Anu Jänes 1941 aasta suvest: ema oli juba arvestanud kõigi nelja lapse surmaga ja tal oli lõpmata hea meel, kui kaks elusana välja ilmusid


Anu Jänes 1941 aasta suvest: ema oli juba arvestanud kõigi nelja lapse surmaga ja tal oli lõpmata hea meel, kui kaks elusana välja ilmusid
1941. aasta suvi: punaarmeelased kindlustavad oma positsioone.Wikipedia

"Kui mana oli kolmkümmend kuus, suri ta kaasa ootamatult südamerabandusse. Koos kavandatud ilus tulevik Tallinnas oli hetkega haihtunud, neli last tuli üksinda üles kasvatada. Jälle ainult korraks näitas elu talle rõõmsamat nägu, kuni tuli sõda, ja vaid mõnepäevase vahega kaotas ta kolm pereliiget." Anu Jänes pani raamatusse "Õuekummelist kaduvikku" kirja oma lapsepõlvemälestused ja lähedaste meenutused Eesti rahvale väga ränkadest aegadest.

Emapoolne vanaema ehk mana – nagu lapsed teda kutsusid – oli Anni ellu kuulunud ammu enne seda, kui ta üldse midagi mäletama hakkas. Esimene pilt manast oli Annile mällu sööbinud sellest ajast, kui ta, mängukarudega kleit seljas, päikesega üle kallatud majaesisel liivakastis mängis. Mana oli alati olemas olnud, aga tagasi mõeldes tulid esimese asjana silme ette tema käed – köömnekimpe räästa alla riputamas, väetit voonakest lutitamas, leivaastjast viimaseid tainaraasukesi kaabitsemas, kärbsekirja käpikuisse kudumas, mahalibisenud tekki kohendamas või siis lihtsalt Anni pead paitamas. Isegi lähenev kõuekõmin ei tundunud enam nii pelutav, kui mana Anni väikese käe oma suurde pihku võttis. Kõige rohkem kõnelesidki mana käed, kitsad ja soonilised, pikkade saledate sõrmedega. Mana rääkis vähe. Tema õpetus ja tarkus jõudis Annini rohkem südame kaudu.

Aastad olid mana näole vajutanud kannatuste varju. Ta oli kurtmata kandnud kõike, mis õlgadele pandud. Ja seda koormat oli kaugelt rohkem kui ühe inimese jagu. Mana oli kõigest kuuene, kui jäi aasta vanema venna ja kolmese õega emata. Juba kümnese tüdrukutirtsuna pidi ta kasuema karmi käe all täisinimese eest väljas olema, samas kui isagi julges oma õrnemaid tundeid jagada orbudele vaid poolsalaja. Noorusaeg kinkis heledamaid hetki ja laskis lootusrikkalt oodata rõõmsamat tulevikku, kuid nagu kiuste naeratas ka pereõnn talle vaid üürikeseks...

Seotud lood:

Loe veel

Kui mana oli kolmkümmend kuus, suri ta kaasa ootamatult südamerabandusse. Koos kavandatud ilus tulevik Tallinnas oli hetkega haihtunud, neli last tuli üksinda üles kasvatada. Jälle ainult korraks näitas elu talle rõõmsamat nägu, kuni tuli sõda, ja vaid mõnepäevase vahega kaotas ta kolm pereliiget. Noorem poeg ei saanud sõja tõttu õigel ajal arstiabi ning pidi alla vanduma parandamatule haigusele. Paar päeva hiljem langesid vanem poeg ja väimees Tapiku metsas vene sõdurite tääkide läbi. Ometi leidis mana isegi siis jõudu rõõmu tunda sellest, mis talle jäänud oli – mõlemad tütred olid ju elus! Leseks jäänud tädi Elsa tuli tagasi isakoju ja elas aastaid üksikuna oma õe, Anni ema peres. Ema mälestustes püsisid need sõnulkirjeldamatud sõjaõudused viimse tunnini.

Oli 1. august. Süda valutas surnud venna pärast. Tema matmiseks oleksime pidanud kojuminekuga kiirustama, ent parata polnud midagi. Tuli veel terve päev Tapikul veeta. Järgmiseks hommikuks oli lahingumüra siiski enam-vähem vaibunud, kostis vaid üksikuid harvu kuulipildujavalanguid.

Asusime oma väikse salgaga jälle teele. Seekord võtsime suuna Aidu peale, vältides suuremaid teid. Paraku kaotasime õige suuna ning tegime suure ringi, enne kui midagi teerajataolist leidsime. Eemalt paistis siiski mingi küla, kus nägime inimesi liikumas. Otsustasime minna teed küsima, et lõpuks ikka välja jõuda kauaotsitud koduteele. Trehvasime õige lahkele ja jutukale perenaisele, kes kohe hakkas meile olukorda selgitama ja kohalikke uudiseid pajatama:

„Aidus on sakslased juba õhtust saati sees ning viimased punaste väeriismed Tirma poole tagasi löödud. Need viimased venelased, kes lõksu jäid, on nüüd nagu marus hundid. Hommikul lasti Udukülas hulga mehi maha, toodi Aitu. Seal hakatakse neid kohe matma…“

Püha taevane jumal! Ants… Ants oli seal… Jumal, jumal… Kas tõesti!? Jumal, aita, et ei oleks! Jalg ei tõusnud enam astumiseks, suu ei avanenud küsimiseks, mõte hüples siia-sinna, siia-sinna. Aga südamesse lõikas juba kohutav teadmisvalu, et nii on see ometi juhtunud.

Aitu oli sealt vaevalt kilomeeter maad, me läksime ja läksime, nagu saaks meie minek aega veel peatada, et kõike olematuks teha. Teised olid kõrvalised, ainult meie Elsaga olime osalised. Ühe olime jätnud surnuna maha, veel matmata, et jõuda teise matmisajaks kohale.

Vabadussõja mälestussamba juures oli valmis kaevatud ühishaud. Laudadest kiiruga kokkuklopsitud puusärgid seisid selle äärel reas, nimesildidki juures. Jumal tänatud, kirstud olid juba kinni – ma ei oleks suutnud näha, poleks saanud vaadata… seda küll enam mitte. Kõike oli juba liiga palju. Kõik oli otsas.

Istusime kõik seal ühishaual õhtuni. Olime kaotanud ajataju ja ei osanud enam millelegi mõelda. Olime õhukestes kleitides, nagu Jaagult põgenema olime saanud. Lõpuks sundis külm meid siiski taipama, et midagi tuleb ette võtta. Kojuminekule oli juba hilja mõelda, sinna oli oma viisteist kilomeetrit.

Äkki meenus Elsale ema:
„Jumal küll, kuidas me ütleme seda emale!“
"Ei julge, ei tea, mis saab… Seda ta küll üle ei ela.“

Elsal oli ju peale kahe venna veel ka mees – kolmekordne kaotus ja lein.
Videvikuajal läksime ühte tallu ööseks magamispaika paluma. Meid juhatati mingisse sarasse peaaegu paljale põrandale ning anti kaasa ka mõned riidetükid. Mulje jäi igatahes selline, et eriti hea pilguga meid ei vaadatud ja parema meelega poleks tahetud meid seal näha. Ei tea, kas nad olid kommunistid, või kartsid uusi venelaste rünnakuid. Magamisest ei saanud muidugi juttugi olla, lesisime seal vaid mõne pimeda tunni, et pisutki sooja saada ja kojuminekuks jõudu koguda.

Too 1941. aasta suvi oli erakordselt kuiv ja kuum. Mitme kuu jooksul ei tulnud vihmatilkagi. Maa oli kõikjal lausa kõrbenud ning põuavinesse uppusid põllud ja metsad. Kuiva tõttu olid ka kõige soisemad metsa- ja külavaheteed läbipääsetavad tankidele ja autodele. See võib-olla saigi meile õnnetuseks. Astusime nüüd võrdlemisi julgelt mööda Põltsamaa-Jõgeva suurt maanteed, sest seal liikusid ka Saksa väed. Erinevalt metsast oli suurel teel nüüd ohutum. Teeäärsetes külades valitses masendav pilt. Paiguti suitsesid veel venelaste süüdatud majade ahervaremed. Teede ääres vedeles surnud hobuseid ja kariloomi. Kuumaga olid need lõhkemiseni üles paistetanud ja haisesid kohutavalt. Mitmes paigas nägime ka matmata punaväelasi, siin-seal vedeles purustatud tanke, autosid ja muud träni. Kohati oli tee puude või palkidega suletud, sillad õhku lastud, maantee lõhatud. Üle maa laotus suitsu- ja laibalehk ning põuavine. Olime magamata ja kurnatud, juba teist päeva söömata. Õhtuks jõudsime siiski kodumaile. Koduteele keerasime juba uue hirmuga – kuidas emaga lood on? Kas teda ongi enam, ja mida talle öelda?

Ema aga oli koos Vanatoa ätiga juba eelmisel päeval Jaagul käinud, leidnud sealt Oti surnuna ning matnud ta ajutiselt Jaagu talu aeda. Juba samal õhtul käinud Aru talu mehed talle Antsu surmast teatamas, Tirmas oli ta kuulnud ka Jaagu vanade ning teiste mõrvamisest. Meie kohta aga ei olnud tal mingeid teateid. Nüüd olnud ta kindel, et ka meie Elsaga oleme kuskil Tirma küla mullas, ei tea ainult, kust hauda otsida.

Kui me lõpuks koduõuele jõudsime, tuli ema meile joostes vastu. Nuttis ja naeris vaheldumisi, kallistas ja paitas meid ning oli täiesti endast väljas. Korraks juba välgatas isegi mõte, et ema on ehk segi läinud. Ta ütles, et oli juba arvestanud kõigi nelja lapse surmaga, sellega, et jääb nüüd jäädavalt üksi. Muidugi oli tal lõpmata hea meel, kui meie elusana välja ilmusime.

Nüüd näitas saatus manale korraks jälle oma helgemat palet. Tema päevadesse tõid valgust tütrelapsed Ann ja Urmet. Annile meeldis kõrvalt vaadata, kuidas mana oma vaiksel ja leplikul moel kõigega toime tuli. Anni vanemad pidid nii kuis vähegi võimalik raha teenima, mistõttu vanaemal olid majapidamises käed-jalad alati tööd täis. Ometi leidis ta ka Anni jaoks aega. Loojangu eel kõndisid nad käsikäes põlluteel, kahel pool valendavad raudrohusarikad lehvitamas õhtusse mõnusalt mõrkjat lõhna. Kuumal keskpäeval otsisid varju lustuhoones – nagu mana nimetas väikest vihmast ja tuultest pleekinud aiamaja rohtaias suure pärna all. See oli pisike, avatud esiosa ja kinnise „tagatoaga“ hoone, ometi õhkus temast mingit tabamatut pidulikkust. Sellest oli vaikimisi saanud majarahva pühapaik. Siinsamas olid neljakümne neljandal laulatatud Anni vanemad. Ann oli pulmapäeval tehtud ülesvõtet mitu korda vaadanud. Sel pildil oli lustuhoone uppunud kaskedesse. Pikk vaip oli rohtaeda maha laotatud ja sellel nad seisid. Ema pikas valges kleidis, valged lilled juustesse põimitud, nii noor ja ilus. Isa tema kõrval pisut kohmetu ja poisilikult uje. Kummatigi kiirgas temast pildil seda seletamatut miskit, millest hiljem jagus Annile ja kogu perele. See oli turvatunne.

Anu Jänes "ÕUEKUMMELIST KADUVIKKU", Rahva Raamat 2018

https://www.rahvaraamat.ee/p/%C3%B5uekummelist-kaduvikku/1028100/et?isbn=9789949722730


Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare