Abielusuhetest: meil kõigil on plaan A, ent elu on tegelikult plaan B
Kui abielu lõpeb, on kaks inimest tavaliselt seisnud silmitsi reaalsusega, et nad ei saa teineteist muuta. Nad on ehk üritanud oma abikaasat muuta, et abielu toimima saada, ent pärast abielu lõppemist saabub arusaam, et nii need asjad lihtsalt ei käi. Siis tuleb õppida elama uue reaalsusega. Sellest kirjutab Louise L. Hay raamatus „Murtud südame tervendamine“.
Paljud inimesed arvavad, et abielu on läbikukkunud juhul, kui see ei kesta igavesti. Usutakse, et ainus edukas ja täielik abielu kestab „kuni surm meid lahutab”.
Tegelikult võivad abielud olla õnnestunud ja tervendavad vaatamata kestusele, nii kaua kui nad täidavad oma ülesande. Kui neid enam ei vajata, on nad lõpetatud ja õnnestunud. Jah, me saame aru küll, et on radikaalne ja tavatu nimetada õnnestunuks lahutusega lõppenud abielu.
Üks elutõdesid on see, et õnn ei sõltu suhete muutumisest „paremuse poole”. Kui abielu lõpeb, on kaks inimest tavaliselt seisnud silmitsi reaalsusega, et nad ei saa teineteist muuta.
Nad on ehk üritanud oma abikaasat muuta, et abielu toimima saada, ent pärast abielu lõppemist saabub arusaam, et nii need asjad lihtsalt ei käi.
Kui seda mõistetakse, ei küsita enam: „Miks ta küll ennast ei paranda?”, vaid hakatakse uskuma: „Aga võibolla ta ei pidanudki muutuma? Vahest oli lahutus meile ette nähtud?”
Ning kui soovite elada oma tõelise minana, siis kas ei peaks laskma oma abikaasal sama teha, isegi kui see tähendab abielu lõppemist?
Lahutatuna tuleks teil endalt küsida: Kas armastus, mida andsin ja sain, põhines neil arusaamadel armastusest, mida omandasin lapsena? Kas mu vanemad tülitsesid pidevalt? Kas nad läksid lahku? Kas nende abielu tähendas tõesti sellist armastust, mida soovin ise anda ja saada? Kas näete armastust valusa, keerulise või julmana, pideva võimuvõitlusena? Kui nii, siis tuleks põhjuseid uurida.
Abiellumiseks valitakse partner sageli johtuvalt sellest, milliseid valikuid täiskasvanuks saamise käigus on langetatud.
Kõike ei saa ajada vanemate süüks. Üldiselt ollakse veendunud, et 25-aastane inimene ei saa lükata enam ühtegi süüd teda kasvatanud vanemate kaela. Ent pärast lahutust hakatakse tihti pikalt analüüsima, miks abielu ebaõnnestus, mis läks viltu ja nii edasi. Tagasi vaadates võib teid üllatada avastus, et see, mida nägite täiskasvanuks kasvamise ajal, õpetas teid õigesti või valesti suhete ja abieluga hakkama saama.
Üllatav on see, et te juba tegitegi kõike sajaprotsendiliselt õigesti, kuna tegite lihtsalt seda, mida olite näinud lapsena. Kuid teil on jõudu valida enda jaoks uus saatus ja uus, lahutusejärgne reaalsus. Mõtlemine võib teid sinna juhtida, nii nagu moonutatud mõtlemine võib teid ka takistada.
34-aastane advokaat Aidan oli igas eluvaldkonnas edukas, välja arvatud abielu. Lahutatud meeste tugirühmas rääkis ta teistele, et õnnetu armuelu on ta viimse piirini viinud ning oli veendunud, et tema ja ta eksnaine kuuluvad tegelikult kokku. Aidan jätkas, et oli üritanud eksnaisega sõbrasuhteid
luua. Lahutusest oli möödas juba kaks aastat, kuid iga kord, mil nad sõbralikult suhtlesid – tundsid teineteise suhtes sõbralikkust ja soojust – lõppes asi sellega, et mees ütles: „Kas näed? Ma ju ütlesin, et peaksime koos olema.”
See oli Aidani jaoks masendav, sest ta tõlgendas iga head hetke kui märki sellest, et talle ja tema eksnaisele on määratud ära leppida. Naine ütles neil puhkudel: „Miks sa ei suuda aktsepteerida, et abielu on läbi ja me oleme ainult sõbrad?”
Aidan rääkis tugirühmas, et on veendunud – kui ta suudaks lahutusega leppida, mis aeg-ajalt õnnestus, siis saaks tema elu taas rööbastele.
„Kas sa leiad rahu nendel hetkedel, mil suudad lahutusega leppida?” küsis rühma juht.
„Ma jõuan leppimiseni, kuid see ei jää püsima,” vastas Aidan. „Need hetked ei ole eriti rahulikud ja kipuvad muutuma negatiivseks.”
