Ansambli Apelsin lugu: me ei teadnud, et tegime endile töökoha

 (31)
Ansambli Apelsin lugu: me ei teadnud, et tegime endile töökoha
Apelsin 1976. aastal Pühajärvel: Tõnu Aare ja Ivo LinnaOskar Vihandi/Rahvusarhiivi filmiarhiiv

Priit Aimla tekstiga laul „Viis viimast“ tõi Ivo Linnale kutse KGB-sse. „Mida tähendab viis viimast, tähtsaid mehi täis on poodium ja kõik on täis?“ uuriti talt. „Sõber Urmas Kibuspuu soovitas mul lolli mängida. Rääkisingi lolli juttu, et see on pillimeestest, me oleme laval viiekesi. Selle peale öeldi, et ärge seal laval teravmeelitsege, laulge rohkem,“ meenutab Ivo Linna raamatus „Tsepeliini triumf“ ansambli Apelsin 1970ndate lõpuaastaid.

Kes on siis Apelsin?

Selle nime taha mahub seitse noort, kuid juba pika esinemisstaažiga muusikut: Tõnu Aare (kitarr, suupill, mandoliin), Gunnar Kriik (basskitarr, klaver), Jaan Arder (viiul), Mati Nuude (balalaika), Ivo Linna (kitarr), Harri Kõrvits juunior (löökriistad) ja Ants Nuut, kes mängib trombooni ja on ühtlasi ansambli juhtiv solist. Ka kõik teised ansambli liikmed laulavad.
Sageli on huvi tuntud meie ansambli stiili vastu. Peab ütlema, et seda selle sõna otseses tähenduses meie ansamblil polegi. Oleme lähtunud põhimõttest – igaühele midagi. Samuti püüame inimestes äratada muusikalist naljasoont. Ja tundub, et just sellega ongi Apelsin võitnud endale kuulajaskonna südamed.

Seotud lood:

Lugupidamisega ansambel Apelsin.

Loe veel

Nii tutvustavad nad end oma esimesel heliplaadil aastal 1979.
Apelsini saab ja peabki vaatama läbi muusika ja huumori. Nad on suutnud selle koosluse täiuslikkuseni viia. Ants Nuut sõnab: «Pole mõtet lavale minnagi, kui vürtsi ei ole. Toit on ju ka maitsvam, kui sinna soola-pipart lisada.» Ideid tuli kõigilt – Apelsini looming on alati olnud kollektiivne. Harry Kõrvits: «Ma olin just lõpetanud peda näitejuhtimise, mulle hirmsasti meeldis teatraalsus muusikas. Igas loos pidi olema mingi iva sees.» Kindlasti on nende edu pandiks olnud erinevate pillide kasutamine – kõik mängisid mitut instrumenti, kõik olid võimelised solistina laulma. Nende laulud räägivad enda eest. Mati Nuude esitatud «Tuukri laul» (T. Aare / O. Arder) sai tuukrite hümniks, lauluga «Kõrtsi-show» (M. Friedman, D. Knight) nii hästi ei läinud. Restoranitöötajate rahaahnusest pajatav laul, mille sõnad tegid Aare ja Kriik, sulges Nuudele nii mõnegi kõrtsu ukse. «Mida sa mees seal meie kohta laulsid?» küsis uksehoidja ja jättis Mati ukse taha. «Korstnapühkija» (J. Arder / O. Arder) rõõmustas selle ameti mehi. Priit Aimla tekst loole «Himaalaja» (A. Simone, S. Regal) pani kuulajad kõrvu liigutama. Kohe nopiti tekstist välja tögav vihje L. I. Brežnevi raamatule «Malaja Zemlja» – hii, hii, hii malaja! «Esiti pidi olema veel bolšaja malaja, aga kui me seda linti tegime, siis keegi hoiatas: ärge tehke, poisid, see küll läbi ei lähe,» meenutab Ivo Linna.

Samas laulus äramainitud «Karulaul» (A. Von Tilzer, L. Brown / H. Käo) on ehe näide meeste ühistegevusest. Jaan Arderi lauldud «Capri saarel» (J. Kennedy, W. Grosz / A. Ranne) , «See viis haaras mind» (J. Feliciano / H. Käo) panid heldima ka küünikud. Ivo Linna poolt lauldud «Aeg ei peatu» (T. Aare / O. Arder) , «Shakes- peare» (G. Kajanus / O. Arder) , «Michelangelo» (B. Skifs / R. Linna) – neid teati ja teatakse une pealt. Taas Aimla tekstiga «Viis viimast» (P. Yellowstone, D. Roberto) tõi Ivole kutse KGB-sse. «Mida tähendab viis viimast, tähtsaid mehi täis on poodium ja kõik on täis?» uuriti talt. Ivo: «Sõber Urmas Kibuspuu soovitas mul lolli mängida. Rääkisingi lolli juttu, et see on pillimeestest, me oleme laval viiekesi. Selle peale öeldi: ärge seal laval teravmeelitsege, laulge rohkem.» Just Apelsini ajal kirjutas Ivo oma esimesed lood «Järjekord» ja «Vana auruvedur» (tekst O. Arder). «Me armastame ooperit» (J. Kloes / H. Käo), mille neile soovitas Olav Osolin, ärkas uuele elule aastaid hiljem, kui seda laulsid jalkafännid Andres Operi toetuseks. Ja instrumentaallood «Igatsus», «Purjed», «Western» (kõik T. Aare) – milleta Apelsini ette ei kujutaks. Sinna juurde Apelsini võrratu huumor – laval ja väljaspool lava. Mis siin imestada, et neist on saanud Eesti üks läbi aegade populaarsemaid ansambleid.

Naljakad situatsioonid tekkisid mõnikord justkui iseenesest. Andes kontserti Tartu Vanemuises, sai Ants Nuut kätte oma Tartus remondis olnud televiisori. Kontrollimaks, kas ikka töötab, sätiti aparaat lavale ja kontserdi ajal ta seal pilti näitas. Lavalt teatasid nad, et neil on auhind parimale kuulajale, mille peale publik elavnes: teler auhinnaks! See, mida saalisolijad ei näinud, oli võrk apelsinidega, asetatud teleka varju. Kui jõudis kätte aeg premeerida parimat kuulajat, kelleks osutus üks meesterahvas, tõstis Mati Nuude apelsinivõrgu televiisori tagant välja. Auhinnasaaja oli küll pisut pettunud, publik sai taas hea kõhutäie naeru. Teine näide aastast 1978, kui Apelsin käis Gruusias Tbilisi džässifestivalil. Tallinna Merekoolis õppinud mustanahaline aafriklane kutsuti kaasa bongosid mängima. Meeste sõnul ei osanud ta löökpille mängida, laval taheti teda kasutada rohkem visuaalse efekti pärast. ETV 2004. aasta saates «Tuleb tuttav ette. Võistluskontsert «Apelsin»» räägib Jaan Arder saatejuht Reet Linnale: «Selleks ajaks, kui ta pidi lavale bongosid mängima tulema, oli ta suurest hirmust võtnud napsu. Me panime oma transporditöölise teda valvama, öeldes: «Ära teda lavale lase.» See number sai läbi, kus mustanahaline pidi lavale tulema, ja tuli rokenrolli popurrii, kus Iff väänleb. Meie transamees kaotas valvsuse, rokk käib ja saalis algab järsku metsik möll. Me mõtlesime: küll me oleme kihvtid vennad, paneme rokenrolli nii et tolmab. Siis silmanurgast näeme – oo õudust! – see pikk must mees vedelate jalgadega, sest ta oli purjus, eks ole, on tulnud lavale ja tantsib seal. Silmanurgast vaatan, vaju või maa alla, aga siis vaatan saali – ei olegi nii hull, kõigile nagu meeldib kuidagi. Ja siis tuli pähe: nad polnud ju elu sees mustanahalist näinudki!» Ülesastumine oli ülimenukas. Trummar Jaan Kirss: «Kas me tegime seal üheksa või kümme lisalugu, selle üle vaidlesime aastaid.» Tbilisist ära tulles toimus üks vahejuhtum, mis on jäänud ansambli ajalukku. lennujaamas teatati, et Tallinna lend on edasi lükatud. Ants läks välja vaatlusi tegema – loodust, ronge, mida vaid, Antsule meeldis vaadelda. Poisid otsustasid talle vimka visata. Kui Ants naasis, ütlesid teised talle, et lennuk on nüüd läinud, meil oli grupipilet, peame järgmist lendu ootama. Esiti ehmunud, sai Ants õige pea aru, et tema kulul tehakse nalja. «Minge te kõik perse!», röögatas ta, aga märgates kaasas olnud helilooja Valter Ojakääru, astus ta maestro ette, tõmbas käega nähtamatu joone vahele ja lisas: «Siitmaalt!»

Apelsin sai alguse 1974. aastal. Nime autor Tõnu Aare: «Hea, mahlane, rõõmsameelne, meeldib nii vanadele kui ka noortele, saadaval ainult pidupäeviti.» Ansambel Apelsini sai palju tihemini kui apelsini. Ants Nuut: «Me ei teadnud, et tegime endile töökoha.» Prooviruumid sai punt Tallinna Kaubamajalt, kelle pidudel nad vastutasuks mängisid. Ivo: «Vahel lasti meid ka defitsiidi juurde, platvormkingi ja klubipintsakuid, mis me sealt saime.»

Jaan Arder laulis ja mängis basskitarri Tallinna restoranis Rae, kuhu tuli tromboonimängijaks Ants Nuut, kes räägib: «Jaan laulis nii kaunilt, et isegi nõudepesijad käisid teda ukse vahelt kuulamas. Ükskord tuli Mäks laulma, needsamad mutid, kes ukse vahelt Arderit imetlesid, karjusid: zatknite jevo! (vaigistage ta).» Tõnu Aare tuli kitarristiks pärast Kaunase džässfestivali laureaaditiitli saamist ansambliga Baltika. Arder olla imestanud, et laureaat kõrtsupillimeheks tuleb. Harry Kõrvits käis aeg-ajalt trummarit asendamas. Tõnu: «Sattusime juba siis huumorisoone peale.» Algne Apelsini koosseis oligi Tõnu Aare, Jaan Arder, Ants Nuut ja Harry Kõrvits. Esimesed lindistatud lood olid «Suupillilugu», «Hommik keskturul» (mõlemad T. Aare) ja «Kaks punast huult» (Ángel Villoldo). Viimase loo tõttu seisis Apelsini plaadimaterjal mitu aastat Moskvas riiulil. Viiulit mängib selles Ants Nuut: «Ega ma mingi David Oistrahh ei ole, kell viis hommikul mängisin ühe korraga linti, nagu tuli.» Kolm aastat võttis Moskva bossidel aru saada, et tegu on pullilooga. LP plaat ilmus lõpuks 1979. Apelsini salvestas Enn Laidre, kes ka kontserdil helipuldis oli ja seetõttu väga hästi teadis, kuidas ansambel kõlab. Näiteks tuntud lugu «Aeg ei peatu». Esiti tahtsid nad selle bossanova-rütmis teha. Laidre teadis, et bossanova aeg on läbi, tuleb moodsam olla ja diskorütmis lugu salvestada. Nii tehtigi. Esiti oli puudu loo algus. Ivo Linna: «Käisin Noorsooteatris vaatamas etendust, mille muusika autoriks oli Olav Ehala. Ühtäkki kuulen: just see, mida meil vaja on! (Ümiseb loo sissejuhatust.) Helistasin Ehalale: kas lubad kasutada? Lubas, ja nii ta tuligi.» Instrumentaalpala «Igatsus» oleks võinud kõlada hoopis teisti. Tõnu Aare tahtis ületüüritud elektrikitarriga veel korra peale mängida. Ants Nuut sekkus: «Valmis! Valmis! Kõik, ära enam torgi!» Ants on pälvinud pundikaaslastelt aunimetuse bändi partorg. «No mis partorg mina olen. Aga oli aeg, kui me saime steel-kitarri. Muudkui mängivad korraga, täielik pudru! Siis ma hakkasin juhendama: nüüd mängid sina, nüüd sina, vaheldumisi. Läks paika.»

Tõnu Aarel jäi nägemata 11. mai 1974. aasta esimene telesaade, kus Apelsin mängis, enne jõuti ta sõjaväkke saata. Mati Talviku juhitud «Laupäevaõhtu» tutvustuses telelehes on kirjas: esineb ansambel Apelsiin. Pisut üle aasta armees olnud, saabus Tõnu kodumaale tagasi Apelsini jätkama. Gunnar Kriiki teadis Tõnu kooliajast, sel ajal mängis ta bassi Horre Zeigeri orkestris.

Harry Kõrvits kutsus lauljaks Ivo Linna. «Me olime koos Viru hotelli restorani ansamblis ja Harry rääkis suure vaimustusega Apelsinist, kus nad on käinud ja mis nad on teinud. Läksin nende prooviruumi, Tõnu Aare tahtis, et ma Johnny Winteri lugusid laulaks, aga ma ei saanud neile üldse pihta. Ju siis minus ikka midagi oli, võeti punti ja sellest ajast ei olnud miski enam endine,» meenutab Ivo Linna. «Esimese loona salvestasime «Andante» (G. Kriik / O. Arder).» Ivo lavadebüüt Apelsiniga oli 1975. aasta oktoobris Keila festivalil. «Ma mäletan sellest ühte, me tegime rokenrolli popurrii. Minul oli ühes jalas Tõnu kuldne kirsasäärik, mis on mul siiamaani alles, ja teises jalas tikitud Muhu pätt.» Pärast seda hakati rääkima uuest vägevast ansamblist, mille tromboonimees mängib oma pilli jalaga!

Suur solist, tollal 152 kilogrammi kaalunud Mati Nuude avastati Pirita restoranist. Tõnu: «Läksime Jaaniga Pirita restorani sööma ja napsu võtma ja nägime, suur mees tuletõrjuja vormis tuli ja punt kutsus ta laulma. Mati laulis lava taga, kitsukesele püünele ta ei mahtunud. Aga võib-olla häbenes oma võidunud mundrit. Meid lõi ta pahviks. Paar päeva hiljem läksime Pirita pritsumajja, kus ta tööl oli ja tegime ettepaneku. Järgmisena lindistasime juba loo «Jambalaya» (H. Williams / R. Linna), mida soovitas meile Joel Steinfeldt.» Uusi lugusid tuli nagu kuulipildujast. Harry oli bändi aju: «Karulaulu tõin kindlasti mina, me ei teadnud, kelle lugu see on, taheti veel mind loo autoriks panna, keeldusin. Valter Ojakäär hiljem uuris välja, et see on 1930-ndate Ameerika laul. Eks nende pullitegemiste väljamõtleja oli mina ka, Ott Arder ütles, et sina, Harry, ikka jagad seda asja. Alguses sündis nali rohkem lava peal.» Omaloomingulisi lugusid tegid Tõnu Aare, Gunnar Kriik ja Jaan Arder, tekste Henno Käo, Ott Arder ja Priit Aimla. Ivo: «Apelsini populaarsus tõusis raketina, vist 1976. aastal tegime kakskümmend kolm päeva järjest mänge! Kontserdipraktika saingi ma Apelsinist, see oli võimas kogemus.» Harry mäletab: «Ükskord mängisime hommikul kaheksast kella seitsmeni õhtul!»

Proove tehti praktiliselt iga päev. Ivo Linna on rääkinud, kuidas paar tundi enne väljasõitu Tõnu kodus lugudele lihvi anti: «Hommikul lähed proovi, siis tuleb järele buss, sõidad mängule ja hommikul lähed jälle proovi.» Ants: «Kui oled noor, teedki iga päev proovi.» Hea näitena ansambli loomingulisusest on 1976. aasta 23. mai Kalevi spordihallis toimunud Rütmiralli. Ivo: «See oli jatsufestival. Meid oli võetud, ütleme, lolli mängima lavale. Mõtlesime, kuidas see publik kätte saada. Tuli idee teha puhkpillidega, me kõik olime mingit puhkpilli kunagi mänginud ja esitasime loo «Una paloma blanca». Proovitegemine oli nii naljakas, et Aareka ema tuli vaatama, mida nad naeravad seal. Ma julgeks meid kiita – rahvas oli lihtsalt pöördes. See näitas ka, et Apelsin on tõeline kontserdibänd.»

Andres Oja „Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel“, kirjastus Tänapäev

http://www.tnp.ee/raamat/19977/

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare