõrd seadme käivitumise heli, kuivõrd seda hetke, mil keegi oma käed õhujoa alla pistab. Järsk registri langus ajab mind hulluks. See on umbes nagu lasta vett lennuki WC vaakumtualettpotis.
Esmalt lühike vihmasabinasarnane eelmäng ja siis kõuena kõmisev imemishääl. Ma vihkan seda. Vihkan sama palju kui küüntega tahvlil krigistamist.
Teate, mida ma lendamise juures veel vihkan? Seda, kui keegi avab lennujaamas kogemata turvaukse ja käivitab alarmi. Tegelikult ma vihkan üldse igasuguseid alarme. Koolis käies ajas koolikell mind täiesti hulluks. See lõikas nagu hambaarsti puur. Ma ei liialda: see heli tekitas mu peas samasuguse valu nagu hambaarsti puur.
Nüüdseks olete ilmselt märganud mustrit asjades, mida ma vihkan. Olen tundlik helidele. Järskudele helidele. Ootamatutele helidele. Veel hullemad on järsud valjud helid, mida ma üldse oodata ei oska.
Ja kõige hullemad on valjud ja järsud helid, mida ma oodata oskan, aga millega ma ikkagi toime ei tule – see on autistide seas levinud probleem. Lapsena hirmutasid mind ka õhupallid, sest ma ei teadnud, millisel hetkel need võivad pauguga katki minna. Tagantjärele tean, et kui mul oleks olnud võimalik õhupalle ise katki teha – torkida väikest palli pliiatsiga, kuni see vaikse plaksuga katki läheb, ning võtta ette järjest suuremaid õhupalle, mis teevad järjest valjuma plaksu, siis oleksin võib-olla suutnud õhupalle taluda. Tean paljusid autiste, kes ütlevad, et kui nad saavad heli ise tekitada, siis suudavad nad seda paremini taluda. Sama on olukord ka siis, kui nad teavad, kust heli tuleb: kui naabrilapsed ilutulestikuvahenditega suvaliselt paugutavad, mõjub see ehmatavalt, kuid tähtpäeva puhul toimuv ametlik ilutulestik linnapargis on aktsepteeritav. Ent lapsena tekitas seesama õhupall, mis teisi lapsi rõõmustas ja erutas, õhupall, mida nad tahtsid üksteisele visata või sõrmedega toksida, kuni see lakke tõusis, minus tõelist hirmu. See tundus mulle nagu potentsiaalse valu pilv.
Meie viis meelt määravad ära selle, kuidas igaüks meist tajub kõike ümbritsevat. Nägemine, kuulmine, haistmine, maitsmine ja puudutused on viis moodust, kuidas me saame universumiga suhelda. Sel moel määravad meie meeled ära meie reaalsuse.
Kui inimese meeled töötavad normaalselt, siis võib ta eeldada, et tema sensoorne reaalsus on kõigi teiste normaalselt töötavate meeltega inimeste sensoorse reaalsusega üpris sarnane. Lõppude lõpuks on meie meeled arenenud välja ühise reaalsuse tajumiseks – et võimaldada meil ellujäämiseks vajalikku informatsiooni võimalikult usaldusväärselt vastu võtta ja tõlgendada.
Aga mis saab siis, kui meeled ei tööta normaalselt? Ma ei pea silmas silmamuna või kuulmetõri või retseptoreid keelel, ninas või sõrmeotstes.
Ma mõtlen aju. Mis saab siis, kui inimene võtab vastu sama sensoorset informatsiooni nagu kõik teised, aga tema aju tõlgendab seda teistmoodi? Siis tajub ta maailma enda ümber hoopis teistmoodi kui kõik teised, võib-olla lausa talumatult teistmoodi. Sel juhul elab ta sõna otseses mõttes alternatiivses reaalsuses – alternatiivses sensoorses reaalsuses.
Olen kõnelenud sensoorsetest probleemidest nii kaua, kui olen autismi teemal loenguid pidanud – praeguseks juba 30 aastat. Selle aja jooksul olen kohanud inimesi, kelle kuulmine vaheldumisi võimendub ja hääbub, nii et mõned sõnad kostavad neile nagu leviaugus mobiiltelefoniga rääkides ja teised nagu ilutulestiku kärgatused. Olen rääkinud lastega, kes ei taha minna spordisaali, sest nad vihkavad punktitabloo pininat. Olen näinud lapsi, kes suudavad öelda ainult vokaale – ilmselt sellepärast, et nad ei kuule konsonante. Peaaegu kõik need inimesed on autistlikud. Tegelikult kannatavad igast kümnest autistist üheksa ühe või mitme sensoorse häire all.
Ent valu ja segadus mõjutavad mitte ainult autisti enda elu, vaid need probleemid mõjutavad ka autisti lähedaste elu. Normaalsed lapsed näevad seletamatagi, et tema verbaalse arenguhäirega õde või vend vajab rohkem vanemate tähelepanu – et mõnes mõttes tiirleb pere kogu elu autistliku lapse ümber. Vanemate jaoks võib isegi normaalse lapse eest hoolitsemine olla nagu täistöökoht, ent hoolitsemine lapse eest, kelle aju ei suuda taluda ruumi ühest otsast teise kõndiva ema või isa liikumist, võib olla eluaegne töökoht. Sa ei saa viia last ei ostukeskusesse, restorani ega vanema venna jalgpallimängu vaatama, kui ta kogu selle aja valust ulub.
Peale selle pole sensoorsed häired sugugi ainult autismiga kaasnev probleem. Mitteautistlike laste uuringud on näidanud, et enam kui pooltel on mõni sensoorne sümptom, et igal kuuendal on mõni igapäevaelu tõsiselt mõjutav sensoorne probleem ning et igal kahekümnendal tuleks ametlikult diagnoosida sensoorse töötluse häire, mis tähendab, et sensoorsed probleemid on kroonilised ja segavad. Olen ka ise märganud, et igas klassis, kellele ma semestri jooksul tunde annan, on 60 õpilase hulgas üks või kaks, kellel on näiteks probleeme karjatarade süsteemi joonistamisega. Nad joonistavad sujuvate kaarte asemel vingerdavaid jooni. Ma tean, et nad ei ole autistid ja et neil ei ole ka astigmatismi, ent kui ma küsin neilt, mida nad trükiteksti vaadates näevad, siis nad ütlevad mulle, et tähed hüplevad.
Aga ikkagi, mida teadus sensoorsete probleemide kohta on avastanud?
Üllatavalt vähe. Kui hakkasin sensoorsete probleemide uuringutega tutvuma, tundus see mulle igatahes üllatav.
Aastal 2011 ajakirjas Pediatric Research ilmunud ülevaateartiklis märgiti, et autistide hulgas on sensoorsed probleemid „ülimalt levinud”, kuid ometi pälvib see teema ebaproportsionaalselt vähe tähelepanu.
Olen näinud aastakümnete jooksul sadu kui mitte tuhandeid teadusartikleid sellest, kas autistidel on kognitiivne meeleteooria (theory of mind) – võime kujutleda iseennast vaatlemas maailma kellegi teise vaatenurgast ning ilmutamas vastavat emotsionaalset reaktsiooni.
Ent sensoorsete probleemide kohta on uuringuid palju-palju vähem. Võib öelda, et teadlastel puudub ajuteooria.
Kahtlustan, et uurijad ei saa probleemi pakilisusest lihtsalt aru. Nad ei suuda kujutleda maailma, kus natuke hõõruvad riided tekitavad tunde, et kogu su keha põleb, või kus sireen kostub „nagu keegi puuriks mu koljusse auku”, nagu üks autist seda kirjeldas. Enamik uurijaid ei suuda kujutleda elu, kus iga uudse situatsiooniga, olgu see ähvardav või mitte, kaasneb adrenaliinipuhang – ühe uuringu järgi kehtib see paljude autistide kohta. Kuna enamik uurijaid on normaalsed inimesed ja ühtlasi sotsiaalsed olendid, siis nende vaatenurgast on igati loogiline muretseda autistide sotsialiseerimise võimaluste üle.
Teatud piirini on see tõepoolest loogiline. Ent kuidas sotsialiseerida inimesi, kes ei suuda taluda keskkonda, milles nad peaksid sotsiaalsed olema – kes ei saa sotsiaalsetes olukordades näoilmete emotsionaalsete tähenduste äratundmist üldse harjutada, sest nad ei suuda restorani minna? Nagu teised teadlased, nii tahavad ka autismiuurijad lahendada eelkõige kõige enam kahju tekitavaid probleeme, kuid ma arvan, et nad ei suuda lihtsalt mõista, kui suurt kahju sensoorne tundlikkus võib põhjustada.
Olen kohanud teadlasi, kes ütlevad koguni, et sensoorsed probleemid ei ole reaalsed. Seda on raske uskuda, ma tean. Nad nimetavad ennast rangeteks biheivioristideks. Mina nimetan neid bioloogia eitajateks.
Soovitan neil kaaluda järgmist võimalust: „Võib-olla see laps lööb keset Walmarti kaubamaja ostusaali lamenti sellepärast, et tal on tunne, nagu ta oleks rockkontserdil kõlari sees. Kas teie ei lööks lamenti, kui teid pandaks rockkontserdil kõlari sisse?” Seejärel on uurijad minu käest küsinud: „Kui laps karjub sellepärast, et ta on helide suhtes tundlik, siis peaks ju ka nood teised helid teda häirima?” Ei, kui ta on tundlik ainult teatud tüüpi helide suhtes. Mõningatel juhtudel osutuvad häirivaks mitte valjud, vaid ka teistsugused helid.
Iga inimene, kes kannatab sensoorse häire all, ei reageeri stiimulile samamoodi. Olen näinud, kuidas lapsed hakkavad karjuma, kui supermarketi uks kiiresti avaneb, kuid mulle endale on uste liikumine alati põnev tundunud. Üks laps armastab voolava veega mängida. Teine põgeneb, kui WCs vett tõmmatakse.
Samuti ei kannata kõik inimesed samal määral. Mina olen õppinud elama häältega, mida tekitavad kätekuivati alla torgatavad käed või lennujaamade uksealarmid. Ent mõnede inimeste jaoks on sensoorsed probleemid halvavad. Nad ei suuda tavalistes keskkondades, nagu kontorid, restoranid jne üldse funktsioneerida.
Nende elu on täis valu või segadust. Ent millisel kujul sensoorsed probleemid ka ei esine, need on reaalsed, need on levinud ja need nõuavad tähelepanu. Mina olen neile tähelepanu pööranud – ning mu avastused on mind üllatanud ja šokeerinud ning pannud koguni mitmetes autismi kohta käivates põhiväidetes kahtlema.
Autismieksperdid on sensoorseid probleeme uurimisteemana suuresti ignoreerinud, kuid tõsi on ka see, et kui sensoorsete probleemide kategoriseerimiseks võimalust ei leita, siis ei ole võimalik autismi uurida. Mina võtsin juba ammu omaks traditsioonilise viisi jagada sensoorse töötluse probleemidega autistid kolme kategooriasse ehk kolmeks alatüübiks.
• Sensoorse stimulatsiooni otsimine. See kategooria hõlmab probleeme, mis tõusetuvad siis, kui autist üritab tunda aistinguid. Me kõik otsime loomulikult kogu aeg aistinguid. Kuidas see kook maitseb? Kuidas see linane särk tundub? Kas ma suudan pealt kuulata, mida bussis minu taga istuvad inimesed räägivad? Ent sensoorsete probleemidega autistid kalduvad otsima selliseid aistinguid kogu aeg. Neil ei saa neist kunagi küllalt. Nad võivad ihaleda valjusid helisid või, nagu see minu puhul on, tugevat survet. Sageli püüavad nad ennast kiigutades, keerutades, käsi plaksutades või lärmi tehes stimuleerida.
Ülejäänud kaks kategooriat on teatud mõttes esimese kategooria vastandid. Nendesse kuuluvad inimesed mitte ei otsi aistinguid, vaid on pigem ebasoovitavate aistingute suhtes ülemäära tundlikud.
• Sensoorne ülereageerimine. Need inimesed on stiimulitele ülemäära tundlikud. Nad ei kannata pastakastme lõhna, ei suuda istuda lärmakas restoranis, kanda teatud rõivaid või süüa teatavaid toite.
• Sensoorne alareageerimine. Need inimesed reageerivad levinud stiimulitele nõrgalt või mitte üldse. Nii näiteks ei pruugi nad reageerida oma nimele, kuigi nende kuulmisega on kõik korras, samuti ei pruugi nad reageerida valule.
Need kolm alatüüpi on vägagi loogilised. Mulle ei ole kunagi isegi pähe tulnud neis kahelda. Alati, kui kohtan mõnda sensoorse töötluse probleemidega autisti, võin paigutada ta ühte või teise kategooriasse.
--------------------------------------------------------------
Ränkade sensoorsete probleemide uuringud tuginevad lapsevanematevõi hooldajate tunnistustele. Nende uuringute järeldused tuginevad uurijate metodoloogiale. Aga miks me peaksime eeldama, et kõik need tõlgendused peegeldavad seda, mis katseisikute endiga toimub? Inimene, kes ei suuda kujutleda elamist sensoorse ülekoormuse maailmas, väga tõenäoliselt alahindab teise inimese aistingute karmust ja mõju elule ning võib käitumist valesti tõlgendada, pidades seda ühe sensoorse probleemi väljenduseks, kuigi tegelikult väljendab see hoopis teist probleemi.
Kui teadlased tahavad teada, mis tunne on olla üks paljudest-paljudest inimestest, kes elavad alternatiivses sensoorses reaalsuses, siis peavad nad seda viimaste käest küsima.
Uurijad tavatsevad inimeste endi ütlusi enda kohta ehk enesekohaseid ütlusi maha teha, öeldes, et neid ei ole võimalik teaduslikult kontrollida, kuna need on subjektiivsed. Aga selles asi ongi. Käitumismustrite objektiivne vaatlemine võib anda olulist informatsiooni. Ent sensoorse ülekoormuse all kannatav inimene ise on ainus, kes oskab öelda, mida see endast kujutab. Olen püüdnud oma varasemates raamatutes oma sensoorseid probleeme kirjeldada ning ka teistel kõrgfunktsionaalsetel autistidel on õnnestunud sensoorsete probleemide mõju oma elule edukalt kirjeldada. Aga kuidas on lood inimestega, kellel on palju rängemad, lausa halvavad sensoorsed probleemid?
On päevselge, et nendelt inimestelt enesekohaste ütluste saamine on problemaatiline. Kui sensoorne probleem lööb inimese mõttemaailma täiesti sassi, siis on tal raske ka probleemi kirjeldada. Kui ta on verbaalse suhtlemise häirega, tuleb kasutada muid väljendusviise nagu kirjutamine või osutamine. Kõige äärmuslikumatel juhtudel on aga isegi see eesmärk ebarealistlik. Ning kahjuks annab randme toetamine kirjutamise ajal ebausaldusväärset informatsiooni; abistaja võib liigutada kätt seda ise taipamata.
Tähtis on enesekohaste ütlustega seotud probleemidest üle saada.
Kui teadlaste käsutuses on enesekohased ütlused sensoorsete probleemide kohta ainult kõrgfunktsionaalsetelt täiskasvanutelt, siis ei ole valim esinduslik. Sensoorsed probleemid võivad olla kehvemal toimetulekutasandil rängemad, need võivad isegi olla kehvema toimetuleku põhjuseks. Niisiis on uuring, kus tsiteeritakse ainult kõrgfunktsionaalseid autiste, äärmiselt kallutatud ja üldse mitte esinduslik. Veelgi enam, täiskasvanueaks võib inimene välja arendada toimetulekumehhanismid, mis jätavad sensoorsete probleemide tõelise raskusastme varju ega pruugi peegeldada sama häirega kaasnevaid igapäevaseid probleeme, mida kogeb hirmul laps.
Loodan, et mõned uued tehnoloogiad võimaldavad enesekohaseid ütlusi laialdasemalt ära kasutada. Näiteks tahvelarvutitel on tavaliste vanade arvutite ja isegi sülearvutite ees tohutu eelis: enam ei pea trükkimiseks silmi ekraanilt kõrvale pöörama. Trükkimine on tavaliselt kahesammuline protsess. Esmalt vaatad klaviatuuri ja seejärel vaatad ekraanilt, mida just trükkisid. Ränkade kognitiivsete probleemidega inimese jaoks võib see tähendada, et samme on ühe võrra liiga palju.
Enne tahvelarvuteid pidi terapeut paigaldama lauaarvuti klaviatuuri otse ekraanile ilmuva teksti alla paigutatud kasti külge. Tahvelarvutite puhul on aga klaviatuur ekraanil, nii et pilgu heitmiseks klaviatuurilt trükitud tähele tuleb silmi minimaalselt liigutada. Põhjusel ja tagajärjel on palju selgem seos. See erinevus võib võimaldada äärmiselt tõsiste sensoorsete probleemidega inimestel rääkida meile, mis tunne on nende nahas olla.
Praegu saame aga tugineda kõigest kahe inimese enesekohastele ütlustele, mis pärinevad autistidelt, kes on küll verbaalse suhtlemise häirega, kuid suudavad trükkida. Ainult nende kahe puhul olen kindel, et nad on oma sõnade autorid. Uurisin mõlemat juhtumit eesmärgiga avastada, milline nende sensoorne reaalsus välja näeb. Raamatus „Kuidas ma saan rääkida, kui mu huuled ei liigu? Pilguheit minu autistlikku meelde” kirjeldab Tito Rajarshi Mukhopadhyay enda autistlikust „vanglast” vabanemise lugu.