„Muutuvad negatiivseks,” tõdes rühma juht, „sest niipea kui jõuad leppimiseni, mõtled sa ühtlasi: Kas ta tuleks nüüd tagasi? See ei ole tõeline leppimine. See on vaid manipulatsioon, mida su meel korraldab, kui ütleb endale: „Kui jõuan leppimiseni, siis tuleb ta minu juurde tagasi.””
Heitkem lähem pilk Aidani sisekõnele: „Me peaksime olema koos.” Juba ainuüksi see lause sisaldab palju negatiivseid sõnumeid nagu näiteks:
universum on asjad valesti korraldanud; praeguses seisus ei ole asjad hästi; mu naine ei ela seda elu, mis ta peaks; mina ei ela seda elu, mis peaksin; armastuses on läinud viltu; asjad ei lähe nii, nagu need peaksid minema.
Olukorda uurides näeme, et Aidan pole lubanud endal leinata ega saagi kaotusvalust terveneda enne, kui pole lakanud uskumast, et lahutust ei oleks tohtinud juhtuda. Tegelikkuse eitamine ei tule mehele kasuks, vaid hoopis pikendab leinatöö leppimise faasi.
Kui kuulete kedagi ütlemas: „Surma korral on kergem kaotusvalust üle saada kui mahajätmise korral,” siis on see just pika leppimisfaasi näide. Kui keegi sureb, saabub millalgi hetk, mil jõuab kohale lõplik arusaam, et armsam ei ole selles maailmas enam kunagi teiega. Ta on lahkunud. Aga kui keegi jätab teid maha, jääb inimene alles, ent on lihtsalt valinud, et ei soovi olla koos teiega. Teie moondunud mõtlemine ütleb: „See ei pruugi veel olla lõpp. Me võime jälle kokku saada.” Taolist moondunud mõtlemist nimetatakse kaotusvalu puhul sageli tingimiseks ja/või soovmõtlemiseks.
Muide, kui Aidan ja tema eksnaine on veel elus, siis võivad nad tulevikus jälle kokku saada. Keegi meist ei tea, mis tulevikul meie jaoks varuks on. Kuid me teame, et kui Aidan ei lepi tõsiasjaga, et on oma naisest lahku läinud, siis ei saa ta ka kunagi terveks. Ta suudab kaotusvalust terveneda ainult reaalsusega leppides.
Aidan võiks proovida järgmisi sisendusi:
Universum seab kõik õigesti, sealhulgas minu lahutuse.
Kõik läheb nii, nagu on ette nähtud.
Lahutus ei vähenda minu võimet armastada ja olla armastatud.
Lahutusel ei ole minu tuleviku üle võimu.
Mõned suhted lahkuvad mu elust, mõned jäävad alles.
Olen avatud igasugusele armastusele, ükskõik millisel kujul see eksisteerib.
Lahutus võib olla tervenemise väljendus. Lahutus tõmbab küll joone alla abielule, kuid ei vähenda ega takista võimet armastada. Juhtunu seedimiseks kasutab Aidan negatiivseid sisendusi ja mõtteid. Kui ta teeb leinatööd negatiivsusega, siis jõuab ta süüdistamise ja veendumuseni, et kõik on läinud halvasti.
Aga mõtteid saab ümber muuta – isegi kui selleks tuleb mõnda aega teeselda – positiivsete sisendustega, mis aitavad meil avada hinge tervenemisele, mida vajame.
Mõnikord ei suuda te positiivse mõtlemiseni jõuda ning sel juhul tuleb hakata tegutsema sellest seisust, milles parajasti olete. Nii et kui Aidan ütleb:
„Minu naine ei saa aru, et me peaksime olema koos,” ei peagi ta hakkama selle mõttega sõdima, vaid tal tuleks sisekõnet muuta näiteks selliseks: Minu naine ei saa aru, et me peaksime olema koos.
Tervitan teda mõttes ja soovin talle elus kõike head. Mina arvan, et peaksime endiselt olema abielus, kuid universum teab paremini.
Ma ei tea, mis oleks või ei oleks võinud juhtuda.
Lasen oma piiratud uskumustest leebelt lahti.
Aidanil oli selge pilt, milline tema elu oleks pidanud olema, kuid ta pidi hakkama saama tegelikkusega: tema soovmõtted erinevad sellest, milline tema elu päriselt on. Meil kõigil on taolisi pildikesi. Mõni kutsub neid ootusteks; mõni ütleb, et asjad peaksid lihtsalt nõnda olema. Ükskõik kuidas neid pildikesi ka ei nimetata, tuleb meil tunnistada, et elu kaldub neist ootustest kõrvale. Selle kohta võiks öelda: „Meil kõigil on plaan A, ent elu on tegelikult plaan B.”
Louise L. Hay, David Kessler „Murtud südame tervendamine“, kirjastus Pilgrim
