Ihukaitsjate otsustav käitumine mõjus külalistele just nii, nagu see oligi mõeldud. Plehhanov käskis oma sõduritel paigale jääda, öeldes neile, et ihukaitsjad on tõepoolest valmis tulistama. Seejärel ütlesid putšistid Gorbatšovi valvemeeskonna liikmetele, et soovivad presidendiga kohtuda, ja läksid rahulikult külalistemajja, jäädes ootama, millal ta nad sisse kutsub. Gorbatšovi ustav abi Anatoli Tšernjajev, kes sai putšistide saabumisest teada oma sekretäridelt, tõttas presidendile ütlema, et too ei võtaks delegatsiooni vastu. Gorbatšov kinnitas talle, et ei tee seda: „Ma ... esitasin neile ultimaatumi: kui nad mu sideliine uuesti sisse ei lülita, siis ma nendega ei räägi. Ja praegu ei räägi ma nendega nagunii.” Kui putšistid olid Gorbatšovi side taastanud, helistas talle esimesena Krjutškov. Gorbatšov keeldus oma kunagise abiga rääkimast. Selle asemel võttis ta ühendust kindralstaabi ülema kindral Mihhail Moissejeviga ja andis talle käsu tagada, et lennuk Venemaa Föderatsiooni delegatsiooniga peab saama Krimmis ohutult maanduda – putšistid valmistusid seda lennuväljal ootamatult ründama. Kremli garnisoni ülemale anti teada, et ta peab alluma ainult Gorbatšovi ja mitte kellegi teise korraldustele. Sideminister sai käsu putšistide telefonid välja lülitada. President oli taas ametisse asunud.
Pärast seda, kui putšistid Gorbatšovi nõudmisele järele andsid ja tema ühenduse välismaailmaga taastasid, oli presidendi peamine eesmärk peale sõjaväe ja julgeolekujõudude üle uuesti kontrolli saavutamise uue poliitilise olukorra hindamine, et otsustada, mida edasi teha. Gorbatšovi abi, kes talle sama päeva õhtul Moskvast helistas, meenutas hiljem: „President ütles, et ta on teinud juba mitu telefonikõnet Moskvasse ja vabariikidesse ning et nüüd kavatseb ta rääkida Jeltsiniga.” 21. augusti pärastlõunaks oli Gorbatšov taas võimsa tegijana Nõukogude poliitikasse lülitunud. Mitte ainult putšistidele, vaid ka Jeltsini demokraatidele tundus, et nad vajavad teda ja tema poliitilist mõju. Nüüd oli Gorbatšov see, kes pani paika võitjad ja kaotajad. Teoreetiliselt saanuks ta üritada kokkuleppele jõuda putšistidega, mida nood temalt lootsidki. Ent Gorbatšov asus toetama hoopis Jeltsinit.
Ning siis helistati Washingtonist, mis oli kõige ootamatum sündmus. Brent Scowcrofti korraldusel olid USA kõrged sõjaväejuhid korduvalt üritanud Gorbatšovi telefonile saada ning lõpuks see õnnestuski. Kui Nõukogude president juba rääkis, tõttasid nad George Bushi otsima. „Jumal on olemas,” teatas Nõukogude Liidu esikommunist ameeriklasest tõlgile Peter Afanasenkole. „Ma olen olnud siin neli päeva nagu kindluses.”
Ka Bush vihjas Gorbatšovi häält kuuldes Kõigevägevamale: „Jumaluke, Mihhail, see on imetore.”
„Ma pean kiitma nii teid kui ka seisukohta, millele te esimesest hetkest peale asusite. Olete näidanud end usaldusväärsena,” teatas Gorbatšov Bushile suuremeelselt (või pigem põhjusel, et temani polnud jõudnud info Bushi avaldustest, mida too tegi vahetult pärast putšist kuulmist). „Aitäh, et leidsite oma puhkuse kõrvalt . Te avaldasite oma tugevate avaldustega mõju kõigile peale Gaddafi” – Liibüa iseäratsev diktaator polnud putši toetades sõnadega kokku hoidnud.
Varsti ühines USA presidendiga ka tema naine. „Barbara on siin ja tervitab palavalt Raissat,” kuulutas Bush.
Gorbatšov oli liigutatud: „George, ma tänan nii teid kui ka Barbarat teie põhimõttelise hoiaku, aga ka inimlikkuse ja sõpruse eest.” Bushi ja Gorbatšovi telefonikõne tunnistajaks olnud Tšernjajev ütles hiljem, et „see oli rõõmus vestlus.”
Gorbatšov ütles Bushile: „Me tahame koos teiega edasi minna. Me ei kohku sellest, mis juhtus. On päris kindel, et demokraatia hoidis selle ära. See on meie jaoks tagatis.”
Bush tundis end meelitatuna: „Ma edastan selle sõnumi nüüd kogu maailmale,” kuulutas Ameerika president võidukalt.

Sergi Plohhi „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“, kirjastus Varrak