Vabanemiseni viis numbrite ja tähtedega täidetud tahvel, mille ema oli talle 1990ndate algul, enne Tito nelja-aastaseks saamist hankinud. Ema abiga õppis poiss matemaatikat ja õigekirja. Viimaks sidus ema talle pliiatsi käe külge, et ta saaks kirjutamise kaudu suhelda. Tito on avaldanud aastate jooksul mitu raamatut, milles ta kirjeldab, kuidas ta tajub ennast n-ö kaheosalisena: „tegutseva minana” ja „mõtleva minana”. Sirvisin hiljuti tema teoseid uuesti ja mulle meenus meie esimene kohtumine.
Mõistsin, et kuigi ma seda tol korral ei taibanud, olin näinud väga põgusa vahega järjest nii tema tegutsevat mina kui ka mõtlevat mina.
Kohtusin Titoga San Francisco meditsiiniraamatukogus. Valgustus oli mahe. Kui raamatukogus ka olid mõned fluorestsentslambid, siis need olid meie külaskäiguks ette valmistudes kustutatud. Ruum oli vaikne, õhkkond tüüne – ei mingeid häirivaid tegureid. Vestluses osalesime vaid Tito ja mina – ja tema klaviatuur.
Näitasin talle joonistust hobuse seljas sõitvast astronaudist. Olin meelega valinud pildi, mille puhul võisin kindel olla, et ta ei ole seda varem näinud
Tahtsin näha, kuidas ta ennast sõnades väljendab. Ta uuris pilti ja pöördus seejärel oma klaviatuuri juurde.
Apollo 11 hobuse seljas, trükkis ta kiiresti.
Seejärel jooksis ta raamatukogus käsi plaksutades ringi.
Kui ta klaviatuuri juurde naasis, näitasin talle lehma pilti.
Neid me Indias ei söö, trükkis ta.
Seejärel jooksis ta raamatukogus käsi plaksutades ringi.
Esitasin talle järgmise küsimuse, aga ma ei mäleta enam, mis see oli. Aga te juba teate, mis järgmiseks juhtus. Tito vastas sellele ja jooksis siis raamatukogus käsi plaksutades ringi.
Ja oligi jutuajamine läbi. Tito oli kirjutanud nii palju, kui ta ühe seansi ajal suutis. Ta vajas puhkust, sest isegi kolmele lühiküsimusele vastamine nõudis tohutut jõupingutust.
Nüüd taipan, et olin näinud Tito tegutsevat mina „aktsioonis” – mina, mida näevad teised inimesed: keerutav, rabelev, plaksutav poiss. See on seesama mina, mida Tito ise näeb.
Oma raamatus ütleb ta oma tegutseva mina kohta „veider ja tegusid täis”. Ta nägi ennast üksikute tükkidena – „käe või jalana” – ning selgitas, et keerutas ennast sellepärast, et nii õnnestus tal „oma tükid tervikuks liita”. Ta meenutas, kuidas oli ennast peeglist vaadanud, püüdes suud liikuma sundida. „Tema peegelpilt üksnes jõllitas vastu,” kirjutas Tito, kasutades kolmanda isiku vaatenurka, mis rõhutas veelgi tema tegutseva mina ja mõtleva mina vahelist lõhet.
Too mina, tema mõtlev mina, on „täidetud õpitud tarkuse ja tunnetega”. Ja frustratsiooniga. Ta meenutas, kuidas arst oli tema vanematele öelnud, et Tito ei mõista, mis tema ümber toimub. Ta mäletab, kuidas tema mõtlev mina oli hääletult vastanud: „„Mõistan väga hästi,” vastas poisi vaim.”
Tegutsev mina jookseb raamatukogus käsi plaksutades ringi. Mõtlev mina vaatleb tegutsevat mina, kuidas see raamatukogus käsi plaksutades ringi jookseb.
* Pange tähele, et Tito ei kasutanud sõnu astronaut või lehm. Ta pidi lähenema asjadele nii-öelda tagaukse kaudu. Ta pigem kirjeldas objekti, kui nimetas seda.
Leidsin kahe mina ideele kinnitust Carly Fleischmanni 2012. aasta raamatust „Carly hääl. Autismist läbi murdes”, mille ta kirjutas koos oma isa Arthur Fleischmanniga. Esimesed kümme eluaastat paistis Carly olevat verbaalse arenguhäirega autist. Siis ühel päeval šokeeris ta oma vanemaid ja hooldajaid, hakates oma häälemasina klaviatuuril trükkima. Enne seda sündmusterikast pärastlõunat oli Carly kasutanud seadet ainult üheks asjaks: ta puudutas eset või tegevust kujutavat pilti ja elektrooniline hääl ütles vastava sõna. Õigupoolest oli üks tema terapeutidest kustutanud samal pärastlõunal seadmest osa informatsiooni, et mällu ruumi teha. Ta oli kaalunud ka tähestiku funktsiooni kustutamist, ent õnneks ei olnud selleni jõudnud.
Kui Carly tol päeval tundi jõudis, oli ta ebatavaliselt rahutu ja tujukas ning keeldus koostööd tegemast. „Mida sa tahad?” küsis üks terapeutidest viimaks ahastuses, justkui Carly oleks võimeline vastama.
Ja oligi! Carly haaras häälemasina ja asus pingsalt trükkima: „A-P-P-I-I-V-A-L-U-S-O-N”.
Carly toimetulekuoskused olid äärmiselt kehvad. Nagu Titol, nii oli ka tema tegutsev mina pidevas liikumises – istus ja kiikus, karjus, püüdis kõiki haardeulatusse jäävaid asju purustada. Nagu Titol, nii haaras ka tema mõtlev mina endasse palju rohkem informatsiooni, kui teised oleks osanud ette kujutada. Teatud tasanditel oli tema siseelu üllatavalt normaalne. Teismeikka jõudes tekkisid tal tüüpilise teismelise tüdruku huvid. Ta oli armunud Justin Timberlake’i ja Brad Pitti. Kui ta telesaates esines, vaatas ta põhiliselt nägusa kaameramehe poole. Ent teistel tasanditel oli tema siseelu nii keerukas, et teised ei osanud seda ettegi kujutada.
„Carly hääle” ühes eriti rabavas episoodis palus ta lugejatel ette kujutada kohvikuvestlust. Kui olete selline nagu enamik inimesi, siis kujutlete, et teie vastas laua taga istub keegi, kes räägib teiega, ja teie kuulate tähelepanelikult.
Aga mitte Carly.
„Minu jaoks on lugu hoopis teine. Naine, kes meie lauast mööda läheb, jätab endast maha hingematva parfüümipilve ja mu tähelepanu nihkub mujale. Seejärel köidab mu tähelepanu vestlus, mis toimub mu vasaku õla taha jäävas lauas. Mu vasaku käise kare külg hõõrub mu keha mööda üles ja alla. Mu tähelepanu suundub sellele. Mind ümbritsevatesse helidesse lisanduvad kohvimasina sisin ja vilin. Vaatepilt, kuidas poe esiuks avaneb ja sulgub, imeb mind täielikult endasse. Olen jutujärje kaotanud, ma ei ole teise inimese jutust põhiosa üldse kuulnud... Kuulen ainult aeg-ajalt mõne sõna.”
Kui jutuajamine on jõudnud sellesse faasi ehk nurjunud, valib Carly enda sõnul ühe kahest käitumisviisist. Ta kas sulgub enesesse ja ei reageeri enam ümbrusele või hakkab lamenti lööma.
Vaat see on huvitav, mõtlesin neid ridu lugedes. Kujutlege, et olete see inimene, kes istub Carly vastas ning te peate kirjeldama tema käitumist, et koostada sensoorne profiil. Kui Carly tõmbub enesesse – kui näib, et ta ei kuula teid, kuigi te istute otse tema vastas ja ajate temaga juttu –, siis liigitate ta alareageerijaks. Kui ta aga hakkab lamenti lööma – kui ta hakkab, nagu Carly ise ütleb, „pealtnäha mingi põhjuseta naerma, nutma või karjuma või saab vihaseks” –, siis liigitate ta ülereageerijaks.
Kaks erinevat käitumisviisi, kaks erinevat sensoorse profiili alatüüpi – vähemalt nii tundub, kui istuda tema vastas ja tema käitumist vaadelda. Ent kui te oleksite Carly ja saaksite maailma tema pilgu läbi kogeda, siis taipaksite, et kahel kirjeldatud reaktsioonil on üks ja seesama põhjus: sensoorne ülekoormus. Liiga palju informatsiooni.
Temple Grandin & Richerd Panek "AUTISM. Diagnoosimise alused ja suhtumine autistidesse", kirjastus Pilgrim 2015
