August 1991: mis toimus enne riigipööret Gorbatšovi Krimmi villas
On 1991. aasta august. Nagu varasematel aastatel, puhkavad Nõukogude Liidu president Mihhail Gorbatšov ja tema naine Raissa Krimmis koos oma tütre Irina, tema arstist abikaasa Anatoli ja nende kahe väikese tütrega. Gorbatšovi puhkuse viimasel päeval 18. augustil kell 16.30 lülitab KGB välja kõik villat välismaailmaga ühendavad sideliinid. Kell 16.45 astub tema tuppa kaitsemeeskonna ülem Vladimir Medvedjev ja teatab, et grupp seltsimehi Moskvast nõuab kokkusaamist. Algamas oli augustiputš, millest möödub tänavu suvel 25 aastat.
Venemaal sündinud ja Ukrainas üles kasvanud USA Harvardi ülikooli õppejõud Sergi Plohhi kirjutab raamatus „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“ Nõukogude Liidu neljast viimasest kuust. Teos põhineb mahukal arhiivimaterjalil ja riigijuhtide mälestustel.
1988. aastal ehitati Gorbatšovi jaoks Krimmi Musta mere kaldajärsakule Forose lähedale uhiuus villa. „Suur-Jalta” piirkonnas asuv Foros jäi umbes neljakümne kilomeetri kaugusele Livadiast, kus Franklin Roosevelt, Winston Churchill ja Jossif Stalin olid 1945. aastal nõu pidanud. Uus villa, mida nimetati riiklikuks puhkekoduks nr 1 või Päikesetõusu majaks, ehitati ajal, mil Gorbatšov oli koos oma Poliitbüroo kolleegidega alustanud kampaaniat kompartei juhtkonna ja aparatšikute privileegide kaotamiseks.
Forose residents.
Gorbatšovi puhkuse viimane päev, 18. august algas nii, nagu olid alanud kõik päevad selle Krimmis veedetud aja jooksul. Ta ärkas koos Raissaga kella kaheksa paiku, nad sõid hommikust ja umbes kell üksteist suundusid Mihhail ja Raissa, kelle liikumisi tähistasid KGB ihukaitsemeeskonna päevikus sissekanded „110” ja „111” kohta, alla mere äärde. Nagu ikka, läks Raissa ujuma, Mihhail aga jäi rannale: mõne päeva eest oli teda tabanud tugev nimmevalu ja praegu hoidis ta veest eemale. Tegemist oli Gorbatšovi jaoks tavalise tööpuhkusega. Pärast lõunat vaatas ta veel kord läbi kõne, millega pidi esinema 20. augustil Moskvas uue liidulepingu allakirjutamise tseremoonial; eelnenud kuudel oli tulnud rohkesti manööverdada ning pidada läbirääkimisi üha nõrgeneva keskuse ja aina enesekindlamaks muutuvate vabariikide vahel. Umbes kell pool viis helistas Gorbatšov oma abile Georgi Šahnazarovile, kes puhkas ühes lähedalasuvas kuurordis ja oli aidanud tal kõnet koostada. See jäi Gorbatšovile viimaseks telefonikõneks mitme järgneva päeva vältel.
Mõni minut varem olid kaks julgeolekuohvitseri, kes saabusid Krimmi koos KGB ihukaitseosakonna ülema Juri Plehhanoviga, andnud Riikliku Julgeoleku hallatava valitsustelefonisidekeskuse operaatorile Tamara Vikulinale käsu Gorbatšovi telefon välja lülitada. Vikulina palus neid, et tal lubataks veel see viimane kõne läbi lasta – ta oli just öelnud Gorbatšovile, et ühendab ta Šahnazaroviga. Ohvitserid andsidki loa. Kuid kui kõne oli lõppenud, lülitati välja kõik Gorbatšovi villat välismaailmaga ühendavad sideliinid, teiste hulgas see, mis võimaldanuks tal vajadusel anda käsk tuumarünnakuks. Presidendi „tuumakohver” saadeti järgmisel päeval Moskvasse, kus see jõudis lõpuks putšistide kätte, kelle hulka kuulusid ka kaitseminister marssal Dmitri Jazov ja kindralstaabi ülem Mihhail Moissejev, kelle valduses olid kaks ülejäänud „tuumakohvrit”. Sel kombel sai kaitseministeeriumist Nõukogude tuumajõudude ainuvalitseja.
Sellest, et midagi on valesti, sai Gorbatšov aru siis, kui kella kolmveerand viie paiku astus tema tuppa presidendi isikliku kaitsemeeskonna ülem Vladimir Medvedjev ja katkestas Gorbatšovi pärastlõunase ajalehelugemise, teatades, et Moskvast on saabunud rühm inimesi, kes soovivad temaga kohtuda. Külaliste hulka kuulusid ka presidendi personaliülem Valeri Boldin, kaks Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretäri ja Nõukogude maavägede ülem kindral Valentin Varennikov. Kõik peale Varennikovi olid Gorbatšovi usaldusväärsed abilised, keda ta teadis juba ammusest ajast, kuid Nõukogude president oli ilmselgelt mures. Ta küsis Medvedjevilt, kuidas pääsesid need inimesed hästivalvatud kompleksi territooriumile. Medvedjev vastas, et lisaks teistele on Moskvast kohale tulnud kõikide ihukaitsemeeskondade, sealhulgas ka Medvedjevi ülem kindral Plehhanov. Mida nad tahavad? Sellele küsimusele ei osanud Medvedjev vastata. Selleks ajaks ta juba teadis, et riigipööre on alanud. Kui Plehhanov mõne minuti eest tema kabinetti ilmus ja käskis delegatsiooni Gorbatšovi juurde juhtida, üritas Medvedjev esmalt presidendile helistada. Telefon oli tumm. „Siis ma mõistsin,” kirjutas ta hiljem, „et stsenaarium on samasugune nagu Hruštšovi puhul. Kõik sideliinid olid läbi lõigatud.”
Seda, et tegemist võib olla putšiga, mõistis Gorbatšov pärast seda, kui ta ütles Medvedjevile, et too paluks külalistel oodata, ning üritas siis Moskvasse helistada, saamaks teada, mis toimub. Gorbatšov soovis saada ühendust oma ustava abilise, KGB ülema Vladimir Krjutškoviga. Telefon oli tumm. Tumm oli ka teine, kolmas – ei töötanud ükski viiest telefonist, teiste hulgas ka too punane, mis oli antud Gorbatšovile kui Nõukogude relvajõudude ülemjuhatajale. Nüüd polnud enam kahtlust: tegu oli riigipöördega ning külalised polnud kohale ilmudes mitte ainult protokolli rikkunud, nad olid isoleerinud Nõukogude riigipea ka tema võimalikest liitlastest välismaailmas. Gorbatšov kutsus Raissa ning seejärel oma tütre ja väimehe ühte magamistubadest. Pärast lühikest vestlust otsustas kogu perekond, et jääb tema juurde, kuidas siis ka ei talitataks. Hiljem kirjutas Gorbatšov, et ta oli, maksku mis maksab, kindlalt otsutanud survele mitte järele anda ja mitte muuta oma poliitikat. See oli hetk täis hirmu ja ärevust. „Me kõik teadsime, milline on meie ajalugu, selle koledad leheküljed olid meile tuttavad,” meenutas Raissa Gorbatšova hiljem.
Viimane Nõukogude juht, kelle tema abid võimult kõrvaldasid, oli olnud Nikita Hruštšov, ja temavastane vandenõu meenus Gorbatšovi ihukaitsjale otsekohe. Hruštšovil vedas: ta jäeti ellu ja tal lasti pensionile minna. Kõik varasemad Nõukogude riigipead, nagu ka Hruštšovi järglane Brežnev, surid ametis olles – mõne puhul neist olid surma asjaolud enam kui kahtlased. Jätkuvalt liikus kuulujutte, et Stalin mürgitati: ta suri ajal, mil valmistus andma lööki oma lähimate liitlaste, sealhulgas Riikliku Julgeoleku Peavalitsuse ülema Lavrenti Beria pihta. Tolle Stalini mõrvamise väidetava peasüüdlase vahistasid sõjaväelased Hruštšovi käsul üsna varsti ning ta lasti maha, süüdistatuna Briti luure heaks töötamises. Brežnev suri 1982. aastal, mil ta mõne teate kohaselt valmistus juba võimu üle andma, ent tema järglaseks sai endine KGB ülem Juri Andropov. Brežnevi ihukaitseülema Vladimir Medvedjevi sõnul oli Andropov koos veel mõne Poliitbüroo liikmega juba aastaid varustanud Brežnevit unerohutablettidega. Brežnev suri une pealt. Gorbatšovid tundsid Nõukogude ajalugu, või õigemini Kremli pärimusi väga hästi.
Poliitilisi pretsedente arvestades oli hea märk see, et putšistid olid otsustanud rääkida, enne kui tegutsema hakkavad. Olles oma perekonnaga vestelnud, läks Gorbatšov kutsumata külalistega kohtuma. Nood olid juba hoones, mõni istus diivanil, teised hulkusid villa teisel korrusel ringi; nende arvates oli tegu tähelepanuväärse ehitisega. Siis nägid nad Gorbatšovi. Oli selge, et ta kannatab nimmevalu all ning ta liikus vaevaliselt. Gorbatšov kutsus külalised oma kabinetti, ning pöördudes nende poole, kellega ta end kõige mugavamalt tundis, küsis vaiksel häälel, kas ta on nüüd vahistatud. Talle kinnitati, et see pole nii. Lisaks öeldi, et ollakse tuldud arutama riigis valitsevat olukorda. Gorbatšovi toon muutus: „Keda te esindate ja kelle nimel te räägite?” küsis ta, kui putšistid olid pressinud end tema kabinetti, kus oli külastajate jaoks ainult kaks tooli. Tulijad olid vait, teadmata, mida öelda. Gorbatšov kordas küsimust. Kui ta kuulis, et külalised esindavad komiteed, kuhu kuuluvad Krjutškov, Jazov ja Janajev, päris Gorbatšov, kes on selle komitee loonud – kas Ülemnõukogu? Sellele tema külalistel vastust ei olnud. Gorbatšov oli otsekohe avastanud nende positsiooni kõige nõrgema koha: komitee, keda kohaletulnud esindasid, oli parimal juhul „konstitutsiooniväline”.
Viiekümne kuue aastasele Valeri Boldinile, presidendi personaliülemale ja putšistile, kes tundis presidenti kõige paremini, näis, et Gorbatšov lõdvenes mõnevõrra, olles kuulnud komitee liikmete nimesid. Boldin väidab oma mälestustes, et kõige suuremat pelgu tundis Gorbatšov võimaluse ees, et putšistid ei esinda mitte tema otsusekindlusetuid abisid, vaid impulsiivset peavaenlast Boriss Jeltsinit. Mõne eelnenud päeva vältel oli Gorbatšov rääkinud sageli telefonis Krjutškoviga, arutades poliitilise olukorra üle riigis. Eeskätt tegi Gorbatšovile muret, et Jeltsin võib viimasel hetkel suhtumist muuta ja keelduda liidulepingule alla kirjutamast. 14. augustil oli Gorbatšov Jeltsiniga pikalt vestelnud ja püüdnud veenda teda mitte järele andma nende kriitikute survele, kes nõudsid, et Venemaal korraldataks liidulepingu üle referendum. „Võib öelda, et läksime lahku rahumeelselt,” kirjutab Gorbatšov oma mälestustes. „Ent ma ei vabanenud tundest, et Jeltsin varjab midagi.”
Kui Jeltsin sõitis mõni päev hiljem – 16. augustil – Almatõsse kohtumisele oma liitlase, Kasahstani juhi Nursultan Nazarbajeviga, helistas ärevusse sattunud Gorbatšov Moskvasse Boldinile ja uuris, ega too midagi selle visiidi kohta ei tea. Gorbatšov haistis halba. „Te ju mõistate, mis toimub. Kohalikud juhid otsustavad tervet riiki puudutavaid küsimusi iseseisvalt, eirates NSV Liidu presidenti. See on vandenõulaslik,” olevat ta öelnud Boldinile, kes oli juba löönud kampa Krjutškovi ja teistega, et oma boss võimult tõugata. 18. augustil, samal päeval kui putšistid Gorbatšovi Forose villase ilmusid, andis Jeltsin välja määruse võtta üle kõik üleliidulised institutsioonid, mis korraldasid varustamist Venemaa Föderatsiooni territooriumil. Gorbatšovi peamine mure tol hetkel oli Jeltsiniga tegelemine.
Kui uskuda Boldini mälestusi, siis nõudis Gorbatšov oma viimastel valitsemisaastatel, et KGB Jeltsini vestlusi pealt kuulaks, vaatamata Krjutškovi väidetavatele protestidele. Krjutškov olevat teatanud, et tema alluvad ei taha seda teha. Krjutškov saatis vestluste üleskirjutused Boldinile ning too korraldas, et need jõudsid otse Gorbatšovi kätte. Nõukogude juhti pani muretsema võimalik liit tema poliitiliste vastaste vahel, kelle hulka kuulus mitte ainult Jeltsin, vaid ka tema liberaalist nõuandja ja „perestroika vanaisa” Aleksandr Jakovlev ning sõjaväelased. Eriti häiris Gorbatšovi Nicolae Ceauşescu režiimi vägivaldne lõpp ja Rumeenia diktaatori ning tema naise hukkamine mässuliste poolt 1989. aasta detsembris. Oli juttu presidendi otsekontrolli kehtestamisest tema ihukaitsjate tööd juhtiva KGB osakonna üle, kuid Gorbatšov ei teinud seda mõtet teoks. Selle asemel suurendas ta märgatavalt oma ihukaitsjate arvu ja tõstis neil palka. Samuti hakkas ta nüüdsest sagedamini sõitma soomustatud limusiinis. 1991. aastal võttis ihukaitsjaid endiselt tööle ja kontrollis neid Krjutškov, mitte Gorbatšov.
Rumeenia sündmustele ei mõelnud mitte ainult Gorbatšov, vaid ka tema turvateenistuse ülemad, ehkki nood tegid neist teistsugused järeldused. Olles 18. augustil putšistide kohale saabumisest üllatunud, läksid Gorbatšovi ihukaitsjad villale lähenevatele limusiinidele vastu Kalašnikovi automaatidega. Üks ihukaitsjate ülemaid, kindral Vjatšeslav Generalov oli samuti putšistide hulgas: ta tormas ihukaitsjate juurde ja käskis neil relvad ära panna, et ei korduks Rumeenia stsenaarium, mille puhul Ceauşescu ihukaitsjad olid provotseerinud verevalamise, mis viiski tema hukkamiseni. Gorbatšovi valvemeeskond allus Generalovi korraldusele ja laskis kutsumata külalised kontrollpunktist läbi. Gorbatšovi peakaitseliin oli läbi murtud. Kui ta putšistid oma väikesesse kabinetti kutsus, jättis ta ukse taha KGB osakonnaülema kindral Plehhanovi. Gorbatšov pidas teda äraandjaks, kes oli presidenti reetes üritanud „omaenda nahka päästa”.
Sel ajal kui Gorbatšov oma kabinetis istus ja putšiste vaatas, ei teinud talle muret mitte niivõrd valvemeeskonna lojaalsus, kui see, et teda olid reetnud tema kõige ustavamad kaastöölised. Kuigi tal polnud mingeid šansse, üritas Gorbatšov võita poliitilist lahingut, mitte relvastatud vastasseisu, mis oleks tema ja ta perekonna jaoks võinud lõppeda traagiliselt. Saanud teada, et putšistid ei ole tema poliitilised vastased, vaid hoopis kunagi orjalikult lipitsenud kaastöölised ja abid, tundis ta mitte ainult mõningast kergendust, vaid leidis ka, et pole päris relvitu. „Mina olin neid inimesi edutanud – ja nüüd nad reetsid mu!” kirjutas Gorbatšov oma mälestustes. Varem oli ta suutnud neid kulmukortsutusega korrale kutsuda. Praegu ei lubanud Gorbatšov Plehhanovil oma kabinetti siseneda. Ta ütles Boldinile, et too vait jääks ja nimetas teda „ülbikuks”, kes on tulnud talle olukorrast riigis loengut pidama.
Külalisi rabas Gorbatšovi jõuline vastus nende ettepanekutele. Nad olid seadnud oma bossi valiku ette: kas too kirjutab alla eriolukorra kehtestamise määrusele või annab presidendivõimu ajutiselt üle Gennadi Janajevile ja jääb ise „tervislikel põhjustel” Krimmi, sel ajal kui nemad Moskvas kogu „musta töö” ära teevad. Putšistide arvates pidanuks Gorbatšov, kellega paljud kohalesõitnuist olid varem ka eriolukorra sisseseadmise üle arutlenud, ühega neist ettepanekutest nõusse jääma. Ent Gorbatšov vastas mõlemale järsu „ei”-ga. „Ma ütlesin neile, et kui olukord riigis neile tõepoolest muret teeb,” kirjutas ta oma mälestustes, „peaksime kokku kutsuma NSV Liidu Ülemnõukogu ja Rahvasaadikute Kongressi. Arutlegem ja otsustagem. Kuid tegutsegem üksnes konstitutsiooni ja seaduslikkuse raamides. Kõik muu on mulle vastuvõtmatu.” Gorbatšov oli oma sõiduvees – ta pidas läbirääkimisi, manööverdas, püüdis oma vastaseid veenda. Ta küsis, mis neil plaanis on, ja nimetas nende ettevõtmist enesetapjalikuks. „Mõelge selle üle ja rääkige sellest ka seltsimeestele,” ütles ta oma külalistele, kui neil enne lahkumist kätt surus. Kindral Varennikovile, kes delegatsiooni liikmetest eriti tungivalt eriolukorra väljakuulutamist nõudis, ütles Gorbatšov: „Nüüd, pärast neid selgitusi, me ilmselt enam koos ei tööta.”
Sergi Plohhi „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“, kirjastus Varrak
