Abielu püsib, kui seda hoiad - Siiri ja Mihkel Oviiri lugu

 (42)
Abielu püsib, kui seda hoiad - Siiri ja Mihkel Oviiri lugu
Foto: Andres Putting

Me ei ela maailmas üksi. Ning kuidas me oma elu elame ning milliseid otsuseid teeme, sõltub suuremalt jaolt kõige lähedasematest inimestest. Tammerraamatu uues sarjas “Paar” räägivadki Eesti tuntud abielupaarid oma elust, tööst, tõusudest, mõõnadest, kodust, lastest, koosolemisest. Avaraamatu persoonid on Siiri ja Mihkel Oviir.

Appi, mu mees armastab mind! Niisuguse pisut tavatu pealkirjaga konverentsi oli 2015. aasta maikuu algul, veidi enne emadepäeva, kokku kutsunud sihtasutus Väärtustades Elu. Saal oli täis põnevil kuulajaid ja tuntud esinejaid, nende seas ka selle raamatu peategelased Siiri ja Mihkel Oviir. Meenutame, mida Siiri ja Mihkel seal rääkisid.

Abielu on tegusõna

Siiri
Maailmas on ilmunud väga palju armastusraamatuid. Nende järgi on armastus üksainus lilleaed. Jah, armastuses on muidugi lilli, aga ei ole üksainus lilleaed. Elu koosneb argipäevastest pisiasjadest.
Mulle meeldib, et ma saan oma mehele toetuda. Mulle meeldib, et minu mees on minust targem. Mitte et mina panen alati „vaod paika“, vaid et vahel teeb seda ka mees. Meie, naised, ei oota meestelt ainult lilli ja käehoidmist, vaid et nad oleksid toeks, kui on vaja.
Meie Mihkliga oleme tänaseks koos elanud kauem kui mõlemad eraldi. Me oleme selle elu koos loonud.

Seotud lood:

Mihkel
Ilmselt ei ole ühtegi teist sõna, mida oleks nii mitmes tähenduses kasutatud, kui armastus. See sõna on natuke devalveerunud. Mina armastan õhtuti vara magama minna. Mina armastan kaerahelbeputru. Mina armastan ... Armastusel on alaliigid: armastus naise vastu, laste vastu, lastelaste vastu. Kõik need on erinevad. Mille poolest erineb armastus naise vastu teistest armastustest? Igaüks peab sellele küsimusele ise vastama.
Sellist puhast pereelu, kus on isa, ema ja lapsed, on meie põlvkond oma lapsepõlves vähe tunda saanud. Sõda ja Siber viisid inimesi perede juurest ära. See on avaldanud olulist mõju ka järgmistele põlvkondadele.
Tavaliselt peab mees avaldama armastust, üldiselt arvatakse, et naine on passiivne ja mees aktiivne pool. Tegelikult võiks ka naine seda teha. Mehed lausa ootavad, et sagedamini oleks vastupidi: et naine avaldaks armastust!
Saalist kostis küsimus: „Kuidas olete suutnud oma abielu ja truudust hoida, kui tuntud inimestena elate justkui kõigi silme all, nagu klaasist majas? Kuidas armastus sellises klaasmajas elus püsib?“

Loe veel

Mihkel
„Klaasist maja“ ei ole nii klaasist ja nii läbipaistev, nagu kõrvalt paistab. Pinge pole nii suur, kui oskad seda ise vähegi taltsutada. No mõni asi on jah teistmoodi kui paljudel teistel. Poliitikas on naistel raskem kui meestel – Siiri Oviiri kleit näiteks võib olla teravdatud tähelepanu all, igal tähtsal üritusel peab see olema uus. Mees on privilegeeritud seisuses: viiskümmend aastat järjest võid välja ilmuda ühes ja samas frakis, peaasi et selga mahub! Aga kokkuvõttes: mõnes väikses kohas võib kohalik kirikuõpetaja olla teravama tähelepanu all kui kõrge poliitik. Nii et – kuidas võtta ...
Mõnest pisiasjast võib palju oleneda. Ma olen väga õnnelik, et Siiri ei pane mind aias rohima. Ma vihkan rohimist!

Siiri
Poliitikas tuleb igasuguseid olukordi ette. Poliitikuna tõstad vahel käed üles, mitte midagi ei oska teha, ei näe tunneli lõpus valgust. Aga lähed koju ja Mihkel lohutab: „Kuule, see pole ju nii hull! Oleks võinud veel hullemini minna!“ Rahuned ise ka maha ja mõtled, et ei ole nii hull jah.
Mina tean, et ma saan Mihklile alati toetuda, ükskõik kui keeruline olukord tundub. Sugugi mitte ainult poliitikas – seal ma ju aktiivselt enam ei ole –, vaid kogu elus. Elu ei ole üksnes erakonnad ja esimehed, opositsioon ja koalitsioon, istungid ja sõnavõtud. Elu on midagi muud.

Mihkel
Kordan: mehed ootavad, et ka naised avaldaksid neile armastust. Siis on mehel kergem ja kindlam öelda: „Appi, mu naine armastab mind!“ Ja kui laiemalt mõelda, siis on ka armastusel hoopis laiem, mitte ainult meest ja naist, vaid kõiki inimesi puudutav sisu. Armastus on vihkamise vastand. Armastusel on mitu tähendust.
Siiri
Ja abielu on tegusõna. Kindlasti tegusõna. Abielu püsib, kui seda hoiad, selle nimel tegutsed.

Kuidas Siirist ja Mihklist sai paar

„Me oleme Mihkliga koos elanud kauem kui mõlemad üksinda,“ ütles Siiri. Selle raamatu ilmumise ajaks on Siiril ja Mihklil kooseluaastaid kogunenud juba 44. Kas nii kaua koos püsimise puhul on oluline tähtsus kohal ja ajal, mil esimest korda kokku saadi? Millal ja kuidas see juhtus? Kuidas algas elu, mille nad, nagu ütles Siiri, on koos loonud?
Läheme aega enam kui nelikümmend seitse aastat tagasi.

Siiri
1969. aasta augustis olin just teinud sisseastumiseksamid Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Eksamid olid läinud hästi, ees seisis sissejuhatav loeng. Olin korteris Toomemäe taga ja pidin üle Toomemäe ülikooli peahoonesse loengule minema. Päike säras, ilm oli ilus, tuju hea, mõtlesin oma mõtteid – küllap vist ülikooli sissesaamisest ja kõigest muust.
Äkki jäi mu pilk pidama noormehel, kes minu ees üle mäe astus. Ilus pikk poiss oli, aga lontsis aeglase sammuga. Mul oli piinlik temast mööduda ja ega ma tahtnud anda talle võimalust minu säärejooksu seirata. Võtsin hoogu maha ja nii me kahekesi mõõdukas tempos astumist jätkasime.
Tagajärg oli, et jäime mõlemad loengule hiljaks. Kui peahoonesse n-ö juristide auditooriumisse jõudsime, oli õppejõud juba seal ja me ei söandanud sisse minna. Loengu vaheaega oodates vahetasime auditooriumi ukse taga esimesed sõnad, hakkasime pikemalt rääkima ja saime tuttavaks.

Mihkel
Ei lontsinud ma midagi, astusin üle Toomemäe pika sammuga. Aga vist küll liiga aeglaselt, sest õigeks ajaks ma sellele esimesele loengule ei jõudnud. Jäin auditooriumi ukse taha pidama. Siis märkasin: ahah, siin on veel mõni teine kah. Sihvakas, pikk ja siresäärne. Ilus.
Ootasime viisakalt loengu vaheaega ja et igav ei oleks, hakkasime rääkima. Kes seda enam mäletab, millest me seal rääkisime.
Ega me pärast seda kuigi tihti kohtunud. Igapäevaseid loenguid meil polnud – olime mõlemad astunud kaugõppesse, õppisime töö kõrvalt, töötasime Tallinnas ja käisime Tartus aeg-ajalt eksamisessioonidel. Sessi ajal kohtusimegi. Mõnikord juhtusime kokku ka Tallinnas, Tartu Ülikooli konsultatsioonipunktis, mis oli mõeldud kaugõppetudengitele.
Töötasime erinevates kohtades – Siiri kohtumajas aadressil Pärnu maantee 7 ja mina Nõmme tuletõrjeüksuses. Alles hiljem, 1972, vahetasin töökohta ja läksin tööle justiitsministeeriumisse, mis tollal asus samuti Pärnu maantee 7. Siis olime küll ühes majas – üks teisel, teine neljandal korrusel.

Siiri
Kui me 1969. aasta sügisel seal auditooriumiukse taga seisime, siis mõtlesin, et imelik küll, aga ma polnud seda kena noormeest – nagu selgus, oli ta nimi Mihkel – sisseastumiseksamite ajal üldse tähele pannud.
Seda enam hakkasin teda märkama edaspidi. Meie kursusel oli noormehi rohkem kui tütarlapsi ja häid oraatoreid jätkus üksjagu, aga kui kuulsin Mihklit kõnelemas, sain aru, et tegemist on eriti targa ja kõneosava mehega. Mingit mõtet temaga lähemat tutvust arendada mul esialgu polnud, aga tema tarkus meeldis mulle kohe. Loengutes esitas Mihkel õppejõule alati palju küsimusi ja nii mõnigi kord jäi õppejõud hätta. Ükskord olime Mihkliga koos eksamiruumis ja tema vastas enne mind. Õppejõud oli selline, kes üliõpilase juttu kunagi ei katkestanud, ja nii rääkis Mihkel tund aega järjest.

