20. august 1991 Moskvas. Kindral Pavel Gratšov: katsugu kas või piiksatada, et mina pean käsu andma, ja ma saadan nad pikalt

19. augustil teatasid riigipöörde organisaatorid, et NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov ei saa halva tervise tõttu oma ülesandeid täita ning võim läheb üle asepresident Gennadi Janajevile ja erakorralisele komiteele. 20. augusti hommikul andsid KGB ülem Krjutškov, kaitseminister Jazov ja siseminister Pugo käsu valmistada ette plaan Valge maja ründamiseks, samas aga hakkas iga riigipööraja omaette kartma, et ebaõnnestumise korral jääb süüdi just tema.

Venemaal sündinud ja Ukrainas üles kasvanud USA Harvardi ülikooli õppejõud Sergi Plohhi kirjutab raamatus „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“ haaravalt Nõukogude Liidu neljast viimasest kuust. Teos põhineb mahukal arhiivimaterjalil ja riigijuhtide mälestustel.

20. AUGUSTIL KELL 5.35 PÄRAST LÕUNAT jõudis USA välisministeeriumis viibiva James Bakerini uudis sellest, et Venemaa Valge maja ja selle vahetus läheduses asuva Ameerika saatkonna juures tulistati automaatrelvadest. Ameerika Ühendriikide välisminister ei saanud Moskvas kiiresti arenevate sündmuste suhtes eriti midagi ette võtta. „Olen end elus harva nii jõuetuna tundnud,” meenutas Baker hiljem. Lennates tol õhtul üle Atlandi ookeani, et osaleda järgmisel hommikul Brüsselis toimuval NATO kohtumisel, „ootas ta asja jõudmist loogilise lõpplahenduseni – ta uskus, et peatselt helistatakse talle operatiivinfo keskusest ja kriisikeskusest ning teatatakse, et KGB ja siseministeeriumi väed on barrikaade rünnanud ja neist läbi murdnud, tappes selle käigus Jeltsini.”

Umbes samal ajal, kui uudis Moskva tulistamisest Bakerini jõudis, naasis marssal Dmitri Jazov oma kaitseministeeriumis asuvasse kabinetti, tulles erakorralise komitee hilisõhuselt nõupidamiselt Kremlis, mis oli möödunud äärmiselt sünges meeleolus. Moskvas oli juba 21. augusti varahommik. Kohtumine, mis oli alanud eelmisel õhtul kell kaheksa, tõi ilmsiks sügavad erimeelsused komitee liikmete vahel. Alustuseks tegi Gennadi Janajev jahmatamapaneva ettepaneku, lugedes ette avalduse teksti, milles lükati ümber kuulujutud kavatsusest Venemaa Valget maja rünnata. Tema soov oli, et see avaldus edastataks ka raadios ja televisioonis. Kohalolijad, kelle hulgas oli üsna palju riigipööret pooldavaid valitsusametnikke ja poliitikuid, ei saanud jätta märkamata, et Janajevi avaldus tuli Jazovi, Krjutškovi ja teiste komitee liikmete jaoks tõelise üllatusena.

Valge maja ründamise plaani olid 20. augusti hommikul koostanud Jazov ja Krjutškov. Keskpäeval nad täpsustasid seda. Õhudessantväelased ja miilitsa eriüksus pidid Valge maja õhtul ümber piirama ning rahva laiali ajama, et tagada (KGB) ja sõjaväe Alfa eriüksusele juurdepääs Venemaa Ülemnõukogu hoonele. Eriüksuslased pidid endale granaadiheitjatega teed tehes Valgele majale tormi jooksma, hävitama kõik majas viibivad kaitsjad ning Jeltsini vahistama. Operatsioon koodnimega „Äike” pidi algama 21. augusti hommikul kell kolm. Rünnakus osalevatele armeeüksustele anti käsk alustada keskööl koondumist Valge maja juurde. Jazov lubas saata abijõude. Nüüd jäi putšistidel üle ainult pimedust oodata. See pidi olema Jeltsini viimane õhtu vabaduses. Pärast vahistamist kavatseti ta toimetada Zavidovos asuvasse riiklikku jahikompleksi, kus Leonid Brežnev käis omal ajal tähtsate väliskülaliste, seal­hulgas Richard Nixoni rahvusliku julgeoleku nõuniku ja hilisema USA välisministri Henry Kissingeriga metssigu laskmas. Eriüksuslaste jaoks, kellest mõned olid 1979. aasta detsembris osalenud Kabuli presidendipalee ründamises, tundus operatsioon olevat käkitegu.

Ent nüüd näis, et lahkhelid on jõudnud juba putšistide ladvikusse. Janajev, kes täitis Nõukogude presidendi kohuseid ja oli vormiliselt riigipöörde juht, kindlustas oma tagalat, et vältida vastutust peatselt algava rünnaku eest. Kui miski peaks valesti minema – ja valesti võis minna paljugi –, ei saaks talle, vastutustundlikule juhile, kes keeldus õigustamast jõu kasutamist omaenda rahva vastu, midagi ette heita. Kui teisejärgulised ametiisikud olid erakorralise komitee istungilt minema lubatud ja putšistid jäid ruumi üksi, toimus Janajevi käitumises ootamatu muutus. Ta ei üritanud enam liberaali mängida. Sarnaselt kõigi teistega hääletas ta Jeltsini vahistamise poolt. Rünnak Valgele majale pidi toimuma nii nagu kavatsetud, kuid koosoleku õhkkond tekitas Jazovis tõsiseid kahtlusi. Äkki tahavad teised kasutada sõjaväge selleks, et see nende eest musta töö ära teeks ning tema, Jazov, jääks patuoinaks? Kui nii, siis polnuks see esimene kord, mil poliitikud algul armeele toetuvad ja hiljem seda süüdistama hakkavad.

Sõjaväelaste arvates oli 1991. aasta jaanuaris Vilniuses just nii juhtunud. Armee saadeti protestijate vastu ning seejärel, kui miljonid Nõukogude kodanikud olid näinud sellest videokaadreid ning Gorbatšov andis käsu operatsioon peatada, hakati sõjaväge süüdistama vägivallas. Tookord oli Gorbatšov oma abidele öelnud, et Krjutškov ja Jazov ei kõlba mitte millekski. See ajas armee juhtkonna marru. Liberaale nagu Jazovi asetäitjat, õhuväemarssal Jevgeni Šapošnikovi kohutas juba ainuüksi mõte sõjaväe kasutamisest rahulike elanike vastu. „Pärast Vilniust, pärast seda, kui televiisoris oli näidatud, kuidas üks meie sõdur peksab automaadi­kabaga relvastamata inimest, mõistsin ma, et sellele tuleb teha järsk ja otsustav lõpp,” kirjutas ta mõni aasta hiljem. Ohvitsere, keda kuidagi poleks saanud kahtlustada liberaalsetes vaadetes, nagu õhudessantvägede ülem kindral Pavel Gratšov, kohutas poliitilise juhtkonna kahekeelsus. 20. augusti õhtul ütles Gratšov Valge maja vastu kavandatud rünnakut silmas pidades: „Katsugu kas või piiksatada, et mina olen see, kes peab käsu andma, ja ma saadan nad pikalt.”

Sõjaväejuhtide suhtumist mõjutas suurel määral nende varasem kogemus ajast, mil armeed kasutati rahulike elanike vastu. 1989. aasta aprillis Tbilisis ja 1991. aasta jaanuaris Vilniuses toimunud iseseisvust pooldavate demonstratsioonide puhul oli valitsus andnud armeele käsu need maha suruda, kuid pärast, kui asjad läksid halvasti, inimesed said haavata ja oli ka hukkunuid, keeldus toimunu eest vastutamast. Mõlemal juhul asus valitsus süüdistama sõjaväge. Nüüd võis nii juhtuda ka Moskvas. Lisaks tekitas olukord pealinnas sõjaväejuhtide jaoks uue probleemi. Balti riikides ja Taga-Kaukaasias oli protestijate vastu paisatud valdavalt venelastest ja teistest slaavlastest koosnevad eliitüksused. Moskvas tulnuks neid kasutada venelaste endi vastu. Kas väed sel juhul üldse käsku täidavad? Jeltsini toetajad mitte ainult ei külvanud sõdureid üle tähelepanuga, vaid rääkisid neile ka pikalt demokraatiast ja patriotismist. Nad ütlesid noortele meestele, et nood ei tulistaks oma kaasmaalasi.

Valge maja kaitsjad Venemaa poole üle tulnud tankil. Foto AFP/Scanpix

Nüüd tõusis esiplaanile küsimus sellest, et Nõukogude ja Vene identiteet vastanduvad teineteisele. Kui õhudessantväelased, kes allusid 19. augustil esimesena Valge maja juurde saabunud kindral Aleksandr Lebedile, teatasid, et nad on Nõukogude sõdurid, küsis üks Venemaa Ülemnõukogu hoone kaitsja vastu: „Mida see kuradi „Nõukogude” tähendab?” USA rahastamisel töötava Vabadusraadio reporter Ian Elliott kirjeldas hiljem üht Moskva tänavatel aset leidnud vahejuhtumit. Purjus mees, „kes rebis oma särgi lahti ja surus palja ülakeha vastu ühe närvilise nooruki käes oleva Kalašnikovi automaadi toru … karjus: „Ega sa meid ometi laskma ei hakka? Me oleme ju ikkagi venelased ja sina oled samuti venelane.” Theresa Sabonis-Chafee, kes 20. augusti õhtul Valge maja juures ahelikus seisis, meenutas hiljem, et neid, kes kuulutasid, et nad on „Venemaa poolt”, peeti omadeks ning nad lasti läbi. Kindral Gratšov, kes polnud ikka veel suutnud poolt valida, oli samal õhtul palunud Jeltsini saadikul Venemaa presidendile edasi öelda, et „ta on venelane ega lase sõjaväel iial valada tilkagi omaenda rahva verd”.

Ent varsti tehti verevalamisega siiski algust. Esimesed lasud kõlasid kesköö paiku. Valge maja ees oleval väljakul vaatas välismaalastele ja emigrantidele mõeldud Moskva nädalalehe Guardian toimetaja Michael Hetzer kella: see näitas täpselt 12.00; käes oli 21. august. Otsekohe levisid Valge maja kaitsjate hulgas kuuldused, et Venemaa Ülemnõukogu hoone läheduses tiirutavad tankid, valmistudes Moskva jõe kaldapealselt rünnakut alustama. „Kell 12.10 kostsid künka taga asuvalt ringteelt uued lasud,” kirjutas Hetzer mõni päev hiljem oma ajalehes. „Seekord olid need kiired ja ühtlaste vahedega, nii et polnud kahtlust, et tulistatakse automaatrelvadest. „Tulevad,” karjus üks naine. „Tulevad, raisad.” Siis kostis veel üks valang ning seejärel mitu kohutavat plahvatust.”

Kindral Valentin Varennikov, kes oli käinud 18. augustil Foroses Gorbatšovile nõudmisi esitamas, oli nüüd, pärast lühikest peatust Ukrainas, tagasi Moskvas ja valmistus seisma silm silma vastu Jeltsiniga. Ta suunas soomukid Valge maja juurde ja tegi ettevalmistusi dessantväelaste Valge maja katusele saatmiseks. Esimestena tulistasid Tamani diviisi sõdurid, kui nad möödusid Valgest majast, liikudes Varennikovi käsul positsioonidele Nõukogude välisministeeriumi juures, et seal rünnakuks valmistuda. Kui soomukid sisenesid Kalinini prospekti all asuvasse tunnelisse, sattusid nad ootamatult Valge maja kaitsjate seatud varitsusele; nimelt arvasid kaitsjad, et rünnak ongi alanud. Tunneli väljapääs oli tõkestatud trollibussidega. Kuigi esimene soomuk murdis tõkkest läbi, jäid järgmised kitsasse tunnelisse lõksu.

Valge maja kaitsjad, kelle hulgas oli ka Afganistani sõja veterane, teadsid, mida tuleb teha, et soomukeid rivist välja viia. Nad viskasid riidetükke kitsastele vaatepiludele, nii et soomusmasina juht ei näinud enam midagi. Noored ja kogenematud sõdurid, kes mõistsid, et on lõksu jäänud, pöörasid kahuritorne siia ja sinna, üritades ründajaid eemale tõrjuda. Varsti loobiti nende pihta Molotovi kokteile, millest soomukid süttisid. Sõdurid hüppasid põlevatest masinatest välja ja asusid õhku tulistama. Nende kuulid tabasid soomusplaate ja tunneli seinu ning lendasid rikošetist rahva hulka. Üks sõdur põletas ära oma käed, kui ta püüdis süttinud mundrit kustutada, teised pääsesid vigastusteta. Neist jäi sillutisele maha kolm elutut keha: üks Afganistani sõja veteran, kes oli peadpidi soomuki alla jäänud, ning veel kaks kaitsjat, kelle olid tapnud kuulid. Lisaks said paljud kaitsjad haavata.

Marssal Jazov kuulis esimestest hukkunutest pärast seda, kui ta oli naasnud erakorralise komitee koosolekult, kus ta kahtlustas, et Gennadi Janajev ja teised üritavad oma nahka päästa. Nüüd näis, et kõik peale Jazovi on süüst vabad ja puhaste kätega. Just tema alluvad, sõjaväelased, ning mitte KGB üksused või miilits olid avanud tule tavaliste Vene kodanike pihta. Kuulanud süngel ilmel ära ettekande Valge maja juures juhtunu kohta, ütles Jazov oma asetäitjale: „Andke käsk rünnak lõpetada!” Krjutškovi jahmatas uudis sellest, et armee ei osale Valgele majale kavandatud tormijooksus. Need, kes olid 21. augusti varastel hommikutundidel tema kabinetti kogunenud, süüdistasid sõjaväelasi arguses. Ent oli ka selliseid, kes tundsid kergendust: nagu näiteks rünnakut juhtima pandud vanemohvitserid, kellele oleks võinud osaks saada isiklik vastutus hukkunute eest. Sisevägede ülem teatas, et kui armee tormijooksust osa ei võta, siis ei tee seda ka talle alluvad väed.

Sergi Plohhi „Viimane impeerium. Nõukogude Liidu lõpp“, kirjastus Varrak