Olin neist kuulnud ja võib-olla näinud televiisorist paari dokumentaalsaadet, kuid ma ei tundnud ühtegi inimest, kes oleks surma lähedust kogenud – ja kõige vähem oskasin ooda ta, et ise midagi sellist läbi elan!

Kui hakkasin venna saadetud aadressil olevat veebilehte lugema, tõusis mul kananahk ihule, sest avastasin jutustatud lugudes palju sarnasusi enda kogetuga. Mitte kellelgi ei olnud küll samasugust haigust, kuid teispoolsuses kogetu sarnanes kohati väga täpselt minu looga. Paljud kirjeldasid avardumist, selgust ja ühtsuse tunnet – et me kõik oleme omavahel seotud.

Veel jutustati kriitikavabast olekust ja kõikevaldavast, tingimusteta armastusest. Inimesed rääkisid, et olid kohtunud lahkunud omastega või teiste olenditega, kes neist hoolisid, ning olid tajunud universaalse mõistmise ja teadvuse tunnet.

Ma ei saanud üle tõsiasjast, et teisedki olid kogenud heakskiidetuks tulemise ja ühtsuse tunnet, teadmist, et meid kõiki on üleüldiselt õnnistatud. Mitmed inimesed märkisid, et pärast surmalähedast kogemust olid nad leidnud endale eesmägi, ja just sedasama tundsin ka mina!
Olin mõned lood läbi lugenud, kui märkasin veebilehe servas kastikest, milles oli kirjas: „Kas oled elanud läbi surmalähedase kogemuse? Kas soovid seda meiega jagada? Kliki siia!” Klikkisin. Ekraanile ilmus pikk ja üksikasjalik ankeet ning asusin seda täitma. Ma ei olnud oma kogemust seni kirja pannud, vaid üritanud sellest ainult lähedastele sõpradele ja pereliikmetele jutustada. Nii et see oli esimene kord, mil analüüsisin läbielatut niivõrd detailselt.

Kuna soovisin, et kirjutatu oleks arusaadav ka neile, kes minu olukorraga kursis polnud, püüdsin väljenduda väga selgelt.
Lisaks sellele suunasid küsimused mind oma kogemust sellisest küljest analüüsima, nagu ma seda varem polnud teinud.
Panin üksikasjalikult kirja asjaolud vähi kohta; selle, kuidas olin käinud teisel pool ja tagasi tulnud; ning kuidas vähk oli viimaks kiiresti taandunud. Pärast lünkade täitmist ja veel mõne detaili lisamist selleks ettenähtud kohta vajutasin „saada”. Minu ette ilmus kiri: „Täname sind, et saatsid meile oma loo. Võtame sinuga järgmise kolme nädala jooksul ühendust, et teada anda, kas sinu kogemus avaldatakse siinses veebikeskkonnas”.

Selleks ajaks oli juba kätte jõudnud hilisõhtu ning läksin voodisse mõttega, et vaevalt ma niipea mingit tagasisidet saan. Kuid meeldivaks üllatuseks leidsin juba järgmisel hommikul ärgates oma e-kirjade hulgast sõnumi doktor Jeffrey Longilt.

Doktor Long selgitas, et on onkoloog ja tema oma ongi veebileht NDERF, kuhu eelmisel päeval oma loo olin saatnud, ning et tema meelest on minu lugu üks erakordsemaid, mida ta kunagi on lugenud. Ta soovis esitada mulle veel mõned täiendavad küsimused, eriti just selles osas, mis puudutasid mu tervislikku seisundit, sest teda huvitas väga minu äärmiselt kiire tervenemine. Ta ütles, et olin oma kogemuse pannud kirja iseäranis selgelt ning ta soovib mu vähi kohta rohkem teada saada: näiteks, millal sain diagnoosi, kui pikk oli haiguse kestus ja kui palju aega kulus vähist tervenemisele pärast surmalähedast kogemust.

Vastasin kõigile doktor Longi küsimustele nii hästi kui oskasin ja sain peaaegu kohe ka temalt vastuse. Tema vastusest võis välja lugeda siirast rõõmu. Ta kirjutas, et minu vastused on väga põnevad ja tänas mind selle eest, et lubasin oma kogemuse veebilehele üles riputada. Tema sõnul innustas minu lugu kümneid tuhandeid inimesi üle maailma. Seejärel postitas ta minu loo otselingiga NDERF-i leheküljele ja lisas sinna ka vastused täpsustavatele küsimustele. Kõik see on siiani originaalformaadis arhiivis olemas.

Hiljem sain teada, et doktor Long oli minu saadetud loo välja trükkinud niipea, kui see temani jõudis. Ta soovis lugu mitu korda läbi lugeda, sest pidas seda niivõrd tähelepanuväärseks.
Ühtegi teist lugu ei olnud ta seni välja trükkinud. Samal ajal palus ajakirja „Holistiline Honkong” juht ja minu sõber Peter Lloyd luba minu imepärane lugu ära trükkida.
Saatsin talle NDERF-i kodulehel avaldatud loo täpse koopia ja see ilmus ajakirja järgmises numbris.

Mõned nädalad hiljem võttis minuga ühendust USA onkoloog doktor Peter Ko. Ta ütles, et tal on isiklik huvi spontaansete paranemiste vastu. Kolme nädala jooksul olid kaks erinevat inimest saatnud talle viited minu loole, üks oli lugenud minu kogemustest NDERF-i kodulehelt, teine ajakirjast „Holistiline Hongkong”. Doktor Ko saab alatasa inimestelt e-kirju lugemissoovitustega ja kui ta NDERF-i kodulehe avas, siis jättis ta minu loo tolle pikkuse tõttu praktiliselt tähelepanuta. Aga kui ta sai juba teise e-kirja, milles soovitati lugeda minu lugu „Holistilises Hongkongis” ja öeldi, et see on kindlasti tema jaoks huvitav, siis otsustas ta vaadata, millega tegu.

Pärast mu jutustuse läbilugemist oli doktor Ko nii huvitatud, et võttis ühendust Peter Lloydiga ja küsis, kas oleks kuidagi võimalik minuga kontakteeruda, kuna veebileht ei avaldanud minu täielikku nime – seal oli vaid kirjas „Anita M-i surmalähedane kogemus”. Niisiis kirjutas Peter nii mulle kui doktor Ko’le ja doktor Ko kirjutas mulle kohe, et küsida, kas ta võib mulle helistada, sest tal on väga palju küsimusi. 

Rääkisime telefonis mitu tundi. Kirjeldasin üksikasjalikult oma üleelamisi ja eriti oma tervislikku seisundit.
Seejärel faksisin talle mõned asjassepuutuvad leheküljed oma haigusloost, mille hulgas olid arsti märkmed 2. veebruarist, mil mind haiglasse viidi. Märkmed kirjeldavad mu seisundit ja prognoosi ning annavad diagnoosi „lümfoom staadiumis IVB”.

Doktor Ko luges need leheküljed läbi ja tema esimesed sõnad pärast seda olid: „Proua, ükskõik millisest küljest vaadata, te peaksite olema surnud!”

DOKTOR KO OLI MINU JUHTUMIST niivõrd huvitatud, et korraldas sõidu Hongkongi, sest soovis minna haiglasse, kus ma surmalähedase kogemuse üle elasin, ja tutvuda seal minu kohta käivate meditsiiniliste andmetega.

Oli oktoobri keskpaik, kui doktor Ko’ga haiglas kohtusin. Istusime fuajees, ajasime veidi juttu ja saime tuttavaks. Doktor Ko küsis küsimusi mu haiguse ja surmalähedase kogemuse kohta ning soovis teada kõike minu vaatevinklist. Seejärel läks ta haigla kantseleisse ja palus enda kätte minu haigusloo. Meile toodi hiiglaslik, peaaegu 8 cm paksune fail, ja pandi see meie ette letile. Viisime materjalid sööklasse ja doktor Ko hakkas pabereid lehekülg lehekülje haaval läbi vaatama. Mõned asjassepuutuvad lehed pani ta kõrvale, et neist koopiaid teha.

Tundsin end väljavalituna ja olin põnevil, et lausa kaks onkoloogi – esmalt doktor Long ja seejärel doktor Ko – olid minu kogemusest nii huvitatud. See kinnitas mu veendumust, et olin tagasi tulnud suuremal eesmärgil, milleks oli teiste inimeste aitamine. Olin tänulik ja rõõmus, et minu läbielamised võivad aidata veel kedagi.

Doktor Ko küsis, kas oleksin valmis ka laiemale avalikkusele endaga juhtunust rääkima. Doktor Ko nimetas end loomult skeptikuks, kuid see, mida ta haiglas mu haigusloost välja luges, huvitas teda sedavõrd, et ta soovis minu juhtumit kohe uurima hakata ja seda headel eesmärkidel kasutada. Ta plaanis korraldada kohaliku konverentsi veel sel ajal, kui ta Hongkongis viibis, et jagada oma viimaseid avastusi meditsiiniringkondadega, ning soovis, et minagi seal esineksin. Doktor Ko ütles, et on minu juhtumist juba mitme kohalikku meditsiiniringkonda kuuluva asjatundjaga rääkinud ning talle oli antud ülevaade minu vastumeelsusest tavameditsiini suhtes.

Doktor Ko meelest oli vaja, et meditsiinitöötajad kuuleksid mu lugu minu enda suust. Ta ütles, et ei ole varem kokku puutunud taolise täieliku tervenemisega niivõrd kaugelearenenud vähist, rääkimata tervenemise tempost. Ta oli veendunud, et inimesed peavad sellest teada saama. Olin esinemiskutse pärast väga põnevil ja soovisin õhinal läbielatust rääkida, nii et nõustusin konverentsil esinema.

Viisin Ko kokku ka meie perearstiga, doktor Brian Walkeriga, kes kinnitas omakorda, kui üllatunud ta oli minu tervenemise üle. Ka doktor Walker kordas, et ta polnud kunagi varem kohanud niivõrd kiiret paranemist sedavõrd kaugele arenenud vähist. Doktor Ko rääkis doktor Walkerile oma järeldustest selle kohta, kuidas mu vähk aastate jooksul arenes, ning minu perearst kinnitas ja toetas mitmeid Ameerika arsti tähelepanekuid. Seejärel võttis Ko ühendust ajakirjandusega.
Ta soovis tagada selle, et konverentsil oleks mõni reporter, kes kirjutaks minu loost meie kohalikus ajalehes.

Järgnevalt toon ära väljavõtte kokkuvõttest, mille doktor Ko kirjutas pärast minu haiguslooga tutvumist. Ta saatis ajakirjandusele ja meditsiiniringkondadele konverentsiga seoses ettekande, mille siinkohal tema loal avaldan. Siin on uuesti kirjas minu loo üksikasjad, seekord onkoloogi vaatevinklist, mis aga kinnitavad minu isiklikke üleelamisi.

Loodan, et see lugu Anitast mõjutab teid samuti nagu mind... Kohtumine Anitaga on osutunud minu jaoks üsna silmiavavaks! Kui tulin eelmisel kuul Hongkongi, siis kavatsesin Anita haiguloo üksipulgi lahti võtta, et tema väiteid kas kinnitada või ümber lükata. Varustasin end faktiliste teadmistega ja avastasin, et tema imepärane kogemus hakkab mind üha enam huvitama... eriti käib see sõnumi kohta, mille ta tagasi tulles endaga kaasa tõi! Olgugi et kliinilised detailid võivad tavalugeja jaoks olla tüütud, soovin need teieni tuua üsna algsel kujul, et saaksite aru, kui haige Anita õigupoolest oli ja millise dramaatilise tervenemise ta läbi tegi. 

Loodetavasti annavad need andmed, lisaks mõned minu isiklikud tähelepanekud, Anita loole kindlama aluspõhja:

1. Kronoloogiline ülevaade Anita haigusest... 2002. aasta kevadel märkas naine püsivat paistetust vasakust rangluust veidi kõrgemal. See oli tema perearsti jaoks alarmeeriv märk. Sama aasta aprillis võeti haiguskoldest koeproov, mille tulemusel sai kinnitust Hodgini lümfoomi diagnoos. Lümfoom oli II A staadiumis (madal kuni keskmine sümptomaatilisus). Anita suhtus vastumeelsusega tavameditsiini ravivormidesse ja otsis erinevaid alternatiivravi võimalusi. Järgmise kahe ja poole aasta jooksul progresseerus haigus aeglaselt. 2005. aastaks hakkas haigus märgatavalt mõjutama patsiendi enesetunnet.

Vähk levis üha enamatesse lümfi sõlmedesse ning suurenes. Anital tekkisid lümfoomi „B-sümptomid”, nagu neid nimetatakse... öine higistamine, palavik, naha sügelus, jne, mis kõik viitasid haiguse progresseerumisele.

Samuti arenes välja pleuraalne efusioon (vedeliku kogunemine pleuraõõnde) mõlemal pool rinnaõõnes. See nõudis 2005. aastal mitmeid kordi pleuraõõne dreenimist, sest vedelik hakkas segama hingamist. 2005. aasta jõulude ajal hakkas naise tervis kiiresti halvenema... haigus imbus läbi kaela ja rinnakorvi nahale, mille tagajärjel tekkisid suured põletikulised haavandid, mis ei allunud ravile. Suutmatus süüa või toitaineid omastada viis kaalulanguseni, millega kaasnes kurnatus, lihaste kärbumine... neerude talitus hakkas halvenema. 2. veebruari hommikul ei suutnud Anita voodist tõusta; tema nägu, kael ja vasak käsivars olid tugevas paistetuses.

Silmad olid kinni paistetanud... Selle tingis veenivere halvenenud äravool peast ja kaelast, sest lümfisõlmed oli sedavõrd suurenenud, et nende vahel polnud enam ruumi.

Kahepoolse pleuraalse efusiooni tõttu ahmis Anita õhku, vaatamata sellele, et manustas kodus täiendavat hapnikku. End abituina tundvad Anita abikaasa ja ema helistasid abi saamiseks perearstile, kes käskis neil pöörduda kiiresti haiglasse. Seal anti häire onkoloogile, kes oli naise seisundit nähes šokeeritud. Patsiendi raske seisundi tõttu kutsuti otsuste tegemiseks kohale veel teinegi onkoloog. Lisaks sellele pöörduti mitme arsti poole, kelle ülesandeks jäi tegeleda elunditega, mille talitus hakkas lakkama. Ühine arvamus oli see, et ilma sekkumiseta Anita sureb.

Kuigi keemiaravi on väga mürgine, kui arvestada elunditalituse lakkamist, oli see naise ainus võimalus.

Selle öö jooksul tehti Anitale mitmeid uuringuid, magnetresonantstomograafia ja kompuuteromograafia.

Tema rinnakorvist tõmmati välja kaks liitrit vedelikku ja hakati manustama kolme keemiaravi farmakoni seitsmest*. Anita paigutati intensiivravi osa konda. Just siis vajus Anita seisundisse, mida ta kirjeldab kui surmalähedast kogemust.

2. Anita dramaatiline toibumine pärast surmalähedast kogemust...
Anita ärkas 3. veebruari õhtul ja teatas oma perekonnale, et ta saab terveks. Ta vestles onkoloogiga, kes oli ülimalt üllatunud, et patsient ta ära tundis. 

4. veebruaril nõudis Anita nasogastraalsondi eemaldamist ja lubas arstidele, et sööb seda, mida vaja, selleks et kaalus juurde võtta. Ta palus tuua kodust iPodi. 5. veebruaril tervitas ta arste küsimusega, kas need sooviksid samuti „peole tulla”; lõpuks nõustusid arstid 6. veebruaril Anita intensiivravi osakonnast üle viima. Selleks ajaks oli suurem jagu kaela ja näo paistetusest alanenud; ulatuslikult suurenenud lümfi sõlmed hakkasid pehmemaks muutuma ning Anita sai esimest korda pead pöörata. Keemiaravi esimese tsükli ravimite manustamine lõpetati veebruari keskpaigas. Taastava kirurgia arstil paluti:

(* Keemiaravi koosneb kaheksast tsüklist. Iga tsükkel kestab kolm nädalat, mille
jooksul manustatakse seitset farmakoni. – Tegemist on dr Ko märkusega.)

a. võtta naise kaelal olevast lümfi sõlmest biopsia
b. siirdada nahka lahtistele haavanditele kaelal ja alalõual

Kirurg ei suutnud läbivaatuse käigus leida ühtegi lümfisõlme ja suunas patsiendi enne biopsiat ultrahelisse.

Pärast seda oli kavandatud nahasiirdamine. Kolmel ultraheliprotseduuril ei õnnestunud avastada
ühtegi patoloogilist lümfi sõlme. 27. veebruaril võeti lõpuks siiski biopsia ühest lümfi sõlmest kaelal... ning analüüsi tulemus ei näidanud jälgegi vähist. Haavandid paranesid ilma nahasiirdamiseta iseenesest.

Onkoloogid nõustusid viimaks 9. märtsil, pärast keemiaravi teist tsüklit, Anita haiglast koju kirjutama. Naine tähistas 16. märtsil oma sünnipäeva restoranis Jimmy’s Kitchen ning läks 26. märtsil pulma, kus tantsis ja jõi šampanjat... Seejärel algas keemiaravi kolmas tsükkel.
Pärast kuuendat tsüklit (24. juuli) tehtud positron-emissioon-tomograafiat (PET) ja kompuutertomograafiat (CT) tunnistati Anita terveks ja ülejäänud kaks tsüklit jäeti tegemata.
Anita paranemine oli kahtlemata „märkimisväärne”. Minu ja paljude mu kolleegide kogemustele toetudes ei saa ma kanda naise dramaatilist tervenemist keemiaravi arvele. Kui arvestada seda, mida oleme õppinud vähi rakkude käitumise kohta, siis oletan, et miski (mittemateriaalne... „informatsioon”?) kas lülitas muteerunud geenid välja või andis rakkudele käsu apoptoosiks ehk
programmeeritud rakusurmaks. Täpne mehhanism ei ole teada, kuid ilmselt ei ole tegemist tsütotoksiliste ravimite toimega.

Arvan, et kokkupuude Anita kogemusega valmistab minu jaoks ette pinna, et seda nähtust ja meie tõelist olemust põhjalikumalt uurida!

Konverentsist võtsid osa meditsiinitöötajad, nende hulgas kohaliku õppehaigla onkoloogia osakonna arstid. Sellele lisaks oli seal veel mitmeid inimesi, keda olin kohale kutsunud mina, doktor Ko ja mõned õppejõud. Pärast konverentsi kutsuti doktor Ko’d, doktor Walkerit ja mind raadiosse intervjuud andma, et minu juhtumist rääkida. (Ajaleheartikli ja raadiointervjuu võib leida minu kodulehelt: www.anitamoorjani.com).

Konverentsi ja Hongkongi Ülikooli arstiteaduskonna liikmetega kohtumise otsene tulemus oli see, et mind kutsuti ülikooli käitumisuuringute osakonna konsultandiks, kes nõustab õppejõude, kuidas läheneda vähile ja surmale psühholoogiliselt.
Mind paluti kõneleda sel teemal regulaarselt nii õppejõududele kui üliõpilastele ja mulle meeldis see väga.

Doktor Ko koostas minu haigusloo põhjal raporti, millele lisas oma küsimused ning saatis selle vähiinstituutidesse üle maailma. Tänaseni pole keegi tema küsimustele suutnud vastata ja mitte keegi ei ole seni kokku puutunud sedavõrd dramaatilise pöördega haiguse kulus.

Siin on mõned seletamatud nähtused, mida doktor Ko minuga jagas, kuid mis siiani on jäänud selgituseta: 

– Minu haiguslugu näitab, et mu elundid olid üles öelnud juba enne seda, kui haiglasse jõudsin, ometi põhjustas miski nende taasfunktsioneerimise.
Doktor Ko’d paneb imestama, mis võis olla elundite talitluse taastumise põhjuseks. Ta toob esile onkoloogi sõnad: „patsiendi perekonda on informeeritud”, millest doktor Ko luges välja selle, et mu pereliikmetele öeldi, et olen suremas.

– Haiguslugu kinnitab, et üle kogu mu keha – kaelal, kaenlaalustes, rinnal kuni alakõhuni välja – olid levinud sidrunisuurused kasvajad. Mõned päevad hiljem oli kasvajate suurus vähenenud aga 70% võrra. Doktor Ko tunneb huvi, kuidas on võimalik, et miljardid vähirakud mu kehast nii lühikese ajaga väljusid, olgugi et mu organid olid üles öelnud.

– Mul olid lahtised haavandid, mille kohta haigusloos märgitakse, et nende ravimiseks läheb vaja rekonstruktiivset kirurgiat, sest minu kehal ei jätkunud tervenemiseks vajalikul määral toitaineid, kuna olin väga tõsises alatoitumuses ning lihased olid juba haiglasse jõudes atrofeerunud. Arsti märkmetest selgub, et taastavat lõikust plaaniti selleks ajaks, mil olen juba tugevam.

Ometi paranesid haavandid iseenesest ja palju varem, kui meditsiiniline personal oli valmis opereerima. Kõik see viib peamise küsimuseni, mida doktor Ko ja teised soovisid minu spontaanse tervenemise juures mõista: mis tingis selle, et minu keha lülitus suremiselt tervenemisele?

Mis puutub minusse, siis ma tean vastust... ainult et see on midagi sellist, mille jaoks pole meditsiinis kohta.