Vaikuseminutite algataja Nelli Jung: minu lapsepõlve taak oli püüd teistele meeldida ja muljet avaldada
NAINE, KES JAGAB AEGA
“Kõik algas kümme aastat tagasi koos mu esimese lapse sünniga. Seni olin püüdnud igati teiste ootustele vastata ja end tõestada, kuid esimese lapse tulekuga oli kogu mu senine tublidus pea peal. Mis saab koolist, millised on edasised suhted kõige ja kõigiga ning kui mu senised suhtumised enam ei kehti, millised on siis kehtivad suhtumised?” meenutab Nelli. “Vastab tõele, et laps on ema suurim õpetaja. Peagi on sündimas mu neljas laps ja ootan põnevusega, millise pöörde tema mu ellu toob.”
Nelli nendib, et lapsepõlves sai alguse ta enese mitte kuhugi kuulumine. Vanemad otsustasid kolida Tallinnast Saaremaale ja asuda rahulikumat elu elama, ent tema ei osanud “pärismaalastega” üht keelt leida.
“Ülikoolis otsustasin õppida filosoofiat, sest see tundus väärikas, uhke ja põnev. Aga see polnud veel piisavalt vinge, enda tõestamiseks õppisin kõrvale ka matemaatikat ja sidusin need magistritöös kokku,” naerab Nelli, kes sattus üsna varakult eetikakeskuse professori Margit Sutropi tiiva alla.
“Tänu Margitile sain osaleda vägevas hariduspöördes: aitasin liikuda aegunud tuupimiskooli juurest selle poole, et toetada laste arengut mitmekülgselt. Näiteks lõin kaasa riikliku haridusstrateegia sõnastamises. Selle järgi ei ole õpetaja peamine roll mitte enam faktiteadmiste edastamine, vaid hoopis ennast juhtiva õppija kujundamine. Ja ma nägin kohe praktilise toe vajadust – mida enesejuhtimine täpselt tähendab ja milliseid vahendeid õpetaja siin kasutada saab? Kui laps ei suuda keskenduda või oma emotsioonide ja stressiga toime tulla, siis mida saab õpetaja enesejuhtimise heaks teha?
Õpetades Vaikuseminutite harjutusi nii koolide kui ka lasteaedade õpetajatele, on selge, et nad pole selleks õpetajaks saanud, et olla vangivalvurid. Nad tahavad anda parima ning kasutavad meie koolitusi, nõuandeid ja harjutusi väga avatud hingega. Vaikuseminutite rahvani viimine on tähendanud kolme aastat jõulist tööd.”
Suur tõuge oli konkursi Laste Rõõm võitmine. “Mis seal salata, võitle-või-põgene-valikute korral on mulle ahvatlev pigem põgenemine. Eriti kui veel täpselt ei tea, mida ma teen – aga meie varasem, siis veel üsna väike tiim ei andnud põgenemiseks võimalust. Järgnes viis kuud intensiivkoolitust, kus psühholoogid-pedagoogid-ühiskonnateadlased olid teejuhtideks, ja nüüdseks on meie MTÜs juba 16 koolitajat.”
Vaikuseminutite olemus on tähelepanu ja meelerahu harjutamine. Kursused ja käsiraamat pakuvad tuge nii laste kui ka õpetajate enese kohalolu ja meelerahu kasvatamiseks – tähelepanu- ja meelerahutehnikad aitavad väljuda oravarattast ja suunavad keskenduma. Need mõni minut kestvad harjutused sobivad nii nelja-aastastele, teismelistele kui ka täiskasvanutele, et välja tulla hajevil mõtetest, segavatest emotsioonidest või pinges olekust.
Areneb oskus keskenduda ja ennast juhtida. Koolituse on läbinud varsti 2000 õpetajat. Selle töö taga seisab mitmekesine meeskond ehk rühm õpetajaid, lapsevanemaid ja eri taustaga eksperte, kes tajuvad Eesti laste teravat vajadust keskendumise ja enesejuhtimise oskuste järele.
Nelli abikaasa Kristjan töötab organisatsioonis, mis tegeleb looduslike protsesside taastamisega piirkondades, kus need kadunud on. Nelli teab tänu mehe ametile kinnitada, et võrreldes paljude teiste maadega on Eesti pärislooduse säilimise mõttes lausa muinasjutuline – veel. Mitmel pool mujal on looduslik mitmekesisus aga vaja taasluua.
“Meil endal on loomisel kodu. Nüüd ongi aeg panustada rohkem perele ja kodule,” naeratab naine, kellega kohtume pärast tihedat pühapäevast tööpäeva. “Käisin õppimas, kuidas inimestele rohkem väärtust pakkuda ja seda lugude rääkimise kaudu toetada. Lugusid vajavad nii väikelapsed kui koolinoored, nii filmivaatajad kui netis surfajad.
Miks me näiteks lapsi neelanud nutimaailma vastu ei saa võidelda? Ka seal jutustatakse tohutus koguses lugusid... Jah, nutimaailma illusoorsesse mulli sulgumine jätab lapsed tegelikus elus abituks – aga samas saame meie oma asja ajades seda kanalit ka ära kasutada – olemas on Vaikuseminutite äpp nutiseadmetele. See on avatud ja tasuta kõigile, kes tahavad endale lühikese audioharjutusega kiiret kosutust pakkuda (http://vaikuseminutid.ee/nutiapp/).
Laste elu on varasemaga võrreldes aina kiirem ja võimalusterikkam, ühtlasi on see pingelisem ja koormavam. Oskus märgata oma tundeid aitab sellega paremini toime tulla. Nii on palju lihtsam olla hooliv iseenda ja teiste vastu.”
Nelli rõhutab, et inforohkus ja paljud laste igapäevased harjumused, kas või teleri ja nutiseadme vahel plõksimine, soodustavad tähelepanu automaatset hüplemist – sageli on lastel raske lühikestki aega ühe tegevuse juures püsida. Vajalikke oskusi on võimalik arendada harjutustega, mis õpetavad tähelepanu sihipäraselt suunama ja elus ette tulevate pingetega paremini toime tulema. Seda nii praegu, käesolevas hetkes kui ka tulevases elus.
“Ülioluline on vanemate eeskuju. Mis ütlejad me oleme, et laps peab telefonist välja tulema, kui meist endast paistavad arvuti tagant ja teleri eest enamasti ainult vilksuvad silmad... Mina olen oma lastelt õppinud eeskuju väge. Kui ma õhtuti oma isiklikke vaikuseminuteid veedan – pärast lugude vestmist lastega –, teevad nemad sama. Nad teavad juba, et oma tähelepanu tahtlikult suunates avaneb palju kasulikke võimalusi. Näiteks saab ärevusest või rahutusest vabaneda ja kergemini uinuda. Sestap paluvad nemadki vaikuseminuteid.
Teisteski kodudes – ning lasteaedades ja koolides – on õigupoolest lihtne leida ühiseid vaikides veedetud minuteid, et koondada hajevil tähelepanu ning leida rahu ja kosutust...”
MEES, KES JAGAB ÕNNE
Kullassepp Artur Rusin on tõestus tõsiasjale, et kõik suur ja eriline pole alati kusagil kaugel.
Ka meie kohalikud geeniused mõtlevad siinsamas välja uskumatuid asju, on jumalikult osavad ning rajavad oma elu ja edu jõulise igapäevase tööga, keskendumata rikastumisele.
Kui olnud aegadel suhtuti kutsekooli minekusse nii, et sinna pudenevad akadeemiliselt suutmatud, siis tänapäeval on ametikooli eelistamine igati tulevikuline. Selles mõttes on sisetunde ja kohati üsna kosmilise inspiratsiooni järgi elav ja töötav Artur olnud ajast ees – tema õppis lukksepaks.
Mees on kestvalt õnnelik, sest ta kõrval on väekas-armastav kaasa, kellega aastakümnetepikkuse kooselu järel teineteist imetleval pilgul tunnustatakse. Arturil on Kaiaga kodu nii Tallinnas kui ka Laulasmaal, 25aastased kaksikud pojad ja lisaks päevatööle Viru keskuse Goldtime’i nurgaletis pikk nimekiri leiutisi ja erilisi meistritöid.
“Maarjamaiste eelarvamuste tõttu pole tark tegu oma isapoolsetest Kaukaasia juurtest jutustada. Olen näinud, et kullasseppade kliendid ei söanda oma kullagrammikest võõrast verd meistrite hoolde usaldada. Seega olen ema geene ja Eesti-eelistusi pidi eestlane, kes õppis siin autoremondilukksepaks – ja teadis üsna varakult, et temast saab kullassepp,” meenutab Artur. “Teekond plekksepast kullassepaks oli üsna pikk, aga tehasesse Juveel Heino Prangli õpilaseks pääsemine oli tõeline õnn. Näitlejatest vendade isa pidas minust nii palju, et kinkis mulle oma talismani, võimsa juveliiritöö Silma.”
Selle Silma andis Artur pärast õpetaja lahkumist tema pojale Margus Prangelile ja neist said perekonnasõbrad. Veerand sajandi jooksul Juveelis käis Arturi oskuslike sõrmede vahelt läbi tuhandeid ehteid, iga kivi filigraanselt paigas, ja nende omanikega sõlmusid sõbrasuhted. Suur osa meistritöödest on olnud Arturi enese kujundatud.
Legendaarse Meistri loodud ehete abil on rajatagused tegijad oma karjääri alustanud ja miljonäriks saanud. Rusin nimesid ei nimeta ja kedagi ei kadesta – tal on oma tööga loodud piisavalt külluslik maailm, nii jagab ta rõõmuga teadmisi ja kogemusi. Jagab ka õnne, mida tunnevad inimesed sellest, kui meister suudab nende unikaalse perekonnareliikvia, mälestusjuveeli parandada ning annab korrastatud-taaselustatud ehtele 100 aastat garantiid.
“Sellest saadik, kui Viru keskusesse erapraksise tegin – ikka kutsumise peale! – ma tegelikult enam ehteid otseselt ei valmista. Parandamist ja korrastamist on nii tohutult palju ning see pole sugugi väiksem looming kui valmistamine,” kinnitab mees, kelle jaoks pole kulunud ehtesse kulda ja kive kunagi liiga vähe alles jäänud – alati saab imesid teha.
“Oluline on eksimatu silm ja täpne käsi, mis tähendab koos oskuste ja annetega üsna ühest karskluse rakendamist. Kuna minu käsi ei tohi murdmillimeetritki vääratada, võin kinnitada, et riikliku alkopoliitika edukaim alus oleks see, kui võimalikult paljud inimesed oleksid neile loodud tööl.”
Üks suurimaid imesid Arturi karjääris on Coppelia kleit – õieti kaks, nii pikk kui lühike – Estonia balleti tarvis. Versace materjalist tuli luua baleriini keha laitmatult järgiv rüü. Kangas koosnes tibatillukestest püramiididest, mis olid omavahel nurkadest haagikestega ühendatud.
Kõigepealt mõtles Artur välja tehnika, kuidas nurgad lahti võtta ning võimalikult kiiresti ja kindlalt lõike järgi omavahel uuesti kinnitada. Seejärel töötas välja astmelise kaarte ja kurvide moodustamise tehnika. Ning sai teada, kuidas üsna karmil moel inimeste eludes kannapöördeid korraldatakse.
“Kaie Kõrbile võeti dublant, kellele määrati esietendus, mispeale pidin kleidi ümber tegema. Samas pani Kaie edasine edenemine mõistma, et esmapilgul halvana näiv sündmus on tegelikult tõukejõud,” arutleb Artur, kellel on nähtamatust väljast tähelepanekute ammutamise peale jumalik anne. “Meie ümber on nii palju illusoorset.”
Illusoorne on ka turvalisena tunduv idüll Laulasmaa metsa peidetud asumis. See on kunagine “isakeste” suvilakooperatiiv, mille sissepääs on väravate ja valve taga – nii nagu parteigenossede endigi ajal. Ometi viidi Rusinite kodust aasta alguses läbi köögiakna telerid minema...
“Me teame, kes. Ja ei tee sellistest asjadest pikalt probleemi. Kõik on korvatav,” teab Telia e-poes töötav Kaia, kelle juured on ühes Eesti vanimas, Raplamaa Kumma külas. “Ja inimene õpib tõesti kogu elu. Kui siia kolisime, oli meie praeguse kõrvalhoone kohal telgikujuline daatša, saunakene sees. Puukütte, rabedaks kõrbenud kivide ja roostes kerisega, nagu need ikka olnud on. Iga kord, kui saunas käisime, olid hommikul silmad rähmased ja bronhid sogased. Miks see nii oli, sain alles siis teada, kui Artur võttis meie kodus kasutusele elektrikerise ja leiutas leilivihmuti.”
Elektrikerisega on asi lihtne – sinna ei kogune kiviprügi ega rooste, kõik voolab kivide vahelt läbi. Või aurustub jäägitult, kui kasutatakse leidur Rusina tehnikat. Leili Vihmuti võiks küll olla naisterahva nimi, aga on tegelikult patenteeritud pikavarreline kulp, mida on nüüdseks müüdud üle 1500 eksemplari.
“Harjumuspärasest palju pikem vars ja sõelaga kulbiosa tagavad selle, et kogu leilivesi pihustub kividele ega pahvata leiliviskajale näkku – ning õiged materjalid ja augukeste nurgad omakorda ei lase veejugadel koonusesse kokku joosta ja seetõttu kivide vahelt põrandale pladiseda,” kirjeldab Artur, kes on leiutanud ka vedruga haaratsisüsteemi ja kilekotiga koerakakakorjaja. Ning kes leiutab ja märkab üldse kõike, mida vähegi vaja. Tema kosmosesse saadetud küsimustele saabuvad vastused minutitega. Kes aga vastaks, mis on see pisike miski, mis teeks meist vääriliselt tunnustatud jõukurid?
Lugu ilmus Eesti Naise 2018. aasta juuninumbris
