„Ideaalset pikka suhet ei ole olemas. Oleks hea, kui rohkem inimesi aktsepteeriks, et elu on keeruline ja need perioodid, mil sa tunned, et oled väga õnnelik, ei ole pikaajalised. Kui nooremaid paare hoiavad koos ühised võidud, siis pikema kooselu (üle 30 aasta) puhul ka rasked probleemid ja see, kuidas neist läbi on tuldud. Mingist hetkest hakkab aina pikem ühine elu ennast taastootma.“
Neile, kes soovivad senise kooselu lõpetada kas tülide või igavuse pärast, paneb Andra südamele, et tühjalt lehelt ei saa alustada. Pettumus ja valu tulevad uude suhtesse kaasa ja see inimene tundub uuele kaasale katkine või kompleksides, eriti kui tal endal taolist kogemust pole. Andra on hariduselt etnograaf ja jagab, et armastusabielu on suhteliselt nüüdisaegne lähenemine.

Ajaloos on vähe näiteid, kus kroonitud pead on teineteisele midagi tähendanud, nii et kuningakodades on see tänapäevalgi harv nähtus. Printsess Diana oli oma suures armastuses pigem erand… Andra vanavanaema pandi mehele, ilma et oleks armastust olnud. Mõlema süda kuulus teisele, aga vanematele tundus, et talumajapidamise jaoks on just nende liit sobivaim.

Paar elas nagu kass ja koer ning üks pööras usku, teisele meeldis napsutada. Viiest lapsest lõi oma pere ainult Andra vanaema. Lohutust sai tööst. Mõtlen, et Tammsaare jaoks oli see ilmselgelt tuttav, kui ta oma „Tõde ja õigust“ kirjutas. Nii et erakordselt sobimatu ja õnnetu abielu mõjub lastele ka halvasti, aga küsimus on selles, kuidas see piir ära tunnetada. Kindlasti peaks selle peale mõtlema, et vanemad on igas mõttes oma lastele eeskujuks. Mis see on, mida me tahame, et nad meilt õpiks?

Rein ja Andra on koos olnud 38 aastat. Mõlemale on oluline hoolivuse väljendamine tegudes, usaldus ning uhkustunne abikaasa üle. Nad ütlevad, et ehkki väline atraktiivsus on mõistetavalt aja jooksul vähenenud, on seda suuremaks kasvanud vajadus rääkida oma mõtetest ja koos vaba aega veeta.

„Rasked hetked on olnud nendel juhtudel, kui me ei ole teineteist märganud siis, kui seda on kõige enam vaja olnud, räägib Rein. „Kodune õhkkond ei ole kah alati toeks. On olnud pingeid vanematega. Andra ema on meiega koos elanud juba 20 aastat ja meie privaatsus on olnud häiritud – on tulnud arvestada eluvaatega, mis vormus enne Teist maailmasõda. Pingetest saab üle „targem annab järele“ põhimõtet järgides ja leppimise teel.“

Vaeva on nähtud ka oma käitumisharjumustega, mis on visad kaduma vaatamata sellele, et need teist ärritavad. „Aga lõpuks tajud ju, et tuleb teist inimest võtta sellisena, nagu ta on oma käitumisharjumustes kujunenud.“

Armastuse vormidest räägivad Veidemannid nii: „Enne laste sündi domineerib armastuses kirg. Väikelapsega peres ühendab inimesi hoolivus ja mured, mis jätkuvad koolieas. Aga lapsed jäävad lasteks, olenemata vanusest. Aina muretsed. Armastus on kokkukasvamine ja see kestab parimal juhul surmani. Lõpuks ollakse üks tervik, ehkki ikkagi oma selge isikliku identiteediga.“

Paljud inimesed on õnnetud sellepärast, et nad tahavad alati midagi muud, kui neil on. See on neile tuttav tunne. Rein: „Oleme abikaasaga mõlemad idealistid: ikka tahaks enamat kui see, mis antud. Aga küsida võib, kas selle tundega peabki rahu tegema või tuleks selles näha ärgas olemise motiivi.“
Nende suhtenõu on lühike, aga sügava sisuga: „Muuda ennast, siis muutub ka maailm.“

Kärt Kase „Kuidas hoida armastust?“, kirjastus Pilgrim 2018

(Kirjanduskonkursi "BESTSELLER 2017" I koht aimekirjanduse kategoorias.)