Astrofüüsik: mis juhtuks, kui suureajulised tulnukad vaatleksid taevast oma fantastiliste nägemisorganitega?

 (23)
Astrofüüsik: mis juhtuks, kui suureajulised tulnukad vaatleksid taevast oma fantastiliste nägemisorganitega?
Sinine planeet. Pexels.com

Maailma üks tuntumaid teadlasi Neil deGrasse Tyson arutleb oma värskelt eesti keeles ilmunud raamatus „Astrofüüsika inimestele, kel on kiire“, mida on võimalik Maal näha kosmosest ja kui suur on tõenäosus, et UFOd on meid leidnud.

Eksoplaneet Maa

Meeldigu sulle Maa peal ühest kohast teise liikuda joostes, ujudes, kõndides või roomates, igatahes tekib sul võimalus nautida lähivaateid kõigist neist lugematuist asjadest, millega meie planeeti on õnnistatud. Võid märgata roosa lubjakivi soont kanjoniseinal, lepatriinut roosivarrel lehetäit õgimas või mõnd liiva alt paistvat merekarpi. Vaja on vaid vaadata.

Õhkutõusva reaktiivlennuki aknast välja vaadates muutuvad pinnasedetailid kähku eristamatuks. Enam ei märka me üksteist õgivaid putukaid. Ega huvitava kujuga merekarpe. Jõudes tavalisele lennukõrgusele kümme kilomeetrit, on raske eristada isegi põhilisi maanteid.

Loe veel

Üles kosmosesse jõudes vähenevad nähtavad detailid veelgi. Rahvusvahelise Kosmosejaama aknast 400 km kõrgusel võid päeva ajal leida küll Pariisi, Londoni, New Yorgi ja Los Angelese, aga vaid seetõttu, et mäletad nende asukohta geograafiatunnist. Öisel ajal need tohutud suurlinnad muidugi säravad. Päeva ajal ei märkaks sa ilmselt Giza suuri püramiide, kuigi mõnikord väidetakse, et see on võimalik, ja kindlasti ei näeks sa Suurt Hiina Müüri. Neid on raske märgata osaliselt ka selle tõttu, et nad koosnevad ümbritseva maastiku pinnast ja kivimitest. Kuigi Suur Hiina Müür on tuhandete kilomeetrite pikkune, on see vaid kuue meetri laiune – palju kitsam, kui USA osariikidevahelised kiirteed, mida on vaevu näha reaktiivlennuki aknast.
Orbiidilt palja silmaga vaadates oleksid 1991. aastal küll märganud Kuveidi naftapuurtornidest tõusnud suitsu esimese Lahesõja ajal, ning ka 11. septembril 2001 põlevast Maailma Kaubanduskeskusest tõusnud suitsu New Yorgi linna kohal. Märkaksid ka rohelise ja pruuni värvi piiri niisutatud ja kuiva maa vahel. Kuid väljaspool seda nimekirja on vähe inimese loodud asju, mis oleksid ära tuntavad sadade kilomeetrite kõrguselt. Küll aga saab nautida loodusvaateid, sealhulgas orkaanid Mehhiko lahel, jäätriiv Põhja-Atlandil ning vulkaanipursked seal, kus iganes need parajasti toimuvad.

Seotud lood:

Neljasaja tuhande kilomeetri kauguselt Kuu pealt vaadates ei paista New Yorgi, Pariisi ja ülejäänud Maa öine sära isegi põgusa vilksatusena. Kuigi ka Kuu pealt võib näha suuremaid kliimafronte liikumas üle meie planeedi pinna. Marsi pinnalt, kui see on kõige lähemal ehk umbes 56 miljoni kilomeetri kaugusel, märkaks läbi suuremat sorti amatöörteleskoobi kõrgemaid lumiste tippudega mäeahelikke ning Maa mandrite piirjooni. Kui rännata Neptuunile, mis asub 4,8 miljardi km kaugusel – kuigi kosmilises mõõtkavas vaid nurga taga –, on Päike ise tuhat korda vähem ere ning võtab enda alla vaid tuhandiku alast, mis tal on päeva ajal Maa taevas. Aga kuidas on Maa endaga? Vaid väike kübe, mis pole hägusast tähest eredam, pea nähtamatu Päikese hiilguse kõrval.

Tuntud foto, mis tehti 1990. aastal Neptuuni orbiidi tagant Voyager 1 sondi poolt, tõestab hästi, kui vähe muljet avaldab Maa süvakosmosest nähtuna: „kahvatu sinine täpp“, nagu seda nimetas ameerika astrofüüsik Carl Sagan. Seegi on veel leebelt öeldud. Kui seal poleks nime juures, siis ilmselt me ei märkakski seda fotol.

Mis juhtuks siis, kui kusagil kaugel elavad suureajulised tulnukad vaatleksid taevast oma fantastiliste nägemisorganitega, mida toetavad veel esmaklassilised optilised seadmed? Milliseid nähtavaid omadusi võiksid nad planeet Maa puhul tuvastada?
Esmajoones selle sinisus. Vesi katab üle kahe kolmandiku Maa pinnast; ainuüksi Vaikne ookean laiub ligi poole planeedi üle. Olendid, kel on piisavalt hea varustus ja asjatundlikkus meie planeedi värvi tuvastamiseks, järeldaksid kahtlemata ka vee olemasolu, mis on universumis arvukuselt kolmas molekul.

Kui nende varustuse eraldusvõime on piisavalt hea, siis tulnukad näevad rohkemat kui vaid kahvatut sinist täppi. Nad märkavad ka hästiliigendatud rannikujoont, mis on selgeks vihjeks, et vesi peab olema vedel. Targad tulnukad teaksid kindlasti, et kui planeedil leidub vedelat vett, siis planeedi temperatuur ja atmosfäärirõhk langeb teatud kindlaksmääratavasse vahemikku.

Maa selgelt äratuntavad jääkoorikud poolustel, mis kasvavad ja vähenevad vastavalt aastaajalistele temperatuurikõikumistele, oleksid samuti nähtava valguse abil tuvastatavad. Nagu ka meie planeedi 24-tunnine pöörlemisperiood, kuna äratuntavad maamassiivid on vaadeldavad etteennustavate ajaintervallide tagant. Tulnukad näeksid tekkimas ja kadumas ka suuremaid ilmastikusüsteeme; hoolega uurides võiksid nad atmosfääri pilvekihtidega seonduvaid omadusi eristada Maa pinnajoontest.

Kuid jäägem reaalsuse pinnale. Lähim eksoplaneet – lähim planeet, mis tiirleb tähe ümber, mis pole Päike – asub meie naabertähesüsteemis Alfa Kentaur umbes nelja valgusaasta kaugusel ja seda on kõige paremini näha lõunapoolkeralt. Suurem osa kataloogi kantud eksoplaneetidest asuvad mõne tosina kuni mitmesaja valgusaasta kaugusel. Maa eredus on vähem kui miljardik Päikese eredusest ning meie planeedi lähedus Päikesele muudaks väga raskeks selle vahetu vaatlemise nähtavale valgusele keskenduva teleskoobiga. See oleks nagu üritada näha jaanimardikat mõne Hollywoodi prožektori kõrval. Kui tulnukad ongi meid leidnud, siis ilmselt keskendudes muudele lainepikkustele peale nähtava valguse, nagu infrapunaspekter, kus meie suhteline eredus võrreldes Päikesega on veidi parem kui nähtava valguse puhul – või siis kasutavad nende insenerid hoopis mõnd muud strateegiat.

Vahest teevad nad sama, mida maised planeedikütid: vaatlevad tähti, et näha häireid nende liikumises. Kui tähe puhul kohtab selliseid perioodilisi häireid, siis see paljastab mõne selle ümber tiirleva planeedi olemasolu, mis on liiga tuhm, et seda saaks vahetult vaadelda. Kuigi paljud näivad arvavat, et planeet tiirleb oma tähe ümber, pole see nii. Tegelikult tiirlevad nii planeet kui täht ühise kombineeritud massikeskme ümber. Mida massiivsem on planeet, seda suurem peab olema tähe reaktsioon sellele ja seda paremini mõõdetav on häire, kui tähe valgust analüüsida. Planeediküttidest tulnukate õnnetuseks on Maa väga tilluke ning mõjutab Päikest ülimalt vähe, mis muudaks tulnukatest inseneridele meie planeedi avastamise väga raskeks.

NEIL DEGRASSE TYSON "ASTROFÜÜSIKA INIMESTELE, KEL ON KIIRE". Rahva Raamat 2018

https://www.rahvaraamat.ee/p/astrof%C3%BC%C3%BCsika-inimestele-kel-on-kiire/1030914/et?isbn=9789949722778

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare