Elama hakkasime minu korteris, mille vanaema oli mulle pärandanud. See oli väike, aga linna keskel. Viie kuu pärast jäin rasedaks, sellest kolm kuud edasi tuli nurisünnitus. Ja võimalus, et lapsi ma enam ei saa.
Langesin kohutavasse depressiooni. Jumal teab, kas ma praegu veel selles ilmas olemas oleksin, kui poleks kõrval olnud armastavat meest. Ta trööstis, hoidis, hellitas, rahustas...

Kaotasin töö, sest lihtsalt ei suutnud ei inimestega suhelda ega midagi teha. Mõnda aega elasime mehe mitte just hiilgavast palgast. Siiski suutsin peagi leida uue töö - isa sõbra kaudu, kes avas oma firma ja kellel oli abilist vaja. Tegin kõike, mida kästi, sukeldusin üle pea töösse, sest see aitas püsti jääda. Nagu paralleelselt ka koduhoidmine - meest ootas alati ees kaetud laud ja korras majapidamine.

Aga tema enesega hakkas toimuma imelikke muutusi. Edu asemel, mis oli nagu käega katsuda, tuli hoopis langus. Tekkisid mingid imelikud sõbrad, kes istusid meil vähemalt südaööni. Loomulikult õllepudelite taga. Mina serveerisin toitu. Ja vaikisin, ka siis, kui õlle asemele ilmus viin. Sest mul oli mehe ees süütunne nurisünnituse ja lastetuse pärast. Ma ju armastasin teda, lootsin, et küll kõik kujuneb, küll elu läheb paremaks.
Aga läks hullemaks. Mees hakkas juba minult raha laenama, kuigi ta enese raha kulus joomise peale. Kui ükskord võtsin julguse märkida, et mul ei jätku raha meile kahele, irvitas ta, et ilus nagu sa oled - teeni lisa, ära istu õhtuti kodus. Tõsi küll, kui kaineks sai, palus ta vabandust, aga ainult järgmise korrani. Kuni tuli kord koju umbjoobes, süüdistas mind, et olen talle truudust murdnud, ja peksis mu läbi.

Esmakordselt palusin isalt abi ja sellest tuli suur skandaal. Isa viis mu suvilasse ja leppis mu ülemusega kokku palgata puhkuse asjus. Muidugi olin ka ise endast väljas, aga nädal hiljem sain ikkagi n-ö vangist välja ja sõitsin linna tagasi - et lahutama hakata. Saime mehega kokku. Ta palus andeks, põlvili maas, kinnitas, et enam ei joo. Ja mul jätkus lollust teda uskuda!

Võõrdumus meie suhetest hajus. Ta oli taas ideaalne mees. Leidis uue töö, tuli alati viisakal ajal koju, kinkis mulle kutsika, et mul teda vahel kauem oodates igav ei oleks. Mu vanemad olid meie tuleviku suhtes küll võrdlemisi skeptilised, ent respekteerisid mu valikut. Möödus kaks õnnelikku aastat.

Tolleks õhtuks oli meil mehega kokku lepitud, et lähen vanematele külla ja jään ööseks nende juurde. Seadsin kodus kõik korda, valmistasin talle õhtusöögiks ahjukana ja jätsin kirjakese ilusate sõnadega, nagu olime viimasel ajal ikka vastastikku teinud.

Vanemate juurde tulid ka isa piiritagused auväärses eas sugulased. Oli huvitav õhtu, aga emaga enne südaööd asja arutades otsustasime, et mina sõidan koju tagasi. Vanemal põlvkonnal eneselgi teemasid, mida arutada. See käis kuidagi nii kiiresti, et ma ei hakanud mehele helistama. Mõtlesin, et see on talle ilus üllatus.

Kohalejõudmiseks piisanuks paarist tunnist, ent just mõnikümmend kilomeetrit enne linna sai autol bensiin otsa. Seda ütles mulle minu hääletamise peale peatunud juht, kes hakkas uurima, mis mu autol viga on, et see ei sõida. Kuigi oli soe suveaeg, olin juba üsna meeleheitel. Koju jõudsin varasel hommikutunnil, suur valge oli juba väljas. Olin enne linna veel kraavipervelt mingeid kellukaid korjanud, et need üllatusena ukse vahelt sisse pista.

Nõnda ka tegin. Võtmega avamise asemel andsin uksekella, ja kui lõpuks avati, pistsin selle vahelt sisse lillekimbu. Uks aga jäigi poolpoikvele ja keegi seda mult vastu ei võtnud. Sisse astudes nägin esikus mingit plikat mu mehe särgis, mille all ilmselt midagi muud polnudki! Meie segamini voodis nägin oma unist idiootlikult jahmunud ilmega meest. Laual šampanjapudeleid, kanakonte ja küünlaid. Romantiline õhtusöök...

Mida tundsin ja kuidas sündmused edasi kulgesid, seda ei suudagi täpselt meenutada. Seda aga küll, et kõik toimus nagu tummfilmis. Mina istusin köögis ja olin vait. Oli vist juba keskpäev, kui sain aru, et olen korteris üksi.

Lahutuse sain vähem kui kuu ajaga. Korteriga küsimust ei tekkinud, sest mu mees poleks selle kuuluvust kuidagi vaidlustada saanud. Töölt ei puudunud ma ainsatki päeva ja ülemustel mulle töö asjus pretensioone polnud, õigemini mulle neid ei esitatud. Kolleegid kinnitavad, et ma olla tollal olnud rohkem kui imelik.

Nüüdseks on sellest loost möödas ligi neli aastat. Mul on osalus firmas, kus senini töötan, stabiilne sissetulek ja elukorraldus, mis mind täielikult rahuldab. Ka pole ma meestepõlgur - võtan neid enese ellu sedamööda, kuidas tuju ja aeg võimaldavad. Olen eluga rahul.

Ärge arvake, et see kergelt tuli. Kui kõik see juhtus, muutus maailm minu jaoks põrguks. Oli raske, oli jäle, oli võimatuseni võimatu millessegi uskuda. Eriti veel tänu sellele, et mees ka pärast lahutust püüdis oma andekspalumisega uksest ja aknast sisse tulla. Oli aegu, mil leidsin, et elul pole mingit mõtet.

Aga ma leidsin eneses jõudu elust mitte välja astuda ja panna pähe petetud naise haletsemist taotlev okaspärg. Praegu leian ma, et kaotanud pole ma mitte midagi. Vastupidi. Olen küll kriimustatud, aga tugevam, targem, kindlasti ka mõistvam - tean, mida inimestelt oodata võib.
Minu loos pole midagi erakordset. Arvan, et see on üks paljudest. Ent loodan, et see paneb mõtlema ning aitab naisi ahastuse hetkedel püsti jääda. Mitte kunagi pole hilja uueks alguseks! Mina usun, et mu õige õnn ja suuremad rõõmud on alles ees!

Lugu ilmus Nelli Teatajas