Veronika lugu: minu suvitusromaan pani mind uskuma, et olen veel naine
Mu masendus oli kirjeldamatu. Tütar oli just Euroopas oma õpingud lõpetanud ja seal töö leidnud, nii et korraga jäin meie avarasse elamisse täiesti üksi. Ma ei elanud, vaid vegeteerisin: Võtsin isegi palgata puhkuse, sest ei suutnud inimestega lävida. Oli hetki, mil mõtlesin, et ei suuda enam edasi elada, ja kas maksabki. Tütar on alles tagantjärele tunnistanud, et tal siis minu pärast hirm et välja olevat ma korraga näinud nagu 60aastane.
Väide, et aeg parandab kõik haavad, on tõsi ainult osaliselt. Ei ravi, aga valu vaigistab tasapisi küll. Tänu oma kahele heale sõbrannale, tütrele ja mehe sugulastele sain pikapeale ikka eluvaimu sisse, kuigi olin kindel, et endiseks ei saa ei mina ise ega elu enam kunagi.
Tutvusin oma mehega ametikoolis. Nüüd enam ei oskakski täpselt öelda, millal ja kuidas see armastus meil algas. Olime pidevalt ninapidi koos, tegime koos sporti, meil oli alati, millest rääkida. Nii et kui lõpetamine kätte tuli, ei suutnud kumbki kujutleda, et me teed nüüd lahku lähevad.
Kui õnnelikuks abieluks tuleks pidada vaid sellist, kus kunagi konflikte ette ei tule, siis oli meie abielu musternäidisest kaugel. Tülitsesime ühtelugu, eriti esimestel aastatel, sest olime mõlemad käremeelsed ja teravkeelsed. Aga lahkuminek ei tulnud kõne alla mitte iialgi, sest vaatamata kriginatele teadsime, et meie hammasrattad kõige paremini vaid teineteise omadega haakudes edasi suudavad liikuda.
Parim, mis mind mu mehe juures võlus ja miks end temaga nagu kivimüüri taga tundsin, oli see, et ta oli mu sõber. Mitte ükski inimene pole mind nii hästi tundnud, nii objektiivselt hinnanud mu voorusi ega sarjanud mu puudusi, nagu tegi seda tema. Ta oli mu kindel linn ja varjupaik, tagala ja stiimul Kahetsen, et ma talle seda otsesõnu nii harva kinnitasin, eriti viimastel aastatel. Teisalt olen veendunud, et ta teadis seda niigi.
Panin imeks, kui mitte üksi sõbrannad, vaid ka tütar juba aasta pärast isa lahkumist vahel vihjasid, et võiksin rohkem väljas käia ja suhelda, sest ega ma siis eluajaks üksi taha jääda...
Elasin nii, et ma ei märganudki mehi. Minu jaoks olid inimesed kõik nagu ühesoolised. Pealegi olen seda tüüpi, kel üksi iseenesega iialgi igav pole. Sellepärast lõi see mu parasjagu segadusse, kui kadunud mehe suguselts kinkis mulle 50. sünnipäevaks lausa kahenädalase puhkuse esinduslikus tervisekeskuses.
Seda mitte kasutada olnuks taktitu, sest eluaeg on mul nendega väga lähedased suhted olnud. Nõnda siis hajevil ja mitte eriti enesekindlana tuli läinud aasta augustis teele asuda.
Keskkond, millesse sattusin, polnud mulle muidugi võõras. Olime abielu ajal nii koos kui eraldi sellistes asutustes end kosutamas käinud. Kaks naist, kellega söögikordade ajal lauda hakkasin jagama, osutusid meeldivateks ja tundsin end kohe mõnusalt.
Järgmisel päeval lisandus meie laudkonda uus puhkaja, keda tõmbas ilmselt meie rõõmus jutuvada ja nakatav naer. See oli üks minust ilmselgelt tublisti noorem mees. Viis, kuidas ta end esitles, pingeta olek ja vestlusmaneer meenutasid mingil määral mu kadunud meest.
Midagi õige iseäralikku sündis järgmisel päeval, kui tabasin ta pilgu, millega ta mind justkui pidevalt seiras. Ütleksin - äratundvalt, nagu näeks mind äkki läbi. Mõtisklesin selle üle, mida see tähendab, kui harjumuspäraselt üksinda mööda tuttavat parki kõndisin. Korraga nägin teda vastu tulemas. Tervitasime ja vahetasime mitte midagi ütlevaid fraase. Siis pani ta ette, et tahaks mulle ühte iseäralikult kaunist kohta näidata.
Terve mõistuse kohaselt pidanuksin keelduma, aga siis oli mu peas mingi kiiks juba pöördumatult käinud, nii et nõustusin. Ja kõndisin koos temaga, kuni jõudsime inimtühja kohta, kust avanes ilus vaade merele. Istusime seal vast tunnikese. Jutustasin talle ühte ja teist oma elukäigust...
Siis korraga vaatas ta mulle otsa juba tuntud pilgul ja teatas, et nüüd kavatseb ta mind suudelda. Me hakkasime kohtuma iga päev. Ei aidanud miski, et end mõttes häbistasin, uskumata, et midagi sellist sünnib minuga. Alandav ju? Aga see oli nagu augustiäike, nagu veeuputus, mille eest olin võimetu põgenema. Ta tajus mind äärmiselt tundlikult - rääkis just seda, mida kuulda tahtsin, armastas just nii, nagu parajasti vajasin. Ta raputas mu põhjalikult läbi, äratas üles.
Ta ütles sedagi kuidagi veetlevalt, et oma telefoninumbrit ega muid andmeid ta ei jäta ja minuga kõigile nähtavalt, nagu armastajapaar, suhtlema ei hakka, sest tal on hea naine, tublid lapsed ja kindel perekond. Mulle oli see kõik ükskõik...
Ta sõitis ära päev enne mind. Aega oli juba vähe, kui oma salapaigas hüvasti jätsime. Lõpetuseks ütles ta sõnad, millest õigemaid polnuks võimalik leida: „Ma ei unusta sind kunagi, nagu sina mindki, ja see iseenesest on juba küllalt palju, mis inimestele osaks võib saada..." Veel viimane embus, viimane suudlus ja läinud ta oligi.
Kui arvate, et olin kurbusest hullumas, et ulgusin terve öö, siis eksite. Kõndisin linnas ringi, siis käisin õhtust söömas. Siis läksin uuesti uitama. Taevasse tõusis võrratu täiskuu. Kui seda üldse kuidagi kirjeldada saab, mida tundsin, siis oli see helge nukrus, peaaegu käegakatsutav, ehe õnnetunne. Tänumeel selle tegelikult ju tavalise, ent aruka mehe ees. Oleksime me seda suhet edaspidi kuidagi põranda all jätkata püüdnud, oleks sellele varem või hiljem tulnud banaalne või skandaalne lõpp.
Üle hulga aja tundsin, et olen taas elus, et olen veel naine, vajan õnne ja olen võimeline seda ka pakkuma. Ning võin veel kohata seda inimest, kes minu jaoks see õige, sest siis ei riivaks ma millegagi oma mehe mälestust.
Ma pole seda lugu kellelegi rääkinud. See on liiga ilus, et seda teistele n-ö ära anda. Oli näha, et nii sõbrannad kui tütar midagi aimasid, kiites mu sära ja uutmoodi väljanägemist. Kinnitasin lihtsalt, et sain suurepäraselt puhata.
Lõpetuseks mainiksin veel seda, et ärge kartke suvitusromaane, kui tunnete, et seda on vaja. Mõnikord võivad need tulla väga õigel ajal ja anda palju rohkem kui mõni pikalt vinduv n-ö korralik suhe.
