Virge lugu: mehe abikaasa arvas, et kui teeks õige tema mehele koos üllatuse

 (47)
Virge lugu: mehe abikaasa arvas, et kui teeks õige tema mehele koos üllatuse
Foto on illustreeriv.Pexels.com

Mina leidsin oma suure armastuse 28aastasena. Armusin kolleegi, kellega olime tuttavad kooliajast ja kellele ma andsin kõik, mis oskasin ja suutsin, aga kui talle oma rasedusest teatasin, kadus ta laia ilma, alustab oma lugu Virge.

Hingevalu ja hirm, et mu kannatused mõjuvad ka sündimata lapsele, ei unune, aga pärast tütre sündi olin ikkagi õnnelik. Elasin alevis oma ema ja isa ehitatud lapsepõlvekodus, mille maale oma ema juurde kolinud ema mulle jättis. Isa elas sel ajal juba uue naisega. Töötasin õmblejana, puudust ei kannatanud Laps kasvas terve ja tublina, ma ise võtsin järjest ka lisatööd ja sain endalegi paremat elu lubada. Meestest kui elukaaslastest ma sel ajal tõesti ei mõelnud.

Sõpradeks olid mu kooliaegne pinginaaber, õnnelikult abielus, juba kahe väikelapse ema, ja veel mõned vanad koolikaaslased, kes enam meie laevis ei elanud, aga käisid vanemate juures...

Siis ostis kohaliku õmblusfirma ära üks pealinna mees. Umbes viiekümnene asjalik ja rahulik mees. Algul mõjus ta kõigile hirmuäratavalt oma kategoorilisusega, aga äri edenest tal hästi. Ta rajas heal tasemel moodsa ettevõtte, hakkas lammutama ja taasrajama hooneid. Alevisse ilmus uusi ehitusspetsialiste ja töölisi.

Mina polnud tuttav neist kellegagi rohkem, kui poes või tööd tegemas nägin. Aga mingil ajal teatas seesama pinginaaber, kes oli tunduvalt aktiivsem suhtleja kui mina, et tahaks mind tutvustada ühele ehitajale. Nimelt tahtsin ma korraliku sauna ehitada vana asemele, aga jõud ei hakanud peale. Kui selle meistriga siis tuttavaks saime, lõime kiiresti käed.

Seotud lood:

Too osutus väga kenaks konkreetse jutuga meheks. Vaatasime sauna üle, tema tegi kalkulatsiooni ja kui ma nõustusin, asus mees kohe asja kallale. Õhtust ööni pärast oma tööpäeva, vahel terved nädalavahetused töötas ta minu juures.

Püüdsin algusest peale olla viisakas tellija ega pärinud talt midagi isiklikku. Aga jutt klappis meil peagi sujuvalt ja ta rääkis ise, et on oma 42aastase vanuse juures ikka poissmees, kuna on armastuses kõvasti petta saanud. Minagi ei teinud siis oma senisest elukäigust mingit saladust. Seda omasemaks ta justkui sai, et pidasin teda omamoodi nagu saatusekaaslaseks.

Tema töö meie õmblusfirmas sai vastu sügist otsa, aga tema leidis minu majapidamises ikka veel tegemist. Nii et kuidagi enesestmõistetavalt lubasin tal pesitseda ta enese vast valmis saanud värske puidu järgi lõhnavas saunas.
Kuni jõudsime kuidagi samal ajal arusaamisele, et ta ei lähegi enam ära.

Loe veel

Me ei rääkinud armumisest või armastusest. Lihtsalt tundsime, et meil on koos hea olla. Eriliselt liigutas mind muidugi see, kui omaseks ta mu tütrega sai. Talvel elasime juba nagu kindel paar ja kevade saabudes leppisime kokku, et tema rändab taas ehitustel mööda Eestit, aga kuni mina tahan, peab ta oma koduks minu kodu. Mina tahtsin. Lõplikuks kinnituseks meie suhtele sai tema siiras rõõm, kui esimeste pungade ajal talle rasedusest teatasin. Temalt kuulsin siis vast kõige ilusamaid sõnu, mida üks mees võib naisele öelda. Pluss veel see, et pulmad pani tema ette pidada pärast mihklipäeva, kui meie poeg on ilmale tulnud.

Muidugi teadsin alati, kuskandis ta parasjagu tööd rügab. Suhtlesime kuidas kunagi, pikemate ja lühemate vaheaegadega. Alati oli tore teda kodus vastu võtta ja hellitada.

Sügis edenes ja poeg tõstis pead, aga kallis kaasa aga rändas aga ikka veel tööd tehes ringi. Minul oli pulmadest piinlik rääkima hakata, kuna tema seda ei teinud. Ja pulmad pole ju elu peateema, kui sul on kaks last.

Mingist ajast hakkas mind siiski kahtlus närima, et ta ei taha enam minuga koos olla nagu varem. Imelik oli see jutt, et veel tuleb raha teenida ja veel, kui võimalust pakutakse. Sõnu ma oleks uskunud, aga tema kehakeel reetis, et ta ei ole enam hinges minuga.

Siis mõtiskles sõbranna justkui juhuslikult, et see mees ilmselt petab mind. Varsti aga ütles sõbranna täiesti konkreetselt, et mehel on Tallinnas naine ja kaks last.
Pidasin seda täielikuks jamaks ja otsustasin, et ei hakka mehelt isegi midagi küsima. Panin sõbrannale isegi pahaks, et ta ikka sedasama kordas ja soovitas mul asjas selgust saada. Siiski otsustasin lõpuks, et kui mees nüüd tuleb, siis küsin ilusasti järele, ilma mingi skandaalita. Sest see mees ei saa küll mitte kuidagi pettur olla.

Ühel päeval veidi enne jõule helistas mulle tundmatult numbrilt sümpaatne naisehääl ja küsis nimepidi mu ehitajat. Ses polnud midagi imelikku - ühtelugu helistasid tema kliendid või kolleegid. Ütlesin, mis ajaks ma teda ootan, ja pärisin, kes küsib ja kas on midagi edasi öelda. Kergelt naeruse häälega vastas naine, et küsib tema naine.

Olnud mõne hetke vait, kokutasin, et midagi on viltu. Et mina olen tema naine. Naine palus mitte pahandada ja mitte kõnet katkestada, lisades, et kui minul midagi selle vastu pole, saaksime ehk kokku. Ja lisas, et ma ei tohi meie suhtlmisest mehele midagi rääkida. Leppisimegi ülehomseks kohtumise Tallinnas kokku. Kõik see, mis välja tuli, on õigupoolest väga humoorikas, kuigi see mulle vähemalt tol hetkel lausa maailma kokkukukkumist tähendas.

Emotsioone oli mul suhteliselt lihtne vaos hoida, sest naine, minust paar aastat vanem, osutus väga sümpaatseks ja tasakaalukaks inimeseks, kelles polnud tunda vähimatki vaenu. Ta kinnitas, et ei loe mind mingiks süüdlaseks, kuna on oma 11aastase abielu kestel selle mehe selliste lugudega juba harjunud. On tahtnud lahku minna, aga mees ei taha, kuna armastab väga lapsi ja on peret seni igati hästi ülal pidanud. Naine pidas vajalikuks mulle rääkida, kuidas asjad tegelikult on. Mees kinnitavat alati, et kõiki neid kõrvalsuhteid ei maksa tõsiselt võtta - talle lihtsalt meeldivad paljud naised, aga peret ei jätaks ta ilmaski. Muidugi näitas vastavaid dokumente ja pildimaterjali ja lõpetas sellega, et kui seekord peaks sündima ime ja mina osutun mehe lõplikuks valikuks, siis tema vimma kandma ei hakka.

No oli see alles... kohe ei oskagi öelda, mis. Arvatavalt minagi päris paras ohmu ei ole, aga tundsin selle jutuajamise ajal selle naise suhtes ehtsat soojust. Mul ei tulnud talle üldse kinnitada, et mina ausõna ei teadnud, et ta abielus on, sest mingeid tema isiklikke dokumente polnud ma iialgi näinud. Naine teadis seda niikuinii.
Mina lubasin, et minu poolt on sel suhtel sedamaid lõpp, Sest mitte iial polnud ma enne ega olnuks ka tulevikus olnud valmis võtma endale kedagi, kes juba teisele kuulub.

Kuna mees pidi sedapuhku kindlal ajal oma päriskoju minema, arvas tema naine, et kui teeks õige talle koos üllatuse. Et tulgu mina ka - saab siis näha, mida mees ütleb, kui teda koos vastu võtame. Natuke kõhelnud, olin avantüüriga nõus. Me ei olnud vihased, vaid põnevil nagu plikad.
Kui ta siis saabus, istusin mina nende elutoas ja naine teatas talle juba lävel, et meil on haruldane külaline. Patukott ilmus lävele, näol lai naeratus, mis üsna kiiresti päris haledaks grimassiks moondus.
Aga tubli ja enesekindel nagu ikka, istus ta mõne hetke köögis, siis tuli meie juurde ja küsis rahulikult, mida me soovime.
Meilt tuli üksmeelne aitäh, et nüüdseks meile aitab...

Mitte kohe ja mitte nii lihtsalt see ei käinud, aga osutus kõiki rahuldavaks lahenduseks. Mina tõmbusin tagasi oma urgu, nemad läksid lahku ja mees kadus varsti Soome. Kellega ta nüüd elab, pole meie asi, aga maksab tänini elatisraha oma vanematele lastele ja minu nooremale, kelle kõhklemata omaks tunnistas. Käib neid kord aastas külastamas, aga saadab pidevalt kingitusi ja peab lastega kirjavahetust. Minu omad on õnnelikud, et neil on vanem õde ja vend (11- ja 8aastased). Mina ja nende ema oleme peaaegu nagu sugulased ja kindlasti hingesugulased. Lävime pidevalt, käime vastastikku külas, aitame teineteist ja meil on alati, millest rääkida. Lapsed lihtsalt teavad, et isa peab kaugel tööd tegema.

Meie naistejuttudes tuleb kõiksugu asju välja. Mees olla sel ajal, kui mulle sauna ehitas, oma naisele rääkinud, et teeb tööd ühe niisama toreda naise juures kui tema. Naine oli ta juba siis mõelnud, et äkki mehel on lõpuks ehk plaan sinna päriseks jääda. Mu telefoninumbri näppas ta mehe telefonist. Mina jälle olen nüüd täitsa kindel, et ju ikka polnud plaani jääda, sest miks ta muidu pulmajutud katki jättis. Ja oma pärispere lahutamisega ka ju ei alustanud... Aga oli mis oli, mis sest nüüd enam, pealegi on kokkuvõttes hea, et niigi läks.

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare