Abielunaise lugu: minu elu suurim häbitegu, mille tõttu oleksin võinud kõigest ilma jääda
Mul oli kooliajast saati kaks väga head sõbrannat. Üks oli just lahku läinud, teine polnud ka oma pereeluga rahul, aga mina kadestasin neid, sest mõlemad olid juba teismeliste laste vanemad. Meil mehega aga lapsi ei olnud, kuigi soovisime neid.
Elasime erinevates linnades, aga vähemalt kord paari kuu jooksul saime ikka kokku, et oma elud üle rääkida, naerda ja kurta ja üksteisele elutarkust õpetada.
Sõbrannad muudkui kadestasid mind, et mul on nii kuldne mees ja muretu elu. Ja et nendega võrreldes ma ikka nii muutumatult noor ja uus välja näen. Mille kohta võin öelda, et see pole sõbrannade mõõdutundetu kiitus või minu eneseimetlemine, vaid ongi üsna tõsi. Väljanägemisega on jumal mind õnnistanud ja mu kehakaal pole kooliajast isegi praeguseni pea grammigi kasvanud.