August 1991: putšistid ei arvestanud, et Gorbatšov hakkab toetama Jeltsinit
21. augustil oli selge, et 19. augustil alustatud riigipööre ebaõnnestus. „Nüüd lendab sinnapoole kolm lennukit ja kõik nad üritavad esimesena kohale jõuda,” ütles Venemaa president Boris Jeltsin USA presidendile George Bushile sel päeval. Krimmi lendas lennuk Venemaa delegatsiooni ja kahe Gorbatšovi ustava abiga, lennuk viie putšistiga ning lennuk Nõukogude Liidu Ülemnõukogu esimehe Anatoli Lukjanoviga, kes algul toetas riigipööret, siis aga üritas tõestada, et ta ei ole putšistidega ühes kambas.
Venemaal sündinud ja Ukrainas üles kasvanud USA Harvardi ülikooli õppejõud Sergi Plohhi kirjutab raamatus „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“ haaravalt Nõukogude Liidu neljast viimasest kuust. Teos põhineb mahukal arhiivimaterjalil ja riigijuhtide mälestustel.
Veidi pärast kella üht pärastlõunal Moskva aja järgi kaisutas marssal Jazov oma naist Emmat ja suundus lennujaama. Ta oli lõpuks valmis järgima nõuannet, millega naine oli välja tulnud juba putši esimesel päeval: lüüa putšistidest lahku ning minna Gorbatšoviga rääkima. Kui Jazov ütles erakorralise komitee liikmetele, et ta mitte ainult ei kavatse käskida vägedel Moskvast lahkuda, vaid on otsustanud ka Krimmi Gorbatšovi juurde sõita, üritas Krjutškov teda algul takistada. See katse nurjus ning siis muutis KGB ülem meelt ja ütles, et tuleb Jazoviga kaasa. Krjutškov tahtis esimesena rääkida presidendiga, kelle nad olid reetnud, ja luua temaga liidu Venemaa presidendi vastu, kellest nüüdseks oli saanud neile veelgi tugevam ja ohtlikum rivaal. Lennu ajal said Jazov ja Krjutškov teada, et Jeltsin oli andnud käsu nad vahistada. Nüüd oli Gorbatšov nende ainus lootus. Krjutškov ütles oma kaasputšistidele: „Gorbatšov ei saa olla nii rumal, et ei mõistaks, et ilma meieta on ta null.”
Sama päeva pärastlõunal lähenes Nõukogude presidendi Forose puhkekompleksile terve rodu limusiine, milles istusid Krjutškov, Jazov ja mõned Gorbatšovi endised abid. Nagu delegatsiooni, mis oli saabunud siia kolm päeva varem, saatis sedagi KGB ihukaitseosakonna ülem kindral Juri Plehhanov. Umbes kell viis avanesid hästivalvatud kompleksi väravad, et Moskva külalisi sisse lasta. Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Äkki ilmusid põõsaste vahelt Gorbatšovi kaks ihukaitsjat, kes olid relvastatud Kalašnikovi automaatidega, ja käskisid autodel peatuda. Kindral Plehhanov hüppas oma masinast välja ja nõudis ihukaitsjatelt, et nood limusiinid läbi laseksid. „Mida, kas te kavatsete takistada julgeolekuteenistuse ülemat?” Kuid ihukaitsjad ei reageerinud. Nad ütlesid, et alluvad ainult Mihhail Gorbatšovile. Raissa Gorbatšova, kes tundis end sissesõiduteelt kostvast mürast häirituna, väljus oma magamistoast. Gorbatšovi kabineti ukse juures seisis veel üks relvastatud valvur. „Ega te siit kedagi läbi ei lase?” küsis presidendi naine väsinud häälega. „Siitkaudu ei pääse sisse ükski võõras,” kostis vastuseks.
Raissa Gorbatšova oli eelmistel päevadel kogetust silmanähtavalt vapustatud. Teda olid kurnanud magamata ööd, ta oli üle elanud insuldi ja üks tema käsi ei kuulanud enam hästi sõna. Kuigi perekond jäi 18. augustil pärast Moskva saadikute villast lahkumist väliselt rahulikuks, kasvas psühholoogiline surve tuntavalt järgmisel hommikul, kui putšistid teatasid, et Gorbatšov on haige. Pärast seda, kui Gorbatšovide perekond oli vaadanud 19. augusti õhtul erakorralise komitee pressikonverentsi, muutus olukord peaaegu talumatuks. Kui teised olid nähtule reageerinud ettevaatliku optimismiga, uskudes, et need inimesed pole võimelised kuigi kaua võimul püsima, siis Gorbatšovide ärevus oli veelgi kasvanud. Reporterite pidev pärimine Nõukogude presidendi tervise kohta ning Janajevi korduvad kinnitused, et ta soovib kõigest hingest üksnes seda, et tema boss Moskvasse naaseks, tekitasid kahtlusi, kas putšistid ei soovi mitte tegelikkust oma avaldustega kooskõlla viia – teisisõnu seda, et Gorbatšov tõepoolest haigeks jääks. Tol ööl luges Mihhail Gorbatšov lindile pöördumise kogu riigi poole, mõistes riigipöörde hukka ja paljastades putšistide vale tema tervise kohta. Need neli väikest kassetti tuli hästivalvatud kompleksist kuidagi välja toimetada – see polnud mingil juhul kerge ülesanne. Ja nüüd, pärast kolme päeva täis muret ja ärevust, saabus uudis delegatsioonist, kes on kohale sõitnud selleks, et ise vahetult teada saada, mis Gorbatšoviga juhtus.
Seekord sai Gorbatšov oma kunagiste abide peatsest visiidist teada enne, kui nood jõudsid villasse siseneda. Raissa Gorbatšova kirjutas oma päevikusse, et tema tütar ja väimees olid kuulnud BBC-st saadet, milles väideti, et Krjutškov soostus lubama lennata Krimmi delegatsioonil, kes pidi välja selgitama, kuidas selle Gorbatšovi tervisega siis ikkagi on. See oli murettekitav uudis. „Me peame seda märgiks, et juhtub halvim,” kirjutas Raissa päevikusse. „Paari järgmise tunni jooksul võidakse toime panna midagi sellist, mis selle alatu vale tõeks teeks. Mihhail Sergejevitš andis valvemeeskonnale käsu tõkestada maja juurde viivad teed, samuti kaitsta sissepääsu ning mitte lubada kellelgi ilma tema loata siseneda; ihukaitsjad peavad olema valmis tegutsema ja vajadusel ka jõudu kasutama.” Nüüd oli kogu lootus pandud julgestusüksuse järelejäänud liikmetele. Päev pärast seda, kui putšistid ootamatult Gorbatšovi väisasid, andsid ihukaitsjad tõotuse jääda oma ülemjuhataja kõrvale kuni lõpuni. Praegu olid nad valmis tõestama, et neil on tõsine kavatsus kaitsta oma presidenti, kelle nad eelmisel korral, kui teda oht ähvardas, olid üksi jätnud.
Ihukaitsjate otsustav käitumine mõjus külalistele just nii, nagu see oligi mõeldud. Plehhanov käskis oma sõduritel paigale jääda, öeldes neile, et ihukaitsjad on tõepoolest valmis tulistama. Seejärel ütlesid putšistid Gorbatšovi valvemeeskonna liikmetele, et soovivad presidendiga kohtuda, ja läksid rahulikult külalistemajja, jäädes ootama, millal ta nad sisse kutsub. Gorbatšovi ustav abi Anatoli Tšernjajev, kes sai putšistide saabumisest teada oma sekretäridelt, tõttas presidendile ütlema, et too ei võtaks delegatsiooni vastu. Gorbatšov kinnitas talle, et ei tee seda: „Ma ... esitasin neile ultimaatumi: kui nad mu sideliine uuesti sisse ei lülita, siis ma nendega ei räägi. Ja praegu ei räägi ma nendega nagunii.” Kui putšistid olid Gorbatšovi side taastanud, helistas talle esimesena Krjutškov. Gorbatšov keeldus oma kunagise abiga rääkimast. Selle asemel võttis ta ühendust kindralstaabi ülema kindral Mihhail Moissejeviga ja andis talle käsu tagada, et lennuk Venemaa Föderatsiooni delegatsiooniga peab saama Krimmis ohutult maanduda – putšistid valmistusid seda lennuväljal ootamatult ründama. Kremli garnisoni ülemale anti teada, et ta peab alluma ainult Gorbatšovi ja mitte kellegi teise korraldustele. Sideminister sai käsu putšistide telefonid välja lülitada. President oli taas ametisse asunud.
Pärast seda, kui putšistid Gorbatšovi nõudmisele järele andsid ja tema ühenduse välismaailmaga taastasid, oli presidendi peamine eesmärk peale sõjaväe ja julgeolekujõudude üle uuesti kontrolli saavutamise uue poliitilise olukorra hindamine, et otsustada, mida edasi teha. Gorbatšovi abi, kes talle sama päeva õhtul Moskvast helistas, meenutas hiljem: „President ütles, et ta on teinud juba mitu telefonikõnet Moskvasse ja vabariikidesse ning et nüüd kavatseb ta rääkida Jeltsiniga.” 21. augusti pärastlõunaks oli Gorbatšov taas võimsa tegijana Nõukogude poliitikasse lülitunud. Mitte ainult putšistidele, vaid ka Jeltsini demokraatidele tundus, et nad vajavad teda ja tema poliitilist mõju. Nüüd oli Gorbatšov see, kes pani paika võitjad ja kaotajad. Teoreetiliselt saanuks ta üritada kokkuleppele jõuda putšistidega, mida nood temalt lootsidki. Ent Gorbatšov asus toetama hoopis Jeltsinit.
Ning siis helistati Washingtonist, mis oli kõige ootamatum sündmus. Brent Scowcrofti korraldusel olid USA kõrged sõjaväejuhid korduvalt üritanud Gorbatšovi telefonile saada ning lõpuks see õnnestuski. Kui Nõukogude president juba rääkis, tõttasid nad George Bushi otsima. „Jumal on olemas,” teatas Nõukogude Liidu esikommunist ameeriklasest tõlgile Peter Afanasenkole. „Ma olen olnud siin neli päeva nagu kindluses.”
Ka Bush vihjas Gorbatšovi häält kuuldes Kõigevägevamale: „Jumaluke, Mihhail, see on imetore.”
„Ma pean kiitma nii teid kui ka seisukohta, millele te esimesest hetkest peale asusite. Olete näidanud end usaldusväärsena,” teatas Gorbatšov Bushile suuremeelselt (või pigem põhjusel, et temani polnud jõudnud info Bushi avaldustest, mida too tegi vahetult pärast putšist kuulmist). „Aitäh, et leidsite oma puhkuse kõrvalt
Varsti ühines USA presidendiga ka tema naine. „Barbara on siin ja tervitab palavalt Raissat,” kuulutas Bush.
Gorbatšov oli liigutatud: „George, ma tänan nii teid kui ka Barbarat teie põhimõttelise hoiaku, aga ka inimlikkuse ja sõpruse eest.” Bushi ja Gorbatšovi telefonikõne tunnistajaks olnud Tšernjajev ütles hiljem, et „see oli rõõmus vestlus.”
Gorbatšov ütles Bushile: „Me tahame koos teiega edasi minna. Me ei kohku sellest, mis juhtus. On päris kindel, et demokraatia hoidis selle ära. See on meie jaoks tagatis.”
Bush tundis end meelitatuna: „Ma edastan selle sõnumi nüüd kogu maailmale,” kuulutas Ameerika president võidukalt.
Sergi Plohhi „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“, kirjastus Varrak