1. Alusta analüüsist. Võib-olla arvad, et sinu toitumine on ideaalselt korras, aga kui näiteks nädala jagu kõik üles kirjutad, selgub, et õhtune vein kipub menüüsse liigagi tihti, et kiired bensiinijaama-lõunapausi ampsud on sagedased ja kodus sööd mitu päeva sama toitu, seda üha uuesti ja uuesti üles soojendades.
2. Pane tähele, KUIDAS sa sööd. Idamaades on soovitus: söö nii, et pool sinu mao mahutavusest oleks täidetud tahke söögiga, veerand vedelikuga ja veerand jääks tühjaks. Ülesöömine on meie ajal suurem probleem kui nälg! Samuti jälgi, et toit oleks läbi näritud. Isegi suppi saab mäluda – proovi!
3. Pane tähele, KUS sa sööd. Söömine võiks jääda ikkagi söögilaua taha. Kontorilaual arvutiklaviatuuril salati sisse vohmimine, diivanil teleka ees krõnksus söömine, püstijalu külmkapi ees kugistamine – kõik see ei toeta sinu seedesüsteemi tööd.
4. Enne sööki joo natuke sooja vett, see aitab seedimisprotsessi muuta kiiremaks ja paremaks.

On rida haigusi, mille seotus toitumisega on uuringutega tõestatud. Seega peaks arstil olema võimalus ja kohustus suunata ka patsientide toitumist. Kuna paraku ei jätku meie arstidel sageli aega ega ka teadmisi, tuleb inimestel endil teadlikkust kasvatada. Lõpuks ei aita ka arsti soovitusest, kui inimene ise ennast aidata ei soovi.

Kõrge vererõhk

Ülekaalulisusega kaasneb sageli kõrge vererõhk. Kõrge vererõhuga inimesed peaksid kindlasti pöörama tähelepanu oma kehakaalu kontrolli alla saamisele.
Loomsete ja hüdrogeenitud rasvade (näiteks margariin) asemel võiks eelistada oliiviõli ja kalarasvu. Kasulik on süüa kala (sardiin, meriahven), linaseemneid ja pähkleid. Vererõhku aitavad vähendada ka kaaliumirikkad toiduained, näiteks porgand, spinat, õun, apelsin, spargel, avokaado, maasikad ja banaan. Muidugi on üldse hea oma toidulauale tuua rohkem kõikvõimalikke köögi- ja puuvilju, eriti kasulikud on ristõielised (brokoli, lehtkapsas, rooskapsas), samuti küüslauk ja seller. Taimetoitlastel näiteks esineb kõrgvererõhutõbe üsna harva. Viimasel ajal on üha rohkem hakatud rääkima vitamiinist B17 ehk amügdaliinist, mida sisaldavad puuviljad, eriti aprikoosi seemnetuumad. Sellest vitamiinist on rohkem juttu vitamiinide peatükis.
Ära ei tasuks unustada ka seda, et kõrge vererõhk võib olla tingitud hoopiski stressist, ületöötamisest, vähesest magamisest.
Nagu ikka on kõikide haiguste ravi kompleksne ja endalt peaks alati küsima, kas ma elan täisväärtuslikku elu, kas minu elustiil üldiselt on minu tervist toetav. Kui vastus on ei, on põhjust oma igapäevaelu üle vaadata. Prioriteedid võiksid paigas olla. Me ei saa jätkusuutlikult teha head tööd, elada täisväärtuslikku pereelu ja võtta osa ühiskondlikust tegevusest, kui baas ehk tervis on korrast ära.

Diabeet

Diabeeti võib pidada selle sajandi lääne ühiskonna üheks suureks murelapseks. Eestiski on diabeeti haigestunute arv viimastel aastakümnetel mitmekordistunud. See aeg ei ole pilvede taga, mil diabeetikute arv hakkab lähenema juba 100 000-le, mida on liiga palju meie väikese rahva kohta.
Mida diabeet tähendab? Diabeet tähendab sisuliselt seda, kui kõhunääre ei tooda piisavalt insuliini või kui rakud on muutunud insuliini suhtes tundetuks (on tekkinud insuliiniresistentsus). Selle tulemusena ei viida glükoosi rakku, kus ta saaks seda energia tootmiseks kasutada, vaid see satub verre, kus ta seotakse vere valkudega. Teisisõnu tõuseb vere suhkrutase, mis toob kaasa organismi funktsioonide väga tõsise häirumise mitmel tasandil. Kui I tüüpi diabeet on tõeline pähkel, siis II tüüpi diabeeti on võimalik ohjata kaalu langetamise, toidusedeli ja elustiili muutustega.
Kõige olulisem on vältida rämpstoitu, rafineeritud jahust ja suhkrust tooteid, praetud ja kõrgel temperatuuril küpsetatud toitu, hüdrogeenitud rasvadega valmistatud tooteid; menüüsse tuleks rohkem panna köögi- ja puuvilju, samuti on head kõrge kiudainesisaldusega toidud.
Selleks et ise end kõige paremini läbi toitumise aidata, võiks üks ennast austav diabeetik endale selgeks teha, mis on glükeemiline indeks (GI) ja mis on glükeemiline koormus (GK).
Aastakümneid tagasi tuli käibele väljend glükeemiline indeks, mis näitab, kui kiiresti mingis toiduaines sisalduvad süsivesikud verre imenduvad ja veresuhkru taset mõjutavad. See, kui kiiresti ja millises koguses toiduainetes olevatest süsivesikutest seedekulglas glükoosiks lammutatakse, on toiduainete lõikes väga erinev.
Kiirus sõltub selles toiduaines olevast suhkru tüübist, aga ka kiudainetest ja tärklise tüübist. Mida vähem tekib puhast glükoosi erinevate süsivesikute lagunemisel, seda vähem tõuseb söögijärgne veresuhkur. Lisaks mõjutab seda ka toiduaine töötlemise meetod ning rasvade ja valkude sisaldus toidus.

Glükeemiline indeks ei võta aga arvesse toidu koguseid. Näiteks on taldrikutäie kartulite glükeemiline indeks sama mis ühel kartulil, veresuhkrut mõjutab aga ka söödud toidu kogus. Seetõttu on glükeemilist indeksit edasi arendatud ja saadud glükeemiline koormus, mida arvutatakse nii, et glükeemiline indeks korrutatakse süsivesikute sisaldusega (grammides) toiduaine portsjonis ja jagatakse sajaga.
Kõige parem saada ülevaadet glükeemilise koormuse ja glükeemilise indeksi vahest on võrrelda näiteks saia ja arbuusi. Glükeemiline indeks on neil mõlemal päris kõrge – üle 70. Nii saia kui arbuusi süsivesikud tõstavad kiiresti veresuhkru taset, ometi mõjutab arbuusi söömine veresuhkrut tunduvalt vähem kui saia söömine, sest suur osa arbuusist on vesi. Normaalne portsjon arbuusi ehk 120 g annab glükeemiliseks koormuseks 5, aga normaalne portsjon saia, mis kaalub vähem – 30 g –, annab koormuseks juba 15.
Samuti on peet näiteks kõrge GI-ga, aga madala GK-ga. Kui sööd kõrge GI-ga toitu, pole see veel kõige hullem, ettevaatlik tuleb olla hoopis suurte koguste söömisel. Seega annab glükeemiline koormus toiduainete mõjust parema pildi.
Huvitav on ehk teada, et keedetud kuum kartul tõstab rohkem veresuhkrut kui juba jahtunud kartul. Veidi toorem banaan tõstab vähem veresuhkrut kui täielikult küpsenud banaan. Pikateraline ja pruun riis tõstavad vähem veresuhkrut kui väikeseteraline riis.
Rasvad, valgud ja erinevad äädikad (õunaäädikas, veiniäädikas) aeglustavad mao tühjenemist ja toitainete imendumist, mistõttu tõuseb söögijärgne veresuhkur aeglasemalt ning esineb vähem veresuhkru kõikumisi.

Hea glükeemilise koormusega toit

Madala glükeemilise koormusega toiduained on brokoli, spinat, lehtkapsas, aedoad, herned, suvikõrvits, kapsas, rooskapsas, lillkapsas, porgand, sibul, küüslauk, tomat, seened, salat, lutsern, kurk, seller, piprad, apteegitill ja salatihernes.
Head hommikusöögi valikud on kaerahelbe- ja kinoahelbepuder.

Glükeemiline indeks

Glükeemilist indeksit 70 või üle selle loetakse kõrgeks ning 55 või alla selle loetakse madalaks.
Kõrge GI-ga on glükoos, suhkur, ahju- ja friikartul, kiirkaerahelbed, lühiteraline riis, maisihelbed; keskmine ehk siis vahemikus 55–70 on näiteks rosinatel, sepikul, värskel kartulil; madal GI on fruktoosil, palmisuhkrul, täisteraviljatoodetel, köögiviljadel, kaunviljadel, pähklitel, piimal ja maitsestamata jogurtil.
Loodetavasti jõuame ühel hetkel selleni, et ka poes on toiduainetel peal nii GI kui ka GK. Aga diabeetikutel võiksid need tabelid küll kodus olla ja otse loomulikult oluliseks töövahendiks ka endokrinoloogidel, perearstidel ja -õdedel. Arvan, et endokrinoloogid on selles küsimuses kompetentsed, kuid esmatasandi süsteemis lonkab see lõik mõlemat jalga.
Ennekõike on GI ja GK teadmistest abi II tüüpi diabeediga inimestel. I tüüpi diabeet on palju keerulisem ja arvan, et kaugel pole aeg, kui tehnoloogiaspetsialistid koos arstidega leiutavad insuliinipumba, mis manustab insuliini vastavalt suhkru väärtusele veres. Nii ennetaksime tarbetu koguse insuliini süstimist ja samas saaksime olla kindlad, et patsient saab kätte just sel hetkel vajaliku koguse.

Neerukivid

Nimetus neerukivid ei ole päris täpne, kuna kivid võivad moodustuda mitte ainult neerudes, vaid ka kusejuhas ja põies. Kivide moodustumist soodustab oblikhappe või fosforhappe soolade üleküllus.
Kui on oblikhappe soolade üleküllus, oleks vajalik vältida oblikat, rabarberit ja viigimarju. Samuti oleks soovitatav loobuda kakaost ja šokolaadist. Mõneti tuleks menüüs vähendada porgandit, peeti, kartulit, sibulat ja musti sõstraid, kuna ka nendes on mõõdukalt rohkem oblikhapet. Kasulikud on viinamarjad, pirnid, ploomid ja õunad.
Kui kivides on palju fosforhappe soolasid, tuleks loobuda piimatoodetest ja pigem süüa mitterasvast liha, muna, kala, kaunvilju, kõrvitsat, Brüsseli kapsast.
Olulisel kohal on ka rohke vedeliku joomine, eriti oluline on see neerukivide ennetamisel. Loomseid valke võiks vähendada.
Väga hästi aitab neerukive ravida kibuvitsamarjadest valmistatud jook: võta 15–20 kibuvitsamarja ja keeda neid 400 ml vees viis minutit ning jäta siis kolmeks tunniks seisma. Joo veerand klaasi neli korda päevas pool tundi enne sööki.

Onkoloogilised haigused

Vaatleme põgusalt, millised probleemid on onkoloogia ehk vähkkasvajate valdkonnas.
Vähivastased ravimid on onkoloogilise haiguse korral tõepoolest vajalikud, kuid me ei tohi unustada, et kõik need ravimid on ka meie tervetele rakkudele mürgid.
Ma hindan väga neid saavutusi, mida kaasaegne onkoloogia on viimaste aastakümnetega läbi teinud. Tunduvalt on paranenud haiguse diagnostika ja ravi. Tekib ainult küsimus, kas need tulemused inimkonda rahuldavad. Elulemus on küll paranenud, kuid suremus on endiselt väga kõrge. Kurioosne on ka see, et vähihaigete hulk suureneb pidevalt nii maailma mastaabis kui ka meil Eestis. 1972. aastal ütles tollane USA president Richard Nixon, et kui oleme inimese saatnud Kuule, siis saame hakkama ka vähihaigusega. Tol ajal suri USAs vähki 220 000 inimest aastas. Kakskümmend aastat hiljem oli vähkkasvajate teaduslikesse uuringutesse investeeritud ligi 40 miljardit dollarit, ent suremus tõusis rohkem kui kaks korda – 560 000 inimest aastas.
See näide räägib ilmekalt, et vaatamata suurele progressile onkoloogias on olukord üldiselt masendav. Tekib küsimus, miks see on nii.
Loomulikult on üheks põhjuseks see, et inimkond vananeb ja vananedes on organism onkoloogiliste haiguste osas eriti tundlik ja vastuvõtlik. Kuid on ka teisi põhjusi. Tõenduspõhine vähiravi on omamoodi jäik ja väga konservatiivne. Peaaegu kõikides tsiviliseeritud riikides on lubatud kirurgiline, kemoteraapiline ja kiiritusravi.
Kas aga lisaks ravile võiks rohkem pöörata tähelepanu ka profülaktikale, kaasates juba end hästi tõestanud alternatiivseid süsteeme? Üheks alternatiivseks viisiks oleks sõna tõsises mõttes toitumisteraapia. On uuritud, et näiteks Jaapanis esineb rinnavähki ainult 1%, aga USAs 13%. Jaapanlannade toidus on palju kalamaksaõli, oomega-3-rasvhappeid, seleeni jne. Kui jaapanlanna kolib elama USAsse ja hakkab toituma nagu suurem osa ameeriklasi, muutuvad ka tervisenäitajad halvemaks – rinnavähki haigestunute hulk tõuseb tunduvalt. Minu arvamus on see, et iga inimene peab hakkama ise mõtlema, kuidas ennast aidata.
Praegune süsteem on ju väga mugav: kui avastatakse onkoloogiline haigus, hakkab sellega tegelema spetsialist, kelle kätte end usaldatakse. Unustatakse täielikult ära, et ka ise saab enda tervise heaks päris palju ära teha, ka paralleelselt ja koostöös klassikalise meditsiini raviga. Üheks võimaluseks ongi toetada ennast ja oma keha kvaliteetse ja tervistava toiduga.
Tervislike toitude soovitusi vähihaigetele on tuhandeid, aga siinkohal räägiksin peamiselt kahest.

a) Doktor Johanna Budvigi ravitoidu meetod

Doktor Johanna Budvig oli tuntud Saksa biokeemik, keda esitati seitsmel korral Nobeli preemia kandidaadiks. Kahjuks nimetatakse tema töid Vikipeedias mittetõenduspõhiseks, olgugi et ta aitas väga palju inimesi.
2. novembril 1959. aastal Zürichis peetud loengul ütles ta välja arvamuse, et ilma rasvhapeteta fermendid, mis kindlustavad hapniku omastamise, lihtsalt ei tööta. Sellel loengul mainis ta, et rasvavaba toit soodustab raskete haiguste teket nii lastel kui ka täiskasvanutel.
Dr Budvig uuris palju aastaid onkoloogiliste haigete verd ja leidis, et peaaegu kõikidel haigetel oli alati fosfolipiidide ja lipoproteiidide defitsiit. Peale selle leidis ta, et tervete inimeste veres oli oomega-3-rasvhappeid alati palju rohkem kui haigete inimeste veres.
Uuringute tulemusena sai ta aru, et vähihaiged vajavad ka toitumisteraapiat. Kõige parem retsept nendele haigetele oli kohupiim koos linaseemneõliga. Võrreldes teiste õlidega on linaseemneõlis palju rohkem oomega-3-rasvhapet, see on kergesti omastatav ega kutsu esile allergiat.
Omalt poolt ütlen, et loomulikult ei ole kõigile piimatoidud vastunäidustatud ning need võivad seda retsepti julgelt kasutada. Dr Budvigi uuringud näitasid, et linaseemneõli üksi ei ole efektiivne, aga koos kohupiimaga olid tulemused tihti positiivsed. Haigetel tõusis veres fosfolipiidide ja lipoproteiidide hulk ning nii õnnestus dr Budvigil päästa paljude inimeste elu.

b) Müstiline vitamiin B17

Vähivastases ravis on oluline B17-vitamiini kasutamine, millest on pikemalt juttu vitamiinide peatükis. Vähifarmakoloogia otsib kogu aeg ravimit, mis ei kahjustaks terveid rakke, samas räägib aga rahvatarkus sellest, et kui on olemas haigus, on sellele looduses olemas ka vastumürk. Ehk peaks hoopis seda valdkonda rohkem uurima? Võimalik, et B17 näol on olemas suurepärane vastumürk. Kas võib olla, et seda pole rohkem uuritud, kuna ravimifirmad ei ole huvitatud, et vastused peituksid lihtsates toiduainetes meie ümber?
Loodetavasti ei ole kaugel aeg, kui toitumisteraapia on võrdväärne osa vähihaigete ravis. Ja loodetavasti hakkab see toimima koostöös arstiga. Praegu veel ei julge paljud patsiendid arstilt küsida toitumise kohta või rääkida seda, mida nad ise katsetavad. Arstid jälle ei ole selles vallas piisavalt informeeritud ja arvavad, et kui inimene ise ennast aidata püüab, rikub ta toimiva ravi ära. Aga õige toitumine aitab tervistumisele ju hoopis kaasa!
Minu arvates on vaja hakata kõigutama seda ühekülgset ja jäika raviskeemi, mis koosneb kirurgiast, keemia- ja kiiritusravist. Kui alternatiivsed meetodid on paljudele onkoloogidele vastuvõetamatud, siis võiks toitumisteraapiat hakata vähemalt liitma selle kolme samba juurde.
Toitumisteraapia ei mõjuta neid kolme üldtunnustatud meetodit, kuid annab võimaluse laiendada kasutusel olevaid ravimeetodeid. Toitumisteraapia lülitamine raviprotokollidesse kutsub esile vajaduse koolitada arste palju põhjalikumalt dietoloogias.
Arvan, et heategevusüritustega teenitud raha ei pea minema ainult ravimikulutuste katteks, vaid ka tõenduspõhiste toitumisteraapiauuringute läbiviimiseks. Usun, et õige pea jagab enamik meie arste sama seisukohta. Farmaatsiafirmad kahjuks selliseid uuringuid finantseerima ei hakka, kuna nende huviorbiidis on hoopis teised probleemid.

Adik Levin "Dr Levini toitumistarkused", kirjastus Pilgrim 2015