Hiina meditsiini spetsialist: paljude haiguste aluseks on hooletus ja šabloonsus uuringutes või arsti elukogemuse puudumine
Väga raske on inimest välja tuua sümptomite kompleksist, kui teda on vallanud vale veendumus oma raskest haigusest, kirjutab neuroloog ja Hiina meditsiini spetsialist Kuanyshbay Rakhimzhanov raamatus „Inimene ühiskonna ja looduse kuningriigi vahel“, kus ta jagab ida meditsiini põhimõtetel põhinevaid ning aastakümnete jooksul kogutud teadmisi tervisekäitumise kohta.
Autor töötas pikka aega Nõmme haigla Mustamäe polikliinikus, esmalt arst-terapeudina, hiljem neuroloogia osakonna juhatajana. 1984. aastal avas ta Eesti esimese nõelravi kabineti.
Tänapäeva meditsiin sisendab iga päev kõigi infokanalite kaudu üle maakera, et inimene on määratud haigestumisele, sellepärast on vaja kaks korda aastas kontrollida organismi haiguslikku staatust, muidu jäädakse hiljaks. Negatiivne info hirmsatest haigustest tungib sügavale teadvusse. Väga raske on inimest välja tuua sümptomite kompleksist, kui teda on vallanud vale veendumus oma raskest haigusest. Üleüldse võib arstide ettevaatamatult öeldud sõna tuua rohkem kahju kui haigus ise. Toon näite oma praktikast.
42-aastane naisarst sõitis nädalavahetuseks suvilasse. Ilm oli juulikuiselt soe ja päikeseline. Töötanud laupäeval ja pühapäeval tublisti aiamaal, asus ta pärast kella 15 linna tagasi sõitma. Teel põikas ta läbi turult, et osta toitu. Ilm juhtus olema palav ja suure õhuniiskuse tõttu lämbe. Koht oli Läänemere ääres. Kaks päeva harjumatut füüsilist tööd, palavus ja inimeste rohkus turul tegid oma töö – tal tekkis äkki nõrkus ja halb enesetunne, silmade eest läks mustaks, ta minestas. Mees kutsus välja kiirabi. Kui see kohale jõudis, oli naine juba toibunud. Arst mõõtis vererõhku, kuulas südame tööd ning konstateeris, et naisel oli tekkinud hüpertooniline kriis.
Arteriaalne vererõhk 145/75 mmHg kiirenenud südamerütmi juures on kompensatoorne seisund pärast vererõhu langust – arst diagnoosis naise seisundit valesti. Ta rääkis hiljem, mida ta tundis, kui arst lausus hirmsad sõnad. See oli nagu piitsahoop. Talle kangastus, kuidas vanaemal tekkis kriis, mille tagajärjel ta suri. Seoses hüpertoonilise kriisiga oli teadvusse kinnistunud surmahirm. Naist uuriti kliinikus, kuid hüpertoonilise kriisi diagnoos ei leidnud kinnitust. Naine mõõtis vererõhku palju kordi päeva jooksul, sest ta tundis ennast kehvasti – sisemine hirm ja muretsemine, suur nõrkus, millele järgnes südamekloppimine, nõrkuse foonil tugevnes hirm veelgi. Nõrkade trankvilisaatorite ja sedatiivsete vahendite sissevõtmine leevendas pinget ja ärevust, ent mõtted peatsest katastroofist jäid alles. Öösiti magas ta halvasti, sageli kutsuti kiirabi.
Mõne kuu pärast pöördus naine abipalvega minu poole. Kogu selle aja oli ta elanud vaid ühe mõttega: tuleb hüpertooniline kriis ja lool on lõpp, sest vererõhk tõusis ja langes palju kordi päevas. Ta tundis end nii halvasti esimest korda elus, seni oli olnud tema tervisega ju kõik korras. Oli kohe näha, et tema vererõhk oli langenud normist madalamale, mistõttu organism püüdis seda kompenseerida kiiremate südamelöökidega, mis pidi vererõhku tõstma. Selleks ajaks ei olnud arteriaalne vererõhk peas jõudnud veel normaliseeruda. Võtab aega, enne kui vegetatiivne närvisüsteem tasakaalustab vererõhu peas ja kehas. Naine kannatas rohkem hirmu kui keha tegeliku seisundi pärast, sest ta oli kaotanud teadvuse esimest korda elus.
Kiirabiarst oleks pidanud tähelepanelikum olema, lihtsalt naist rahustama ja selgitama, et väsimus ja keha ülekuumenemine olid põhjustanud vererõhu languse, mitte tõusu. Elementaarne oleks olnud soovitada inimesel kohe koju sõita, võtta jahedat dušši ja juua musta teed. Siis oleks mitmekuine kannatuste rada ära jäänud. Kui meie poleks kohtunud, siis oleks naisel tõepoolest hakanud arenema kõrgvererõhutõbi, ta oleks kogu järgneva elu neelanud ravimeid ning lõpuks oleksid käes olnud ka kriisid. Niisuguseid juhtumeid on maailmas tuhandeid. See on iatrogeenne haigus, mille põhjuseks on meedikud, kui nad teatavad patsiendile halva diagnoosi ettevaatamatult, jämedalt, küüniliselt. Mul tuli mitme nädala jooksul läbi viia kaks psühhokorrektsiooni ravikuuri koos vegetatiivse närvisüsteemi reguleerimisega, õpetades naisele spetsiaalseid harjutusi ja meditatiivset lõõgastumist. Hiljem sügisel lisandus igahommikune suplus meres – alles siis tervis taastus.
Tavaliselt tehakse selliste juhtumite järel polikliinikus uuringud, mille tulemusi on vaja oodata mitu päeva. Kulub väärtuslik aeg ja inimene kinnistab endale haiguse. Efektiivse abi osutamise asemel ootab arst patsiendi seisundi täpsustumist aparaatidelt saadud biokeemiliste andmete järgi. Ebatavalises seisundis ja väga hirmunud inimene saab veelgi enam kinnitust, et olukord on tõsine, kui ka arstil või arstidel puudub selgus. Paljude haiguste aluseks on hooletus ja šabloonsus uuringutes, psühholoogilise elukogemuse puudumine arstil või mis veelgi hullem – ükskõiksus. Sellistel juhtudel süüvib patsient haigusesse ja väärtuslik aeg lastakse kaduma. Patsiendi organism, jaksamata ära oodata abi arstidelt, organiseerib ise endale abi.
Kahekümnenda sajandi lõpu arst kipub unustama, et arstitöös on kõige olulisem ravida ja mitte kalduda teele, kus inimese tervisesse suhtutakse mehaaniliselt, pelgalt ultraheliuuringu tulemuste alusel! Onkoloogiliste haiguste korral ütlevad 21. sajandi onkoloogid-meedikud patsientidele kohe, et neil on erinevate astmete kasvajad. See on inimesele kohutav psühholoogiline hoop, julmim šokk. Oma 41-aastase arstipraksise jooksul olen ma vaid ühel korral kinnitanud pahaloomulise kasvaja diagnoosi, sest sain otsese küsimuse. Inimene küsis, kas tema haigust on võimalik ravida alternatiivsete meetoditega, ning ütles, et on oma haigusest teadlik ja tahab kuulda ausat vastust. Kui vastasin, et ma ei tea ühtki meetodit, kuidas haigust praeguses staadiumis ravida, tuli teine küsimus: „Kui palju mul on aega jäänud? Ma kardan väga piinasid, mida nägin onkoloogiahaiglas.” Ütlesin, kui palju umbes aega on jäänud, ja lisasin, et ta ei pea kasutama valude vaigistamiseks narkootilisi aineid. See naine oli vapper ja tugev isiksus. Ta tänas mind ja ütles, et nüüd jõuab ta veel üht-teist elulist korraldada, et ei jääks lahtisi otsi.
Teine näide. Tuttavate vahelises vestluses tuli jutuks, kuidas keegi sõber on vähki suremas. Äkki ütles tuttava abikaasa, et kui tema peaks kunagi teada saama, et tal on vähk, siis hüppaks ta kohe rõdult alla – milleks piinelda? Kahjuks haigestuski see inimene umbes 10 aastat hiljem ja teda raviti kaks aastat möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel Leningradi Onkoloogiainstituudis, kuid tulemusteta. Keegi arstidest ei öelnud talle tõtt ning tal püsis paranemislootus. Mõned aastad tagasi ütles arst kohe pärast röntgenülesvõtte tegemist ühele patsiendile, et sel on IV astme kopsuvähk, operatsiooni teha on juba hilja, ent igaks juhuks tehakse keemia- ja kiiritusravi. Paralleelselt onkoloogiga tegelesime patsiendiga meie – tema õde ja mina. Kaheksa kuu möödudes olid kopsud puhtad ja kõik sümptomid kadunud. Kuid mul ei õnnestunud vabastada inimest sisemisest hirmust, see jäigi teda saatma. Hirm ja uskumatus pesitsesid pidevalt ka patsiendi naises, sest diagnoosist teada saades olid nad ise internetist haiguse kohta infot otsinud. Internetis jätkub infot haiguse ja selle tüsistuste, kuid mitte inimeste kohta, kes on haiguse üle võidu saavutanud. See info on pärit sisehaiguste juhtivmeedikutelt ja on eranditult mõeldud arstidele, mitte tavainimestele. Arstidele suunatud meditsiiniline informatsioon on alati negatiivne, sest arst peab olema väga teadlik võimalikest tüsistustest! Haigeks jäänud inimesele on aga oluline teada, kuidas terveks saada!
Kuanyshbay Rakhimzhanov „Inimene ühiskonna ja looduse kuningriigi vahel“, kirjastus Varrak
