Täpselt aasta pärast presidendivalimisi, suvel 1997, andis Boriss Berezovski mulle põhjaliku intervjuu Kommersandi jaoks, kus ta ütles: „Vastastikune mõistmine ärimeeste vahel oli täielik: oht, et kommunistid võivad tagasi tulla, nõudis meilt ühest tegutsemist. Gussinski polnud ainus, kellega ma Davoses läbi rääkisin. Sama teravalt tunnetasid tollast olukorda Volodja Vinogradov, Miša Hodorkovski, Javlinski, Lužkov.

Tšubais, kes oli oma kuulsal pressikonverentsil teravalt kommenteerinud nn kommunismi uuenemist, väljendas just seda, mida me kõik mõtlesime. Me nägime Davoses oma silmadega reaktsiooni, kui Zjuganov kohale ilmus – teda võeti seal vastu juba kui võitjat. Mul oli huvitav jutuajamine hr George Sorosega.

GEORGE SOROS: TE TEETE SUURE VEA, ET EI SÕIDA VENEMAALT ÄRA.

Ta ütles otsesõnu: „Te teete vea, et ei sõida Venemaalt ära. Mul on meeles, kuidas inimestel, keda ma tundsin ja kes jäid riiki, kus toimus riigipöörde, rebiti pea otsast. Ärge laske ennast eksitada – me kõik mõistame, et teie presidendil pole võimalust võita.“ Oleks muidugi naiivne mõelda, et meie silmas avanesid just Davoses. Kõik nägid, et Venemaa olukord on traagiline; et inimesed ei usu ei Venemaa uut kurssi ega ametis olevat presidenti. Davos oli lihtsalt see viimane piisk. Kõik asetus oma kohale ja ei jäänud vähimatki kahtlust: meil pole kellelegi teisele loota peale iseenda. Ja ei mingeid illusioone, et välismaa aitab meid…

Davoses jätsime oma illusioonidega hüvasti. Nad seal vist tahavad, et meil oleks samasugune riik, nagu seda on lääne demokraatia. Võimalik, et nad on isegi nõus meid selles aitama. Kuid nad ei tee seda, kui see on neile endile kahjuks ja ei too neile mingit kasu. Mingist ohvrimeelsusest ei saa nende puhul rääkida. Kohe kui poliitilisele areenile ilmusid kommunistid, valasid nad Zjuganovi üle küsimustega, millised on lääne investeeringute, projektide, lepingute jms garantiid. Nad alustasid juba oma mänge kommunistidega. Ma arvan, et kommunistid kaotasid seepärast, et nad nägid oma peamise vaenlasena seda, kes ei olnudki tegelikult nende peamine vaenlane. Nad nägid vastastena nõrgukesi demokraate, aga põrkusid vastamisi irvitava kapitalismiga.“

Hiljem kinnitab seda äri ja võimu liitu ka Boris Jeltsin: “Kui tänasel Venemaal või tegelikult kogu maailmas kasutatakse meie äritegelaste suhtes sõna oligarh, siis kõlab see sõna teatava kriminaalse varjundiga. Kuid neil inimestel ei ole kriminaalse maailmaga tegelikult vähimatki ühist. Nad pole vargaparunid ega maffiaklannide pealikud. Nad on suurkapitali esindajad, kes on astunud riigiga tihedatesse ja keerukatesse vastastikustesse suhetesse. Just seetõttu on nad tähelepanu keskpunktis ja just see sunnib ajakirjanikke ja õiguskaitseorganeid üha tähelepanelikumalt, lausa mikroskoobi all uurima nende elukäiku ja tegevust. Tegelikkuses on aga suurkapitalil võimule oma mõju igas riigis. Kogu küsimus on selles, millise vormi see mõju omandab...

Lääs kartis Venemaale suurelt investeerida ja Venemaale ärimeestele suurt laenu anda. Meie ettevõtjad aga läksid riski peale välja. Nad riskisid suurelt. Sest on ju selge, et kui 1996. aasta presidendivalimised oleksid võitnud kommunistid, siis oleksid nad kõige esimesena natsionaliseerinud kõik meie varad. Meie vene ärimehed olid otseselt huvitatud stabiilsest ja järjepidevast riigivõimust ja nõus maksma selle eest sadu miljoneid dollareid.

See on asja tuum. See on vastus küsimusele, miks võim ja riik teineteise leidsid.”

See võimu järjepidevuse idee on Hodorkovski jaoks aktuaalne eriti nüüd, seitse aastat pärast neid valimisi, kui Jeltsini järeltulija, kelle ta lausa käekõrval võimu juurde talutas ja presidendi toolile istuma pani, korraldab omatahtsi Hodorkovski, tema lähedaste ja kolleegide saatusega nii, nagu heaks arvab. 1996. aasta jääb vene ajakirjandusele kurvaks õppetunniks, sest ühe poliitilise grupeeringu huvide nimel unustati oma professionaalsed kohustused (kusjuures see juhtus täiesti siiralt, tingituna sügavast vastumeelsusest kommunistide suhtes). Me maksame oma vea eest täna sellega, et alguses allutas Putin endale kogu meedia, siis aga ka kogu äritegevuse.

MIHHAIL HODORKOVSKI, NATALJA GEVORKJAN „Vangla ja vabadus“, tõlkis Harri Kingo, Ajakirjade Kirjastus 2015

http://www.raamat24.ee/vangla-ja-vabadus/