Mihkel
Kui täpne olla, siis tund ja kaks minutit. Õppejõud oli Advig Kiris, kes tavaliselt muidu tõesti ei katkestanud, laskis rääkida, kuid minu jutu lõpetas ta seekord seekord küll ära. Ma oleks jätkanud veel tunnikese.

Siiri
Läks veel tükk aega, enne kui Mihkel mind 1970. aasta kevadel esimest korda kohtama kutsus. Mulle meeldis ta kutse väga, aga viimasel hetkel hakkasin kahtlema: oli see nüüd Võidu väljak, praegune Vabaduse plats, või Keskväljak, praegune Viru väljak, kuhu ta mind kutsus? Mobiili- ja meiliühendusest ei osanud tol ajal keegi unistada, niisiis tuli usaldada ainult oma mälu. Lõpuks jõudsin õigel ajal õigesse kohta. Kohvikus istumine polnud tollal tavaks, patseerisime niisama mööda linna ja muudkui rääkisime – ja pärast seda õhtut hakkasime kohtuma tihedamini, nõnda-öelda teadlikult.
Ükskord läksime kursusekaaslastele külla ja pidime seal beseekooke tegema. Mulle besee ei meeldinud, see tuletas meelde valgeid korke, mis kalavõrkude külge pannakse. Mihkel armastas beseed ja tema abiga me saime need koogid valmis, vist mitukümmend tükki. Aga minule ei maitse beseekook praegugi.

Mihkel
Siiri oli mulle nagu taevaõnnistus! Minu suguvõsa igas põlvkonnas oli olnud üks vanapoiss. Siiriga kohtudes olin mina juba 29 aastat vana ja kogu suguvõsa oli veendunud, et just mina olen see, kes on määratud suguvõsa vanapoisitraditsiooni edasi viima. Sugulased arvasid, et ega minust naisemeest loota ei ole. Oli endalgi kartus, et eks vist nii läheb. Kui Siirit poleks olnud, kes teab, kuidas siis oleks läinud? Siiri oli justkui päikesekiir tumedas öös ... See oli saatus!

Siiri
Kord, kui me veel abielus polnud, kutsus Mihkli ema Helmi mind oma koju lõunale. Istusin tema juures toas, ta läks köögist midagi tooma, siis helises esikus telefon ja ma kuulsin, kuidas ta rääkima hakkas. Ei ole ilus pealt kuulata, aga mulle lihtsalt kostis tuppa kõik ära. Sain aru, et helistajaks oli Mihkli õde Mare ja jutt käis minust. „Mõistliku jutuga!“ kiitis tulevane ämm mind.
Helmi ise oli minu meelest positiivne naerulind, klappisin nii temaga kui ka tema teise abikaasa Hermaniga. Meie lastest on Liisa kõige enam oma vanaema Helmi moodi, nii iseloomult kui ka väljanägemiselt. Kui ajas pisut ette ruttan, tuleb meelde tore lugu. Minu kasuisa Jaan käis meie vanima tütre Maarjaga, kui too väike oli, tihtilugu Kadriorus jalutamas. Sel ajal oli seal veel Johannes Vares-Barbaruse kuju. Massa – nii kutsusid lapsed vanaisa Jaani – ei hakanud nelja-aastasele tirtsule pikemalt seletama, kes see on ja miks ta seal seisab, ütles ainult, et see mees on surnud. Äsja oli surnud ka Mihkli kasuisa Herman, Maarja suur sõber, ja seal kuju juures Massa selgitust kuulanud Maarja torisenud vastu: „Kõik on surnud! Onu Lenin on surnud, onu Herman on surnud – ja nüüd veel see Barbaruss! Tema kah surnud!“ Eks see laste sõbra Lenini jutt tuli lasteaiast, kus Leninist pajatati söögi alla ja söögi peale – oli selline aeg.
Mihkli õe Mare uudishimust minu vastu sain aru alles siis, kui olin kuulnud nende suguvõsa „traditsioonist“. Et Mihkel seda nüüd heas mõttes murdma kippus, vääris sugulaste erilist tähelepanu.

Mihkel
Eks vist on nii, et kui Siirit poleks olnud, poleks ma naist võtnudki. Siiri hakkas mulle meeldima, sest ta oli küllalt ilus, küllalt tark ja küllalt töökas. Harva, kui ühes naises kõik need omadused ühendatud on.

Siiri
Kumb kumma võttis, selle üle oleme vaielnud. Kumbki meist ei taha olla see, keda võetakse. Oleme siis mõelnud, et ju me tulime teineteisele poolel teel vastu.

Hille Karm „Siiri ja Mihkel Oviir. Kahekesi klaasist majas“. Uus raamatusari „Paar“, Tammerraamat 2016

http://www.tammerraamat.ee/raamatud/1C7/Siiri+ja+Mihkel+Oviir

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare