21. august 1991: Putin läheb erru, Gorbatšovi juurde Krimmi lendavad nii putšistide kui Jeltsini esindajad


21. august 1991: Putin läheb erru, Gorbatšovi juurde Krimmi lendavad nii putšistide kui Jeltsini esindajad
Gorbatšovi esimene esinemine pärast vangistust, tema selja taga Vene asepresident Rutskoi.AFP/ Scanpix

Kui NSV Liidu kaitseminister Jazov käskis pärast ohvritest teadasaamist rünnaku Venemaa parlamendihoonele lõpetada, teatas sisevägede ülem, et kui armee tormijooksust osa ei võta, siis ei tee seda ka talle alluvad väed. Valget maja keeldusid ründamast ka KGB eriüksuslased. Riigipöörde kolmanda päeva hommikul käskis Jazov aga väeosad Moskvast üldse välja viia, mis tõsiselt pahandas teisi putšiste. Mis juhtus 21. augustil 27 aastat tagasi?

Venemaal sündinud ja Ukrainas üles kasvanud USA Harvardi ülikooli õppejõud Sergi Plohhi kirjutab raamatus „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“ haaravalt Nõukogude Liidu neljast viimasest kuust. Teos põhineb mahukal arhiivimaterjalil ja riigijuhtide mälestustel.

Loe veel

Kui uskuda väiteid, millega tuli hiljem lagedale tulevane Venemaa president Vladimir Putin, helistati KGB ülemale tol päeval ootamatult Peterburist. Sealne linnapea Anatoli Sobtšak, kes toetas Jeltsinit, päris, mis on saanud lahkumispalvest, mille esitas aasta tagasi tema asetäitja, toona kolmekümne kaheksa aastane KGB alampolkovnik Vladimir Putin. Tol päeval olevat Putin kirjutanud teistkordselt taotluse ta teenistusest vabastada. Tema toetas Sobtšakki, mitte riigipöörde läbiviijaid. Nagu Putin hiljem meenutas, pidas ta Krjutškovist lugu, kuid „kui ma nägin neid kurjategijaid teleriekraanil, mõistsin kohe, et see lugu on läbi: neid ootas ees kaotus”.
Mõned Putini biograafid panevad kahtluse alla tema väite, et ta esitas errumineku­palve putši toimumise ajal, oletades, et ta tegi seda hiljem, kui riigipööre oli läbi kukkunud. Tema kriitikute sõnul mängis Putin noil otsustavail augustipäevadel ootamismängu, üritades ära mõistatada, kummale poole pendel kaldub. Ning isegi kui neil inimestel on õigus, ei käitunud ta päris nii, nagu Krjutškov oleks oma alluvailt oodanud. Liiga palju oli neid KGB ohvitsere, kes piltlikult öeldes jälgisid mängu kõrvalt ja mõtlesid selle üle, kas putš õnnestub või mitte. Putinile oli südamelähedane riigipöörajate eesmärk riik päästa, kuid ta ei pooldanud selleks kasutatavaid vananenud vahendeid. „Putši toimumise päevil varisesid kokku kõik mu ideaalid ning ma lakkasin mõtlemast, et tahaksin ka edaspidi KGB-s töötada,” pihtis tulevane Venemaa president ühes intervjuus, mille ta andis kaheksa aastat hiljem.
Nähes, et kõikidel rinnetel aina deserteerutakse, ei jäänud Krjutškovil üle muud kui rünnak peatada: „Mis siis ikka, operatsioon tuleb ära jätta,” ütles ta oma alluvatele. Selleks ajaks oli tugev vihmasadu juba takistanud helikopteri laskumist Valge maja katusele ning viimase meeleheitliku katse saata Venemaa Ülemnõukogu hoone juurde erariietes eriüksuslased nurjas sealsete kaitsjate valvsus. Lõpuks andis Krjutškov käsu välja lülitada Ülemnõukogu välismaailmaga ühendavad telefonid: nüüd oli päevakorras Valge maja pikaajaline piiramine.
Kuid kell kaheksa hommikul kutsus Jazov enda juurde väeosade ülemad ning andis käsu sõjavägi Moskvast üldse välja viia. See oli Krjutškovile ja teistele erakorralise komitee liikmetele täielikuks üllatuseks. Putšistid suundusid kaitseministeeriumi ja üritasid veenda Jazovit seda käsku ära muutma. Teda süüdistati argpüksluses ja reetmises, kuid tema vastus jäi muutumatuks: inimeste tulistamine pole mingi lahendus. Jazov ütles, et kui sõjavägi jääb Moskvasse, toimuvad uued kokkupõrked, ning kui põlema süüdatakse kas või ainult üks tank, milles on nelikümmend mürsku, toob see kaasa katastroofi. Jazov ütles oma kaasvandenõulastele, et ta ei kavatse saada uueks Pinochetiks – vihjates Tšiili diktaatorile, keda Nõukogude Liidus peeti erakorralise seisukorra ja türannia sümboliks.

UUDIS VÄGEDE MOSKVAST VÄLJATÕMBAMISEST jõudis peatselt Valge maja kurnatud kaitsjateni ja kutsus nende hulgas esile suure juubeldamise. Kuulnud öösel esimesi laske, oli Jeltsini ihukaitseülem Aleksandr Koržakov tormanud arstikabinetti, et riietes magav Venemaa president üles äratada. Jeltsin oli peatselt jalul ja suundus Koržakovi kannul lifti ning seejärel garaaži. Jeltsini esimene mõte oli: „No nii. Tormijooks on alanud.” Abid tõmbasid talle selga kuulivesti ning panid ta presidendilimusiini tagaistmele.
Koržakov andis käsu garaaži värav avada. Nad sõitsid üle väljaku USA saatkonda. Ameeriklasi oli selleks ajaks juba hoiatatud ning nende saatkonna värav oli lahti. Koržakovi alluvad tekitasid barrikaadi tühimiku, et limusiin läbi pääseks. Vaid paar minutit, ning Jeltsin oleks jõudnud turvalisse USA saatkonda. Ent enne kui automootor jõudnuks käivituda, virgus president täielikult. „Kuhu me sõidame?” küsis ta oma ihukaitsjalt.
„Mis mõttes „kuhu”?” küsis üllatunud Koržakov vastu. „Ameerika saatkonda. Kakssada meetrit ja oleme kohal.”
„Mis saatkonda,” päris mitte vähem üllatunud Jeltsin omakorda. „Ei, meil pole vaja mingeid saatkondi, läheme tagasi.”
Koržakov ütles autojuhile, et too ootaks. Jeltsini „hästi”, mille ta oli kuuldavale toonud vaid paari tunni eest, võeti nüüd tagasi – ja nagu Jeltsini puhul tihti ette tuli, võeti tagasi kõige dramaatilisemal moel ning kõige ebasobivamal hetkel.
Jeltsini poliitiline vaist osutus praegu ellujäämisinstinktist tugevamaks. Kuigi teda võidi Valgele majale korraldatava tormijooksu käigus vahistada või tappa, tahtis ta poliitikuna ellu jääda. Ameerika saatkonda varjumise korral polnuks see võimalik. „See oleks tähendanud seda, et enda jaoks leidsin ma turvalise paiga, aga teised jätsin kuulide alla,” meenutas Jeltsin hiljem. Samuti oli ta teadlik sellest, kui tähtis on venelaste rahvuslik uhkus, millele ta oli putšile eelnenud kuude vältel nii osavalt rõhunud. „Kuigi me peame ameeriklastest lugu, ei meeldi siinse maa inimestele, kui võõrad liiga aktiivselt meie asjadesse sekkuvad,” kirjutas Jeltsin oma mälestustes.
Jeltsin veetiski öö Valge maja keldris, kuulates aeg-ajalt väljast kostvat automaatrelvadest tulistamist ja oodates tormijooksu algust. Tema juurde keldrisse tulid ka Moskva linna demokraatidest juhid – linnapea Gavril Popov ja tolle asetäitja Juri Lužkov. Aselinnapea tuli koos oma noore raseda naisega, kes tõi kaasa kodus valmistatud toitu ja kellest õhkus mingit erilist rahu, millest ümberpiiratud hoones kõvasti puudust tunti.
Kell viis hommikul, kui Moskva sõjaväevõimude kehtestatud komandanditund lõppes, avanes USA diplomaatilisele asjurile Jim Collinsile võimalus eelnenud öö lahinguväli üle vaadata. „Need neli-viis soomukit, mis jäid pärast keskööd Kalinini [prospekti] alusesse tunnelisse lõksu, olid VNFSV relvajõududele alistunud,” kirjutas diplomaat Washingtoni. Tundmatuks jääv allikas Jeltsini Valgest majast (tema nimi on Ameerika arhiividesse jõudnud saatkonna ettekande tekstis kinni kaetud) helistas pärast kella kuut hommikul Ameerika saatkonda ja teatas, et Venemaa Ülemnõukogu hoone poole teel olnud õhudessantväelased loobusid edasi minemast pärast seda, kui Vene ametiisikud olid nende ülemaga ühendust võtnud.
Uudis sõjaväe taandumise kohta sai kinnitust kella kaheksa paiku hommikul, sellest teatati faksis, mille saatis USA saatkonda Venemaa informatsiooniagentuur. Dokumendis oli öeldud, et Moskva sõjaväevõimud olid andnud vägedele käsu lahkuda linnast „kõige kiiremas korras”. Üks vanemohvitser teatas, et armee ei ürita Valget maja vallutada „ei homme ega ka mitte ülehomme”. Putš näis olevat läbi kukkunud.
21. augustil helistas George Bush Jeltsinile oma Kennebunkportis asuvast residentsist, kuhu ta oli naasnud pärast lühikest visiiti Washingtoni. Maine’is näitas kell pool üheksa hommikul, Moskva aeg aga oli pool neli pärast lõunat. Nagu Bush hiljem meenutas, mõjus Jeltsin enesekindlamana, kui oli seda olnud eelmisel päeval. Ta oli öö üle elanud ja muutunud Robert Gatesi sõnul „nii tähtsaks tegelaseks kui ei kunagi varem”. Bush küsis Venemaa presidendilt, kas ta saaks praegusel hetkel selle heaks midagi teha: „Oleme valmis tegema kõike, millest võiks kasu olla ning mis ei muudaks olukorda halvemaks. Kas oskate midagi välja pakkuda?” Jeltsin ei esitanud täiendavaid palveid. „Kahjuks ei kujuta ma ette, et te saaksite praegu tehnilises või mingis muus mõttes meie abistamiseks midagi ära teha, peale selle, et propageerite meie üritust, toetate moraalselt ja esinete avaldustega.” Viidates oma kavatsusele putšistid vahistada, ütles Jeltsin: „Ma ei saa teile telefonis üksikasjadest rääkida.” Bush vastas: „Ma mõistan.”
Hetkel oli Venemaa presidendi peamine mure mitte võimalik rünnak Valgele majale, vaid tema vastaste poliitilised manöövrid. Jeltsin ütles Bushile, et Krimmi oli saadetud Venemaa delegatsioon ja selle koosseisus ka kaks Gorbatšovi ustavat abi, et Nõukogude Liidu muust maailmast isoleeritud presidendiga kohtuda. Jeltsin jätkas: „Kahjuks jõudsid nelikümmend minutit enne meie omi Krimmi lennata ka viis hunta liiget, sealhulgas Jazov. Nad tahavad Gorbatšovini jõuda ning kas sunnivad teda mingile dokumendile alla kirjutama või viivad ta teadmata kohta. Ma üritan praegu koos Kravtšukiga [Ukraina juhiga] neil teed ära lõigata ja sundida nad maanduma Krimmis Simferopolis, et nad ei jõuaks esimestena tema [Gorbatšovi] juurde.” Veel teatas Jeltsin, et tema vastased peavad läbirääkimisi 26. augustil istungjärguks koguneva Nõukogude Liidu Ülemnõukogu liikmetega, et tagada erakorralise komitee toimepandule seaduslik alus. Jeltsini analüüsi põhjal näis, et putš võib küll olla läbi kukkunud sõjalises, kuid mitte poliitilises mõttes. Taas osutus tähtsaimaks isikuks, kel oli võimalik otsustada riigipöörde saatuse üle, Mihhail Gorbatšov.
Tänu sellele, et Jeltsin oli möödunud paari päeva jooksul nõudnud Gorbatšovi vabastamist, läks tal korda paljastada putši ebaseaduslikkus ja näidata, et tema enda tegevus on igati legitiimne. Mis puudutab teda ja tema lähikondlasi, siis nad olid läinud suurele riskile. Paljud teda ümbritsevatest inimestest uskusid endiselt, et Gorbatšov ei olnud tegelikult putšistide ohver, vaid hoopis riigipöörde initsiaator ja seisis niiditõmbajana varjus. Mis saab siis, kui erakorralise komitee delegatsioon jõuab esimesena Gorbatšovini ja meelitab ta nende leeri? Venemaa delegatsiooni ees seisis ülesanne neist ette jõuda. Jeltsin saatis Krimmi Kalašnikovi automaatidega relvastatud ohvitseride rühma, mille eesotsas oli tema asepresident kindral Aleksandr Rutskoi. Samuti tahtis ta, et Nõukogude õhujõudude ülem, lennuväemarssal Šapošnikov, kes oli teda kogu riigipöörde vältel toetanud, juhiks putšistide lennuki kursist kõrvale või sunniks jõuga selle maanduma, et võimaldada Venemaa delegatsiooni lennukil enne kohale jõuda. Paraku polnud see Šapošnikovi võimuses, sest presidendi lennukile sai maandumiskäsu anda üksnes kindralstaabi ülem.
See, millisele positsioonile Gorbatšov uues olukorras asub, oli ühtviisi ülimalt tähtis nii putšistide kui ka nende vastaste jaoks. Neile, kel õnnestub Gorbatšov esimesena „päästa”, oli määratud otsustada riigipöörde õnnestumise või läbikukkumise ning Nõukogude poliitilise näitelava peategelaste poliitilise – aga võib-olla koguni füüsilise – ellujäämise üle. „Nüüd lendab sinnapoole kolm lennukit ja kõik nad üritavad esimesena kohale jõuda,” ütles Jeltsin president Bushile, pidades silmas Krimmi teel olevaid lennukeid. Kolmas lennuk kuulus Nõukogude Liidu Ülemnõukogu esimehele Anatoli Lukjanovile, kes oli algul riigipööret toetanud, kuid üritas nüüd tõestada, et ta ei ole putšistidega ühes kambas. Washingtonis asuvale James Bakerile teatati, et Jim Collins USA Moskva saatkonnast oli samuti tahtnud koos Rutskoiga Krimmi lennata, kuid ei jõudnud lennukile.
Sergi Plohhi „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“, kirjastus Varrak

Eesti Naine loosib teööijate vahel 3000 euro väärtuses kingitusi!
Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare