Kadri lugu: öösel kuulsin, kuidas ta tuli minu tuppa ja ma teadsin, et ei aja teda ära
Olin ligi kaks aastat abielus olnud, kui meie naabrid oma talu ühele linnaperekonnale maakoduks maha müüsid. Sinna tuli suveks meist veidi noorem, beebist pojaga abielupaar, väga meeldivad inimesed, kellega me kohe hästi sobima hakkasime. Talgute korras aitasime üksteist majapidamises, pidasime sünnipäevi ja üldse arutasime ilmaasju. Kuna minu mees töötab siiamaani elektrifirmas ja tema amet sunnib vahel nädalate kaupa kodust eemal olema, siis minule olid nad hea seltkond.
Talviti elasid naabrid muidugi linnas ja siis käis enamasti mees üksi vahel majapidamist üle vaatamas, kütmas, midagi toomas või viimas. Loomulikult tegi ta siis alati visiidi ka meile. Siis vestlesid nad peamiselt mu mehega või toimetasid õues midagi, nii et päris kahekesi omavahel polnud mina naabrimehega pea kunagi jäänud.
Ühel nädalavahetusel, kui naabrimees üksi meile tuli, oli mu mees parajasti ametisõidus. Loomulikult kostitasin ma teda, vahetasime niisama päevauudiseid ja polnudki nagu midagi erilist. Õigluse huvides olgu ka märgitud, et minu kui naise vastu ei ilmutanud ta kunagi vähimatki huvi. Ta oli üldse selline lihtne ja otsekohene, üldsegi mitte naistemehe tüüpi.
Kui ta sel õhtul minema asutas, ei saanud ta enam autot käima. Justkui nagu hakkas käima minema, aga siis suri kohe välja. Arutasime, et homme ehk küla mehaanikatöökoja mehed oskavad aidata.
Mina pakkusin välja, et kas on mõtet hakata kottpimedas neli kilomeetrit jalgsi koju minema, kui võib jääda õhtusöögile ja veeta öö meie elutoas. Temagi pidas seda arukaks mõtteks ja nõustus.
Meie õhtuses vestluses polnud midagi liiga isiklikku, kuigi naersime palju. Aga öösel ma kuulsin, kuidas ta tuli minu tuppa ja ma teadsin, et ma ei aja teda ära. See oli ilus öö. Järgmisel hommikul ärkasime koos ja suudlesime.
Ma ei tea, kuidas seda nüüd seletada, aga mul oli siiski ebamugav ja kõikide märkide järgi oli näha, et temal samuti. Ma ei suutnud aru saada, miks pidin ma sellise tembu tegema. Me ei rääkinud teineteisega juhtunust sõnagi ja püüdsime teha näo, nagu poleks midagi juhtunud. Ta helistas kohe auto asjus ja varsti tuli auto tema autole järele. Teineteisele eemalt kohmakalt lehvitades jätsime hüvasti.
Paari päeva pärast tuli mu mees koju. Kuigi mu sisepiinad olid suured, aitas mehe lähedus mul kiiremini end uuesti leida. Sedapuhku jäi ta koju pikemaks ajaks. Naabreid polnud niipea oodata ja mingi aja pärast olin juhtunu juba mälust peaaegu välja tõrjuda suutnud. Pealegi olid meil mehega senini olnud väga soojad suhted - me armastasime teineteist tõepoolest.
Poolteist kuud hiljem sain arstilt teada, et lõpuks ometi olen rase! See peletas kõik painavad meenutused lõplikult. Olime mehega mõlemad pööraselt õnnelikud. Meie elujärje poolest oli ka viimane aeg.
Elu läks oma rada, suhted naabritega samuti. Seda imelikku ööd ei tuletanud meie kunagi meelde ja usutavasti tundsime mõlemad, et sellel polnud kuigi suurt tähtsust - lihtsalt üks rumal, juhuslik vääratus.
Meil sündis tütar, kes mu tegemiste ja mõtete peategelaseks sai. Kõik oli jälle ilusasti paigas. Peale kõige muu oli mulle suureks kergenduseks ka see, et naabrid oma maja oma sugulastele maha müüsid.
Uuteks naabriteks sai pensionäridest abielupaar, samuti väga sümpaatsed inimesed. Eriti hea meel oli mul naabrinaise üle - vanuselt nagu minu ema, kes oskas nõu anda, oli kuldsete kätega igas asjas, ja meie tütrele suurepäraseks lapsehoidjaks, kui mul mehe ära olles oli vaja kodust väljas käia.
Meelehärmi tegi vaid see, et mul uuesti rasedaks jääda ei õnnestunud, sest me tahtsime ka teist last. Kui tütar oli kolmeaastane, hakkasin juba kahtlustama, kas mu mees oma pikkade sõitudega tervisele liiga pole teinud, sest minu leidis arst täiesti terve olevat. Aga ma ei söandanud meest keelitama hakata arstiga nõu pidama minna, sest nägin, kui rusutud oli. Lihtsalt ootasin, mis elu toob.
Lapsi elu rohkem ei toonud, aga mida suuremaks tüdruk kasvas, seda rohkem mul temast seltsi oli. Ja kuna ma ise ka paraku nooremaks ei läinud, siis leppisin saatusega.
Kaks aastat tagasi, kui meie tütar oli neljateistkümnene, tuli naabrite juurde suvevaheaega veetma sugulasest poiss, toona 16aastane. Algul ei huvitanud see fakt mind ülds, ja olin isegi rõõmsalt üllatunud, et see on meie endiste naabrite poeg.
Kuna selles külas vähe noori on olnud, sai mu tütar temaga mõistagi tuttavaks. Oli kohe näha, kui hästi nad klappisid, ja mul oli sellest hea meel. Viisakas, hästikasvatatud noormees - tema seltsi võisin tütre mureta usaldada. Koos käisid ujumas, istusid arvuti taga, konutasid õngedega jõe ääres. Mõlemal oli kahju sügisel lahku minna, sest poiss õppis pealinnas, meie tüdruk kohaliku alevi koolis.
Aga ega nad mõistagi omavahelist sidet kaotanud ja olid talvistel koolivaheaegadel jälle maal koos. 15aastaselt pihtis tütar mulle, et armastab seda poissi. Ma ei võtnud seda tõsiselt, aga kui ta läinud kevadel sedasama kinnitas, pidasime mehega vajalikuks nendega elust ja armastusest rääkida, nii mõlemaga koos kui eraldi.
Me ei karda otseselt, et neil selget aru ei jätkuks, aga minu hirmud on hoopis muud. Kord, kui nad koos arvuti ees küürutasid, märkasin jahmatavat asja: sellel noormehel on kukla juustepiidel kaks täpselt samasugust sünnimärki nagu mu tütrel.
Hakkasin aega tagasi kerima, mõtlesin selle üle, miks me mehega rohkem lapsi pole saanud, ja seisin esmakordselt elus jubeda kahtluse ees: kas minu tütre isa on ikka mu mees? Ja mida rohkem ma üksikasjades sorin ja lapsi vaatlen, seda suuremaks kasvab mu paanika, et nad võivad isa poolt olla vend ja õde!
Selguse aitaks saada bioloogiline analüüs. Aga millise põhjendusega ma selle päevakorrale tõstaksin - nii paljude aastate tagant, kui me kõik oleme elanud oma korralikku ja rahulikku elu.
Hea on, kui see noorusearmastus neil üle läheb ja kumbki enesele uue kaaslase leiab. Aga kui ei lähe? Ei saa ju lasta vennal õega abielluda. Teisalt - nad on nii lähedased ja võiksid selleks jäädagi ka õe ja vennana, aga mismoodi nad suhtuksid meisse, oma vanematesse?! Milline oleks mu mehe reaktsioon, kuulda saades, mis ligi seitseteist aastat tagasi tema äraolekul juhtus?
Pea läheb lõhki mõtlemisest ja süda valutab. Öeldakse, et igast olukorrast on olemas väljapääs.
