Äsja esilinastunud suurejoonelisent kostüümidraama „Matilda“ paneb tahtmatult mõtlema: kuidas oleks Venemaa – ja suuresti ka kogu Euroopa – ajalugu muutunud, kui kõhklev keiser, impeeriumi troonipärija poleks abiellunud talle juba aastate eest kaasaks määratud Hesseni printsess Alixiga, vaid järginud südame kutset loobuda troonist ja põgenededa oma kirglikult armastatud baleriini Matilda Kšesinskajaga?

Nõrga ja paindliku loomuga Nikolai II ei olnud teps mitte veel valmis suure ajaloolise rolli tarbeks, mille saatus kõigest 26-aastasena tema õlgadele pani. Eelmise sajandi alguse ärevad ajad, atentaatidest, sõdadest, streikidest ja revolutsioonilistest liikumistest lõhestatud Venemaa vajanuks hoopis teistsugust isevalitsejat, kui oli Nikolai: kohusetundlik ja pehme inimene, kes austas traditsioone ja laskis end mõjutada kaaslaste vastuolulistest nõuannetest.

Ajalooline armastuslugu küttis sünnimaal kirgi ammu enne esilinastumist – õigeusklikud ja konservatiivid püüdsid teha kõik, et jumalavallatu film vaatajateni ei jõuaks, kuna filmi erootilised stseenid solvavat usklike tundeid. On ju Nikolai Teine Vene oma märtrisurma pärast õigeusukiriku poolt kanoniseeritud kui pühak. Pühakul, teadagi, ei või ometi olla armuafääri baleriiniga...

Ometi on juhtum kõigest järjekordne episood Vene võimude võitluses loomevabaduse vastu. Tegelikult jääb filmist kõlama läheduse kaotamise traagika. Maailmas pole midagi nukramat, kui kaks üdini ühte sulanud hinge, kes poliitiliste olude, seisusevahe, moraalinormide või mistahes muu määrusel teineteisest lahku kistakse ning kogu ülejäänud elu pidetuna ringi peavad kõndima. Milline õnn, et tänapäeval ja tavakodanikele on armastus siiski lubatud...!