Arst Riina Raudsik: Inimene jääb haigeks, kui ta saab liiga vähe energiat või on seda liigselt kulutanud
Energiakriisist haigusteni viib liigne söömine ja järjest vähenev energia kulutamine istuva eluviisi tõttu ning puudulik toitainete omastamine, millel on omakorda palju põhjusi, kirjutab perearst Riina Raudsik raamatus „Energiakriis“. Ta õhutab inimesi rohkem teada saama, mis nende organismis toimub, et igaüks oskaks rohkem oma enesetunnet jälgida.
INIMENE on energeetiline olevus, kes sööb ja joob selleks, et elus ja terve olemiseks energiat toota ning keharakke uuendada – end pidevalt taastoota. Iga rakk kehas on elektrienergia tootja ja energiatootmise katkemisel saabub surm. Energia on väli ja inimenegi on väli. Albert Einstein on öelnud, et „väli on ainus reaalsusˮ. Seetõttu tuleks inimese terviseprobleeme hakata lahendama energiaga seostatult, keha terviklikkuse printsiibil.
ENERGIA on müstilise tähendusega sõna, mille olemust alati ei tajutagi. Pole energiat, pole elu. Energiast räägitakse igas vallas, eriti siis, kui selle varud lõppema hakkavad, kui on oodata katastroofi või on see juba juhtunud. Vast igaüks on kuulnud spordivõistluste lõppedes kommentaatorite või treenerite selgitusi, et sportlasel ei jätkunud eduka soorituse jaoks lõpuni energiat. Arutatakse, miks see nii võis olla, kuidas edaspidi organismi paremini ette valmistada, et energiat säästa, oskuslikumalt kasutada või eelnevalt paremini talletada.
Kõik meie ümber vajab eluks energiat. Taimed kasutavad eksistentsiks süsihappegaasi ja eritavad keskkonda hapnikku, mida omakorda kasutab loomariik energia tootmiseks. Mida rohkem puid, põõsaid ja rohelisi taimi meie ümber, seda paremini saavad loomad kätte eluks vajaliku energia. Kui hapnikukraane, taimi, poleks, sureks ka inimloom. Seetõttu on vaja rohkem rohelust, vähem asfalteerimata teid, vähem heitgaase. Kuid tegelikult toimub meid ümbritsevas maailmas kõik vastupidi. Armastus mugava elu vastu on meid lõplikult võrgutanud ning viimas hävingu äärele.
Energiakriisist haigusteni viib liigne söömine ja järjest vähenev energia kulutamine istuva eluviisi tõttu ning puudulik toitainete omastamine, millel on omakorda palju põhjusi.
Immuunsüsteem
Immuunsüsteem on rakkude, signaalainete ja kudede kompleks, millel on võime ära tunda organismile võõras ärritaja. Immuunsüsteem ründab ja tekitab antikehi organismi kaitseks, et lõppeesmärgina tasakaalu saavutada.
Nüüdisaja uuringud näitavad, et immuunsüsteemi ei anta inimesele pärandina kaasa, see areneb elu jooksul. Iga haiguse läbipõdemine loomulikul teel tugevdab ja täiustab seda.
Vastsündinu immuunsüsteem on veel nõrk ja algeline. Ema esimene piim ehk ternespiim on immuunsüsteemi tugevdaja. Arvatakse, et lapsed, kes emapiima üldse ei saa, võivad olla haigemad kogu ülejäänud elu jooksul.
Tähtsaim kude immuunsüsteemis on luuüdi: siin valmivad tüvirakkudena nii valge- kui punavererakud. Organism saab pidevalt informatsiooni, milliseid rakke on vaja ning toodab neid.
Adenoidid ja kurgumandlid arenevad lapsel üheksandaks elukuuks. Viimastel aastakümnetel on mõistetud ka ussripiku (pimesoole) tähtsust, mida aastasadu peeti lihtsalt mingiks jäänukiks. Pimesooles olevat lümfoidset kude peetakse jämesoole immuunrakkude taastajaks.
Tähtis on põrn, kus lagundatakse vanu rakke.
Lümfiringe teekonnal on palju lümfoidse koe kogumikke, lümfisõlmi, mis teevad kahjutuks organismile võõrad sissetungijad. Lümfisõlmede palpeerimisel saavad arstid informatsiooni immuunsüsteemi rünnakute tagajärjel tekkinud põletikulistest protsessidest ja piirkondadest.
Kubeme lümfisõlmede suurenemise kaudu saadakse aimu jalas või vaagnapiirkonnas toimuvast probleemist kudedes. Nina, kõrva, kurgu ja hammaste põletikuliste haiguste puhul suurenevad lümfisõlmed lõuaaluses ja kaelapiirkonnas. Kaenla all on kollektorlümfisõlmed, mis annavad märku rindkere ja rinna piirkonna põletikulistest protsessidest, ka rinnavähist, rangluu piirkonnas võib leida seedetraktist, maksast tuleva põletikulise haiguse info. Suurenenud lümfisõlmede kirurgiline eemaldamine pole otstarbekas – nad on kaitseseisundis, mitte haiguse põhjustajad, nad annavad märku immuunatakist organismis, võitlevad, et keha uuesti tasakaalu viia.
Kui lümfotsüüdid ei suuda esmases võitluses stressoriga ülesannet täita, hakkab organism koondama valkudest ja ensüümidest koosnevat kolonni, kus juhtivat rolli mängivad tsütokiinid (polüpeptiidid, mida keha vabastab erinevate stressorite vastu). Immuunrakud väljutavad neid kudedesse ja tekitavad seal põletikulise protsessi – turse, punetuse ja valu. Interferoon on tsütokiinide alatüüp viiruste kaitseks. Interleukiine on 17 erinevat tüüpi, mida organism haiguse alguses intensiivselt sünteesib ning kõikjale organismi paiskab. Palavik soodustab tsütokiinide paiskamist verre ja seega kaitseb organismi.
Tähtis!
Inimene jääb haigeks, kui ta saab liiga vähe ENERGIAT või on seda liigselt kulutanud. Sellele järgneb immuunrünnak.
Energiakriisi peamised põhjused on teadvusliku või alateadvusliku meele ülekoormatus: stress (mõtted ja kogemused), ebapiisav vee joomine, valed toitumisharjumused ja vähene füüsiline aktiivsus.
STRESSORID
Stress on organismile iga uus olukord nii välis- kui sisekeskkonnast. Olukord, millega inimene pole varem kokku puutunud või kui kokkupuude venib liiga pikaks ning organism ei suuda tasakaalu taastada: teadlikud või alateadlikud pinged, ebatervislik toitumine, vähene vee joomine ja liikumine, ravimid, kiirgus, vähene või ebakvaliteetne uni, menopaus, andropaus, liialdamine magusaga, alkoholiga, rasedus, õhutemperatuur, liigne desinfitseerimine, pestitsiidid ja muidugi ka massiliselt keskkonda sattunud viirused, bakterid ja seened.
PÕLETIK
Stressorid käivitavad neurokeemiliste protsesside kaudu organismi psühhosomaatilise võrgustiku. Esimene kaitsetormaja absoluutselt iga stressori puhul on immuunsüsteem, mis vabastab organismi põletikumarkereid: erinevaid valgevererakke, C-reaktiivset valku, prostaglandiine (hormoonilaadsed signaalained, mida toodavad paljud rakud põletikulise protsessi tekitamiseks, et kaitsta organismi stressori eest), kiniine (tsütokiinid, leukotriinid) jne, mis kõik põhjustavad limaskestade turset, punetust ja valu – PÕLETIKKU.
Põletik ei tähenda bakterite, viiruste või seente olemasolu kudedes.
Põletik on immuunrünnak, mille võivad vallandada kõik stressorid. Immuunsüsteem ründab ka liighappelisi (energiakriisis) kudesid.
C-reaktiivse valgu kõrged väärtused põletikuliste haiguste tekkel haiguse algusfaasis peegeldavad immuunatakki, mitte bakteriaalset infektsiooni.
Sagedased põletikulised haigused
Pisikud (viirused, bakterid) võivad vahel olla haigust käivitavad stressorid, kuid neid peab organismi sattuma ikka päris massiliselt ja korraga (gripiepideemia, toidu massiline reostus). Organismis on kaks korda rohkem baktereid kui rakke, aga inimene elab! Sellele tuleks mõelda enne, kui neid ravimitega tapma hakata. Ka viirusi hingatakse igal eluhetkel massiliselt sisse, kuid ometi pole ju inimene pidevalt haige.
Antibiootikumide kasutamisest limaskestade valu ja turse puhul on mõistlik hoiduda, see võtab organismilt kaitse ära! Bakterid paljunevad põletikulises koes ja tegutsevad lima vedeldajatena ning töötavad tervise kiire loomuliku taastamise nimel. Nende hävitamine võib kiirendada haigusnähtude taandumist, kuid suurendab riski korduvalt haigestuda.
Liighappeline limaskest on informaatoriks lima tekkele ja bakterite paljunemise vajadusele.
Põletike ravi
Tänapäeval kasutatakse põletike raviks mittehormonaalseid põletikuvastaseid aineid: diklofenac, ibuprofeen, paratsetamool jpt, mis pärsivad prostaglandiinide sünteesi läbi ensüümi tsüklooksügenaasi inhibeerimise. Prostaglandiinide sünteesi takistamine ravimitega viib ka kiniinide sünteesi vähenemisele ja põletikuliste kaitsemehhanismide pärssimisele. Inimene tajub seda valu kadumisega. Seetõttu võib niisuguseid valuvaigistava toimega ravimeid pidada tänuväärseteks, kuid nendele pikalt lootma jäädes nõrgestatakse immuunsüsteemi aina rohkem ja rohkem.
Veel võimsama toimega immuunsüsteemi pärssijad ehk põletikuvastased ained on hormoonid, millega ravi nimetatakse ka kahe teraga mõõgaks või skalpelliks sisearsti käes. Põletikunähte maha surudes võetakse ära immuunkaitse ja avatakse tee autoimmuunhaigustele, mida hiljem tuleb ravida sünteetiliste hormoonidega (medrool, prednisoloon, L-thyroxin, insuliin), sest organism ei suuda neid enam ise piisavalt toota.
Limaskestade põletikke on inimesed hakanud automaatselt pidama pisikutest põhjustatuteks. Kui kaela- või alaseljapiirkonnas on lihased valulikud ja arst ütleb, et seal on põletik, ei tule ometi keegi selle peale, et seda ravida antibiootikumidega. Soovitatakse rohkem liikuda, kehakaalu langetada, veejoomist suurendada, muuta elukorraldus selliseks, et põletik ja valu ära kaoks. Limaskestade haiguste puhul peaks olema loogika täpselt sama – elukorraldus ja toidulaud tuleks üle vaadata.
Antibiootikumid on ka tänapäeval elupäästjateks sel juhul, kui nõrgestunud organism ei suuda ise ainevahetust korrastada. Iga limaskesta põletik aga ei vaja antibakteriaalset ravi ja selle otsustajaks peab olema arst.
Väsimus on energiapuudus
Ütlemegi ju tavaliselt, et energia on otsas, pole enam millekski jõudu. Väsimus on varajane signaal, et põletikulised haigused võivad tekkima hakata. Küsimus on ainult selles, et mida see iga inimese jaoks individuaalselt tähendab. Laupäevad ja pühapäevad on puhkamiseks töönädala pingetest, mis võivad olla nii vaimsed kui füüsilised. Kuna terves kehas on terve vaim ja vaimselt terved inimesed on ka füüsiliselt terved, siis tuleks energia taastamisel seda arvestada. Vaimse tööga tegelev inimene peaks end rohkem füüsiliselt koormama ja raske füüsilise töö tegija vahest veidi rohkem organismile puhkust andma.
Tavaliselt pöörduvad patsiendid vastuvõtule kaebustega, et ollakse väsinud, jõuetud ja energiat ei jätku. Ma leian, et inimene on sellisel juhul endale diagnoosi juba pannud. Nüüd on vaja selgeks teha, miks ja kuhu energia kaob, kaua see on kestnud. Mida on pikka aega valesti tehtud?
Korralik uni, aktiivne liikumine, rohke aluselise vee joomine ja toidulaua mitmekesistamine tagab juba kolme-nelja nädalaga parema enesetunde. Arstiabi või ravimeid tavaliselt ei vajata, kui inimene mõistab, et mitte arst, vaid ta ise on oma energiakriisi põhjustaja. Ainult väsimuse puhul tavaliselt haigust veel ei leita, energiapuudust meditsiinis veel igapäevaselt ei määrata.
Kord oli mul pikk vestlus patsiendiga, kes rääkis, et tema 73-aastane isa suri kroonilisse kopsuhaigusesse selle tõttu, et arst ei ravinud nooruses tema kopsupõletikku korralikult välja. Raske on sellist suhtumist mõista, sest ka kõige parema tahtmise juures ei saa arst inimese haiguses süüdi olla. Eriti siis, kui inimene on või oli ahelsuitsetaja.
Kõikide kudede rakud vahetuvad elu jooksul sadu kordi, järelikult on tervistumise võimalused kõigile looduse poolt tagatud.
Riina Raudsik "Energiakriis. Keha häirekell", kirjastus Pilgrim
