„Arengupeetuse” diagnoosiga naine avastas, kuidas enda aju arendada

Aastasadu teati, et ajukahjustuse või vaimse puudega sündinud inimesed ja need, kes saavad hiljem ajukahjustuse, jäävadki terveks eluks invaliidiks. „Avastus, et meie mõtted suudavad muuta meie aju struktuuri ja talitlust – ja seda isegi vanas eas – on närviteaduse viimase nelja sajandi tähtsaim läbimurre,“ kirjutab raamatu „Muutuv aju“ autor psühhiaater ja psühhoanalüütik Norman Doidge

Teadlased, kes teevad aju kohta tähtsaid avastusi, on sageli erakordse ajuga inimesed, kes uurivad inimesi, kelle aju on viga saanud. Vaid väga harva teevad tähtsaid avastusi inimesed, kelle enda aju on vigane, kuid erandeid siiski leidub. Üks selliseid erandeid on Barbara Arrowsmith Young.
Koolitüdrukuna võis tema meelt kõige paremini iseloomustada sõnaga „asümmeetria”. Torontos 1951. aastal sündinud ja Ontarios Peterboroughis üles kasvanud Barbara oli mitmel alal väga andekas – ta kuulus nii kuulmis- kui ka nägemismälu poolest 1% kõige andekamate hulka. Tema otsmikusagarad olid märkimisväärselt arenenud ja andsid talle rahutu ja kangekaelse iseloomu. Kuid tema aju oli „asümmeetriline”, mis tähendab, et kuigi ta oli mõnes valdkonnas erakordselt heade võimetega, oli ta teistes valdkondades alaarenenud.

Asümmeetria oli jätnud kaootilise jälje ka tüdruku kehale. Barbara parem jalg oli vasakust pikem, mistõttu tema vaagen oli nihkes. Tema ema tavatses selle üle nalja heita: „Ämmaemand tiris sind ilmselt paremat jalga pidi kõhust välja.” Barbara ei suutnud oma paremat kätt sirgeks ajada, tema parem kehapool oli vasakust suurem ja tema vasak silm nägi kehvemini.

Tema selgroog oli asümmeetriline ja skolioosi tõttu moondunud.
Tal oli hämmastav hulk erinevaid õpihäireid. Tema kõnega tegelev ajuosa – Broca piirkond – ei töötanud korralikult, mistõttu tal oli raskusi sõnade hääldamisega. Samuti puudus tal ruumiline kujutlusvõime.

Kui me soovime liikuda, siis konstrueerime enne liigutuste tegemist endale mõtteis ruumilist kujutlusvõimet kasutades kujuteldava teekonna.
Ruumilist kujutlusvõimet on vaja nii beebil roomamiseks, hambaarstil hamba puurimiseks kui ka hokimängijal oma liigutuste kavandamiseks.

Kui Barbara oli kolmeaastane, otsustas ta ühel päeval hakata matadoori ja härga mängima. Tema oli pull ja sõiduteel olev auto oli matadoori keep. Ta sööstis teele, mõeldes et suudab auto eest kõrvale põigata, kuid tegi ruumilise valearvestuse ja jooksis autole otsa ning sai väga suure peahaava. Ema kartis, et tüdruk ei pruugi ellu jääda.

Ruumiline kujutlusvõime on vajalik ka selleks, et koostada asjad paiknemise kohta mentaalne kaart. Seda võimet kasutame näiteks oma kirjutuslauda koristades või meenutades, kuhu võtmed panime. Barbaral läksid kõik asjad pidevalt kaotsi. Kuna tal puudus mentaalne kaart asjade paigutusest ruumis, unustas ta kohe kõik asjad, mis nägemisulatusest kadusid, mistõttu ta hakkas asju „kuhjama”, et hoida kõiki asju mängides või õppides enda ees hunnikus, ning oma kappe ja sahtleid hoidis ta avatuna. Õues eksis ta alati ära.

Samuti oli tal „kinesteetiline” probleem. Kinesteetiline taju võimaldab meil tajuda oma keha ja jäsemete liigutamist ruumis – see võimaldab teadlikult oma liigutusi kontrollida ja koordineerida. Samuti aitab see meil esemeid puudutades ära tunda. Barbara ei tajunud üldse, kuidas tema vasak jalg ja käsi liiguvad. Ta oli küll iseloomu poolest rüblik, kuid kohmakas. Ta ei suutnud mahlaklaasi vasakus käes hoida, ilma et sellest maha oleks loksunud. Ta komistas ja kukkus sageli. Trepid olid tema jaoks ohtlikud. Samuti oli tema vasaku kehapoole puutetundlikkus vähenenud ning ta tegi sellele küljele pidevalt viga. Ta õppis küll autot juhtima, kuid pidevalt tekkisid situatsioonid, kus auto vasak külg sai mõlkida.

Lisaks oli tal nägemispuue. Tema nägemisulatus oli nii kitsas, et kui ta vaatas raamatu lehekülge, nägi ta korraga ainult paari tähte.
Aga need ei olnud tema kõige halvavamad probleemid. Kuna see osa tema ajust, mis aitab mõista sümbolitevahelisi seoseid, ei töötanud korralikult, oli tal raske grammatikast, matemaatilistest mõistetest, loogikast ning põhjusest ja tagajärjest aru saada. Ta ei suutnud teha vahet „isa vennal” ja „venna isal”. Kahekordse eituse tähendus jäi tema jaoks mõistetamatuks. Ta ei tundnud kella, sest ei mõistnud seieritevahelist seost. Ta sõna otseses mõttes ei suutnud teha vahet oma vasakul ja paremal käel, sest lisaks ruumilise kaardi puudumisele ei mõistnud ta ka „vasaku” ja „parema” omavahelist seost. Ainult tohutu vaimse pingutuse ja pideva kordamise tulemusena õnnestus tal õppida sümboleid üksteisega seostama.

Ta oli paremakäeline, aga kuna ta kirjutas paremalt vasakule, määris ta kogu teksti ära. Õpetajad pidasid teda rahutuks lapseks. Kuna ta oli düslektik, tegi ta lugemisel vigu, mis läksid mõnikord kalliks maksma. Barbara vennad hoidsid vanas ninatilkade pudelis oma katsete jaoks väävelhapet. Barbara otsustas ükskord hakata endal nohu ravima, aga luges pudelile pandud uut silti valesti. Ta lebas voodis ja tundis, et põsekoobaste suunas voolab midagi väga valusat, aga tal oli liiga häbi, et emale oma järjekordsest äpardusest rääkida.

Kuna ta ei suutnud põhjusest ja tagajärjest aru saada, siis tegi ta sotsiaalses plaanis veidraid asju, sest ei osanud käitumist tagajärgedega seostada. Lasteaias ei suutnud ta mõista, miks ta ei või suvalisel ajal oma rühma juurest lahkuda ja oma vendade koolitundi sisse marssida, sest vendade kool asus ju samas majas. Ta suutis matemaatilised tehted küll meelde jätta, aga ei saanud matemaatilistest mõistetest aru. Talle jäi küll meelde, et viis korda viis on kakskümmend viis, aga ta ei saanud aru, miks. Õpetajad andsid talle seetõttu lisaülesandeid ja isa õpetas teda tundide kaupa, kuid asjatult. Barbara ema koostas tüdruku jaoks pataka kaarte, mille ühele küljele oli kirjutatud lihtne matemaatikaülesanne ja teisele küljele vastus. Kuna Barbara ei saanud ülesannetest aru, otsis ta endale istumiseks koha, kus päike paistis paberist läbi, nii et ta nägi teisele küljele kirjutatud vastust. Kõik püüdsid aidata tal olukordadega toime tulla, kuid see kõik ei aidanud tema probleemide põhjust lahendada, ning muutis olukorrad veel piinarikkamakski.

Barbara tahtis meeleheitlikult tubli olla, mistõttu ta algkooli ajal veetis lõunatunnid ja õhtuse aja asju pähe tuupides. Keskkoolis olid tema õppetulemused äärmiselt ebaühtlased. Ta õppis oma puuduste kompenseerimiseks mälu kasutama ning suutis tänu pidevale harjutamisele lehekülgede kaupa fakte pähe õppida. Enne kontrolltöid ta palvetas, et need oleksid faktipõhised, teades, et siis saab ta tulemuseks 100%; kui eksam või kontrolltöö põhines seoste mõistmisel, sai ta enamasti tulemuseks 10–15%.

Barbara ei mõistnud, mis parasjagu toimub – ta sai alles pärast millegi toimumist aru, mis sündinud oli. Ning kuna ta ei saanud aru, mis tema ümber praegusel hetkel toimub, meenutas ta tundide kaupa minevikus toimunut, et segadust tekitavaid kilde kokku panna ja mõistetavaks üldpildiks muuta. Ta pidi lihtsaid jutuajamisi, filmidialooge ja laulusõnu oma peas kakskümmend korda kordama, sest lause lõppu jõudes ei suutnud ta meenutada, mida lause algus tähendas.
Tema emotsionaalne areng kannatas selle kõige tõttu. Kuna tal oli loogikaga probleeme, siis ta ei suutnud ladusa jutuvestja kõnes tabada vastuolusid ning ta ei olnud kunagi kindel, keda võib usaldada. Tal oli raske sõprussuhteid sõlmida ja ta ei suutnud samaaegselt mitme inimesega suhelda.

Barbara ema Mary leidis, et tema pere saab alati kõigega hakkama ning kui kellelgi on probleem, siis see lihtsalt lahendatakse ära. Barbara oli uskumatult tundlik, alati soe ja hoolitsev, kuid ta oskas oma probleeme hästi peita. Sellest teemast kõva häälega ei räägitud. Sõjajärgsetel aastatel oli inimestel tugev väärikustunne, mis tähendas, et puuetest räägiti sama vähe kui vistrikest.”
Barbara tahtis õppida laste arengut, lootes et suudab seeläbi ka iseendas
selgusele jõuda. Guelphi ülikoolis õppides tuli tema vaimsete võimete suur ebaühtlus taas selgelt esile. Õnneks aga tema õppejõud märkasid, et tal on tähelepanuväärne võime laste jälgimise praktikumis panna tähele kehakeelt, mittesõnalisi vihjeid ja märguandeid, ning nad palusid tal tulla seda kursust läbi viima. Barbara arvas ettepanekut kuuldes, et kindlasti on tegemist eksitusega.

Mõne aja pärast võeti ta vastu Ontario haridusuuringute instituudi (OISE) kraadiõppesse. Enamik üliõpilasi loeb teadusartiklit korra või kaks, kuid Barbara pidi lugema artiklit – ning viidatud allikaid – harilikult kakskümmend korda, enne kui ta hakkas artikli tähendust enam-vähem mõistma. Ta magas öösiti ainult neli tundi.

Kuna Barbara oli väga mitmes mõttes geniaalne ja äärmiselt võimeks laste jälgimises, ei suutnud tema kraaditöö juhendajad kuidagi uskuda, et tal on puue. Esimesena sai sellest aru OISE teine geniaalne, kuid õpiraskustega tudeng Joshua Cohen. Ta pidas väikest, õpiraskustega lastelespetsialiseerunud kliinikut, kus kasutati standardravi ehk „kompenseerimist”. See põhines tol ajal aktsepteeritud teoorial, et kui ajurakud surevad või ei arene välja, siis ei õnnestu neid taastada. Kompenseerimise põhimõtteks on minna ringiga ümber probleemi. Inimesed, kellel on raske lugeda, kuulavad helilinte. Neile, kes on „pika taibuga”, antakse eksami sooritamiseks kauem aega. Neil, kellel on raskusi arutelu jälgimisega, kästakse põhipunktid kokkuleppeliste värvidega välja tuua. Joshua koostas Barbara jaoks kompensatsiooniprogrammi, kuid see oli Barbara arvates liiga aeganõudev. Liiatigi näitas tema väitekiri, mis käsitles kompenseerimise kasutamist õpiraskustega lastel OISE kliinikus, et suuremal osal neist ei olnud sellest tehnikast suurt abi. Liiatigi oli tal endal nii palju puudeid, et mõnikord oli raske leida mõnda tervet funktsiooni, mille abil ringiga ümber probleemide minna. Kuna mälu treenimine oli tal äärmiselt edukalt õnnestunud, teatas ta Joshuale, et peab leiduma mõni parem viis.

Ühel päeval soovitas Joshua Barbaral tutvuda mõnede Aleksandr Luria raamatutega, mida ta oli lugenud. Barbara võttis raamatud käsile, lugedes raskemaid lõike lugematu arv kordi, pöörates Luria raamatus „Neurolingvistika põhiprobleemid” (Basic Problems in Neurolinguistics) erilist tähelepanu osale, mis käsitles insuldi või vigastuse saanud inimesi, kellel oli probleeme grammatika, loogika ja kellatundmisega. Aastal 1902 sündinud Luria kasvas üles revolutsioonilisel Venemaal. Ta tundis sügavat huvi psühhoanalüüsi vastu, pidas Freudiga kirjavahetust ja kirjutas mitu artiklit psühhoanalüütilise „vabade assotsiatsioonide” tehnika kohta, mille puhul patsient räägib kõigest, mis talle parasjagu pähe tuleb.

-----------------------------------------------------------------------------------

Barbara sai esmakordselt aru, et tema peamist ajupuuet saab määratleda.
Luria ei pakkunud aga asja, mida ta kõige enam vajas – ravi. Kui Barbara taipas, kui tõsine kahjustus tal õigupoolest on, langes ta masendusse ja mõtles kurnatuna, et ta lihtsalt ei saa enam niimoodi edasi elada.

Ta otsustas minna metroojaama ja kõige kõrgemalt platvormilt alla rongi ette hüpata.
Ning siis – ta oli 28-aastane ja endiselt kraadiõppes – sattus ta lauale üks artikkel. Mark Rosenzweig oli California ülikoolis Berkeleys uurinud stimuleerivas ja mittestimuleerivas keskkonnas kasvanud rotte ning leidnud postmortem uuringus, et stimuleeritud rottide ajus oli rohkem virgatsaineid ning nende aju oli raskem ja parema verevarustusega kui vähem stimuleerivas keskkonnas kasvanud rottidel. Ta oli üks esimesi teadlasi, kes demonstreeris neuroplastilisust, näidates et tegevus suudab aju struktuuris muutusi esile kutsuda.

See mõjus Barbarale välgulöögina. Rosenzweig oli näidanud, et aju on võimalik muuta. Olgugi et kahtlejaid oli palju, sai Barbara aru, et kompenseerimine ei pruugi olla kaugeltki ainus abinõu. Tema enda läbimurdeks võiks kujuneda Rosenzweigi ja Luria uuringute ühendamine.

Ta eraldas end ümbritsevast maailmast ja hakkas nädalate kaupa enda loodud vaimsete harjutustega rassima. Ta töötas kurnatuse piiril, lubades endale üksnes lühikesi unepause, teadmata, kas üldse kuhugi välja jõuab. Kompenseerimise praktiseerimise asemel hakkas ta treenima oma kõige nõrgemat funktsiooni – mitme sümboli üksteisega seostamist.

Ühes harjutuses tuli lugeda läbi sadu kaarte, millel oli kujutatud erinevat kellaaega näitavaid kella sihverplaate. Ta oli lasknud Joshua Cohenil kaartide tagaküljele õiged kellaajad kirjutada. Ta ajas kaardid segamini, et ei saaks vastuseid pähe õppida. Ta võttis kaardi, üritas öelda kellaaega, kontrollis vastust ja liikus seejärel võimalikult kiiresti järgmise kaardi juurde. Kui ta ei suutnud öelda õiget kellaaega, veetis ta mitu tundi päris kella kruttides, selle seiereid aegamööda pöörates ning püüdes mõista, miks kell 2.45 on tunniosuti läbinud kahe ja kolme vahelisest teest kolm neljandikku.
Kui ta viimaks hakkas vastuseid tabama, lisas ta kellale sekundiosuti. Paljude kurnavate nädalate järel suutis ta mitte üksnes teistest kiiremini mõista, palju kell on, vaid ta avastas, et ka teisi sümboleid ei olnud enam nii raske seostada. Ta hakkas esimest korda aru saama grammatikast, matemaatikast ja loogikast. Mis veel tähtsam, ta hakkas inimeste lausetest aru saama kohe, kõnelemise ajal. Ta hakkas esimest korda elus reaalajas elama.

Sellest edust tiivustatuna kavandas ta harjutused ka oma teiste puuete jaoks, nagu probleemid ruumilise nägemisega, raskused jäsemete asukoha määramisega ja nägemishäired, ning tõstis ka need funktsioonid keskmisele tasemele.

Barbara ja Joshua Cohen abiellusid ning avasid 1980. aastal Torontos Arrowsmithi kooli. Nad hakkasid koos uuringuid läbi viima ning Barbara jätkas koolijuhtimise kõrvalt aju treeningprogrammide arendamist.
Viimaks läksid nad lahku ning Joshua suri 2000. aastal.

Kuna väga vähesed olid neuroplastilisusest midagi kuulnud ning vähesed uskusid, et aju saab treenida nagu lihast, siis kontekst Barbara töö mõistmiseks praktiliselt puudus. Mõnede kriitikute arvates polnud tema väidetel – näiteks „õpihäiretest on võimalik vabaneda” – tõepõhja all. Barbara ei lasknud ennast aga kõigutada ning jätkas harjutuste kavandamist nende ajupiirkondade ja funktsioonide tugevdamiseks, mis on õpihäiretega inimestel tavaliselt nõrgenenud. Tol ajal ei olnud kõrgtehnoloogilisi ajukuvamismeetodeid veel olemas, mistõttu ta püüdis Luria tööde põhjal aru saada, millised ajupiirkonnad töötlevad tavaliselt milliseid vaimseid funktsioone. Luria oli patsientidega töötades loonud oma ajukaardi. Ta vaatas, kuhu sõdur oli haavata saanud,
ning seostas selle koha kadunud vaimsete funktsioonidega. Barbara avastas, et õpihäired on võrreldes Luria patsientidel täheldatud mõtlemishäiretega samalaadsed, kuid palju leebemad.

Lapsed, kes sarnaselt Barbaraga ei olnud varem suutelised õppima kella tundma, treenivad nüüd Arrowsmithi koolis arvutite taga, mille ekraanile kuvatakse pööraselt keerukaid kümne seieriga kellasid (lisaks minutitele, tundidele ja sekunditele on nendel ajajaotused ka näiteks päevade, kuude ja aastate jaoks). Neil piisab näidust arusaamiseks mõnest sekundist. Nad istuvad vaikselt ja tohutult keskendunult ekraani ees, kuni koguvad piisava arvu õigeid vastuseid, et järgmisele tasemele jõuda. Kui arvutiekraan muutub heledaks ja sellele ilmub õnnitlus järgmisele tasemele jõudmise puhul, kostab õpilase suust vali „Hurraa!” Treeningu lõpuks tunnevad nad palju keerukamaid kellasid kui „normaalne” inimene.

Enamusel neist on kolm omavahel seotud probleemi: neil on raske sujuvalt ja voolavalt rääkida, korralikult kirjutada ja lugeda.
Barbara usub Luriale tuginedes, et kõik need kolm probleemi tulenevad sellest, et ajufunktsioon, mis aitab meil rääkides ja kirjutades liigutusi koordineerida ja tervikuks põimida, on nõrgaks jäänud.
Kui me räägime, muundab aju sümbolite jada – tähendust väljendavad tähed ja sõnad – keele ja huulelihaste liigutuste jadaks. Barbara usub, taas Luriale tuginedes, et nende liigutuste kokkupõimimise eest hoolitseb vasak premotoorne ajukoor. 

---------------------------------------------------------------------

Mõned õpilased kuulavad Arrowsmithi koolis nõrga kuulmismälu parandamiseks CD-plaate ja õpivad luuletusi pähe. Sellised lapsed unustavad
sageli oma ülesanded ning neid peetakse vastutustundetuks või laiskadeks, kuigi neil on tegelikult ajuga seotud probleem. Kui keskmine inimene suudab korraga meelde jätta seitse seosetut ühikut (näiteks seitsmekohalise telefoninumbri), siis mainitud probleemiga inimesed suudavad meelde jätta ainult kaks-kolm ühikut. Mõned neist teevad meeleheitlikult märkmeid, et nad asju ei unustaks. Raskematel juhtudel ei suuda nad näiteks laulusõnu algusest lõpuni jälgida, sest nende aju koormatakse üle ja nad kaotavad järje. Mõnel esineb raskusi mitte ainult kõne, vaid ka isegi omaenda mõtete meeldejätmisega, sest nad ei suuda keele abil kuigi kiiresti mõelda. Seda puuet saab ravida mehaanilise meeldejätmise treenimisega.

Barbara on loonud ajutreeningu programmid ka laste jaoks, kes on sotsiaalselt kohmakad, sest ühe ajufunktsiooni nõrkus ei võimalda neil mitteverbaalseid vihjeid ja märke lugeda. Eraldi harjutused on loodud ka nende jaoks, kellel on otsmikusagara kahjustus ning kes on seetõttu impulsiivsed või ei suuda hästi planeerida, strateegiaid kavandada, olulisel ja ebaolulisel vahet teha ning eesmärke formuleerida ja nendest kinni pidada. Nad on sageli kaootilised ja püsimatud ega suuda oma vigadest õppida. Barbara usub, et paljudel inimestel, keda nimetatakse „hüsteeriliseks” või „antisotsiaalseks”, on selle ajupiirkonnaga probleeme.

Meil kõigil on mõned nõrgad ajufunktsioonid ning sellised neuroplastilisusel põhinevad tehnikad võivad peaaegu kõiki tublisti aidata.
Meie nõrgad kohad avaldavad meie ametialasele edule sügavat mõju, sest suurem osa ametitest nõuab mitme ajufunktsiooni kasutamist. Barbaral õnnestus päästa ajutreeningu abil andekas kunstnik, kellel oli esmaklassiline joonistamisoskus ja värvitunnetus, kuid kehv võime objekte kuju järgi ära tunda. 

Barbaral õnnestus aidata ka juristi, kes oli lootustandev advokaat, kuid ei suutnud Broca piirkonnaga seotud hääldamisraskuste tõttu kohtus korralikult kõneleda. Kuna nõrga funktsiooni toetuseks tehtav täiendav vaimne pingutus röövib tugevamatelt funktsioonidelt ressursse, võib Broca piirkonna probleemiga inimesele tunduda, et tal on rääkimise ajal raskem mõelda. Tänu Broca piirkonnale suunatud ajutreeningule sai kõnealusest juristist siiski edukas advokaat.

Arrowsmithi meetoditel ja ajutreeningul kui sellisel on hariduse jaoks sügav tähendus. On selge, et paljudel lastel oleks kasu ajupiirkonnapõhisest hindamisest, mis aitaks välja selgitada nõrgemad funktsioonid ja kavandada meetmed nende tugevdamiseks – see oleks palju viljakam lähenemine kui lihtsalt õppetundide kordamisel põhinev järeleaitamine, mis tekitab lõputut frustratsiooni.

Barbara Arrowsmith Youngi töö viis tahes-tahtmata mõttele, kui hea tulemuse võiks anda see, kui iga laps läbiks ajupõhise hindamise ning kui talle koostataks probleemide tuvastamise korral spetsiaalne programm, mis aitab juba varases eas, kui neuroplastilisus on suurim, elutähtsaid funktsioone tugevdada. Palju parem oleks ajuga seotud probleemid juba eos kõrvaldada ja mitte lubada lapse mõtetes juurduda ideel, et ta on „rumal”, sest vastasel korral ta hakkab kooli ja õppimist vihkama ning lõpetab nõrgestatud funktsiooniga tegelemise, misjärel see jääb veel nõrgemaks.

Nooremad lapsed saavad ajuharjutustega sageli kiiremini hakkama kui noorukid. Tõenäoliselt peitub põhjus selles, et ebaküpses ajus on närvirakkudevaheliste ühenduste ehk sünapsite arv 50% suurem kui täiskasvanu ajus. Noorukiikka jõudes algab ajus suur „kärpimine”, mille käigus sünaptilised ühendused ja närvirakud, mida ei ole eriti kasutatud, ühtäkki hävivad – klassikaline „kasuta seda või see läheb kaduma” juhtum.

Tõenäoliselt on kõige targem tugevdada nõrgestatud funktsioone ajal, mil kogu see ajukoore „kinnisvara” on veel alles. Ajupõhisest hindamisest oleks sellest hoolimata kasu ka hiljem kooli ja isegi ülikooli ajal, kui paljud õpilased, kellel keskkoolis läks hästi, hätta jäävad, sest nende nõrgad ajufunktsioonid koormatakse suuremate nõudmiste tõttu üle.

Kui kriisiolukorrad kõrvale jätta, siis ajupõhisest kognitiivsest hindamisest – kognitiivse fitness’i katsetest – oleks kasu ka kõigil täiskasvanutel, sest see aitaks neil oma aju paremini mõista.
Mark Rosenzweigi esimesest katsest rottidega, mis inspireeris Barbarat
ning näitas talle, et rikastatud keskkonnad ja stimulatsioon panevad aju kasvama, on möödunud juba aastaid.
Inimuuringutes näitavad surmajärgse lahkamise tulemused, et haritud inimestel on närvirakkude jätkete arv suurem. Mida rohkem jätkeid, seda suurem on närvirakkude vahekaugus ning seda suurem on aju maht ja tihedus. Idee, mille järgi aju on nagu muskel, mis treenides kasvab, ei olegi pelgalt metafoor.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------

Barbara Arrowsmith Youngist sai nutikas ja lõbus terava taibuga naisterahvas,
kelle vaimses võimekuses ei paista olevat mingeid kitsaskohti.
Ta kulgeb ühe tegevuse juurest teise juurde, ühe lapse juurest järgmise juurde, ning on tugev paljudes kunstides.

Ta on näidanud, et õpihäiretega lapsed ei pruugi piirduda kompenseerimisega,
vaid sageli on võimalik hoopis sügavam probleem ära lahendada.
Nagu kõik ajutreeningu programmid, nii toimib ka tema oma kõige paremini ja kõige kiiremini inimeste puhul, kellel on ainult paar üksikut probleemi. Kuna ta on töötanud välja harjutused väga paljude erinevate ajuhäirete jaoks, suudab ta sageli aidata ka lapsi, kellel on korraga mitu õpihäiret – enne kui ta endale parema aju üles ehitas, oli ta ise samasugune laps.

Norman Doidge "Muutuv aju", kirjastus Pilgrim 2015

http://www.pilgrimbooks.ee/product/17039/?cid=3226