Valteri lugu: tunnistan, et nüüd isegi kardan naisi, kuna ei küüni neid mõistma
„Elu emaga kahekesi muutus tasapisi päris põrguks. Isa oli asjalik, rahulik ja leplik mees. Seda tööd polnudki, mida ta poleks osanud. Isa teenis hästi ja majapidamisest oli ju ka abi. Sellepärast oligi ema koduperenaine. Tema meelest polnud see teistmoodi mõeldavgi. Peretülide ajendiks oli peamiselt see, et ema jaoks polnud isa küllalt peen. Kui kahekesi jäime, keelas ema mul igasugu nn musti töid teha – naabrite suureks imestuseks, sest nemad pidasid mind tubliks poisiks. Ema välgutas rihma mitte laisklemise, vaid selle eest, et ilmselt tänu isa kasvatusele ma aina midagi teha püüdsin. Ema meelest olid naabrid matsid ja mina muidugi ka.
Kui kuueteistkümneselt linna ametikooli läksin, teadsin kindlalt, et koju tagasi ma enam ei lähe. Ega varsti olnudki enam kuskile minna. Isa oli Soomes ehitusel surma saanud, ema pühkis Lõuna-Eesti tolmu jalgelt, müüs kodu maha ja kolis oma uue (maffia)mehe juurde Narva. Kui kool läbi, tegin paar katset temaga ühendust võtta, aga ta reageeris ülimalt külmalt. Pettumusest, et ma polnud saanud pangahärraks, vaid pelgalt kokaks. Kui kord tema juurde sõita tahtsin, ütles ema otse, et meil pole enam mõtet suhelda. Patt küll, aga edaspidi ei teadnudki ma aastaid emast mitte midagi.
Oma eluga läksin tasapisi edasi. Käisin veel teistki korda ametikooli läbi ja sain keevitajaks. Kõiksugu muid ameteid, mida pisteliselt veel pidasin, pole mõtet üles lugedagi. Vaeva oli palju, aga see tasus ära. Kahekümne viieselt ostsin korteri ja muretsesin jupikaupa kõik vajaliku. Muidugi tekkis siis tõsiselt ka pereloomise mõte.
Armunud olin selleks ajaks olnud korduvalt, aga „mitte täppi”, nagu väljendub mu parim sõber. Stsenaarium oli enamasti selline, et algsele õhkamisajale järgnes varsti standardite kaalumine. Muidugi ei saa tütarlapselt nõuda, et ta päris püksata mehega paari peaks minema, aga minuga kujunes nii, et mida heldem olin, seda suuremaks naiste nõudmised läksid. Kui sel teemal kuidagi arutleda püüdsin, oli tulemus pea igaühega sama – paraku armuti varsti rikkamasse ja mainekamasse. Pärast kolmekümnendat sünnipäeva ja järjekordset pettumust mõtlesin, et ju on minu saatus vanapoisipõlv...
Kuni ikkagi läks armastus ka „täppi”. Tuttavaks saime mu järjekordses töökohas ühes erafirmas, mille boss mind multispetsialistiks pidas ja mõneti isegi eriliselt soosis. Kuna mu rohkete ametite juurde kuulus ka teatud tase elektroonikas, palus ülemus kord, et tuleksin tema koju ta tütrele mingit uut süsteemi üles seadma. Noort daami ennast olin paar korda eemalt näinud, kui tal isa juurde asja oli. Nüüd tuli ta otse minu juurde rääkima sellest arvutiasjast. Minust kolm aastat noorem, väga sõbralik, mitte just kaunitar, aga sarmikas ja loomulik.
Tööasjad said aetud, aga sestpeale jäimegi suhtlema. Vast esmalt selle tõttu, et olime väga sobivad vestluskaaslased. Juba õige varsti olime teineteisele vähehaaval ära jutustanud oma senised elud, kurtnud kõik kurtmised, kuni jõudsime nagu iseenesest õrnemate tundmuste faasi.
See oli vapustav suvi, täiesti erinev kõigist suvedest ja üldse kõigest, mis mul seni olnud. See oli suhe nagu teismelistel – jalutuskäikudega kuupaistel, õrnuste ja hellitustega, kire ja tõotustega igaveseks kokku jääda.
Me polnud veel konkreetseid tulevikuplaane jõudnud tegema hakatagi, kui boss mu ükskord välja kutsus. Ta senisest sõbralikkusest polnud jälgegi – sain põlastava peapesu selle eest, et olen salaja tema tütre pea segi ajanud... Lühidalt oli ülemuse sõnum, et kui ma sedamaid kannapööret ei tee, siis lõpetame töösuhted. Olin päris sõnatu, justkui oleksin alaealise võrgutamise pealt tabatud...
Kohe selgus, et sama kategoorilise hoiatuse ja lisaks tulevase päranduse asjus oli saanud ka mu loodetav tulevane. Mina kohe tõesti ei teadnud, mida nüüd teha, aga tema teadis: ta kolib minu juurde, ja kui isa temast selle peale lahti ütleb, siis öelgu.
Me saame ise hakkama! Tema ökonomistiamet ja minu üheksa kõikvõimalikku – loome veel oma firmagi, ehitame maja, kasvatame üles kolm last... Küll „meie vanad” veel ükskord ise lepitust otsima tulevad!
Loomulikult lahkusin sellest firmast otsekohe ja omal soovil. Kolisimegi endise bossi tütrega kokku ja meie tõelise läheduse kraad tõusis järgmise aasta kestel maksimumini. Majanduslikult polnud meil mingeid muresid ja mu sisuliselt nagu äia ähvardused vaibusid ähvardustest külma irooniani. Ta keelitas mind nelja silma all tunnistama, et mina pole tema tütrele õige paariline. Sest teda pidi ootama suur tulevik Euroopas, kuhu nende sugulased teda ammu tööle ja elama kutsuvad. Katsusin viisakalt neutraalseks jääda. Asjaosaline ise vaid naeris isa jutu peale ja kinnitas aina, et tema jääb sinna, kus olen mina.
Vahepeal elasime paar aastat Rootsis, et kired vaibuksid. Kui naine rasedaks jäi, tulime koju tagasi, et kohemaid paari minna. Kuigi seadsime end igati mugavalt sisse, saime töö ja kõik sujus, hakkas meie suhtes midagi logisema. Mu elukaaslane muutus aina mornimaks ja vaiksemaks. Ma päris ehmatasin, kui ta ütles, et abielluda võiksime pärast lapse sündi. Esimest korda elus tõstsin ta peale häält, kui ta tõi põhjuseks, et nii on parem isa meele pehmendamiseks. Et kui isa lapselast näeb, hajub tema vastuseis.
Ma ei osanud midagi kosta. Kuni vaid paari nädalat hiljem tuli pruudilt „kontroll-lask”. See oli ettepanek, et praegu oleks parim valik siiski aborti teha, kuni pole veel lootusetult hilja. Põhjendused olid eriskummalised: enne ostame ikka maja, kohaneme Eesti eluga ja küll kõik tuleb omal ajal.
Muidugi lõi see mu „pööningu“ korraks ikka päris segi. Kas see „oma aeg” laste saamiseks tuleb siis neljakümneselt või? Mis kuradima kohanemist meil vaja on? Mis õigupoolest lahti on?... Kõik selle ladusin muidugi parinal ka välja ja selllest tõmbus kodukliima mõistagi täiesti pilve.
Ma ei taipa tänini, millest alates ja miks kõik lörri läks. Pärast teatud vaikelu katsusin oma väljaütlemisi lausa pugejalikult pehmendada. Ei teinud mingeid ettepanekuid, ei tulnud tagasi tema arvamuste juurde. Püüdsin igati hoolitseda, rääkisin meie meie tulevasest pojast. Fantaseerisin sinisilmsest marakratist, kes on elava loomuga, nutikas ja rõõmsameelne. Mõnikord nägin teda isegi unes... Aga loobusin sellest teemast tasapisi, kui täheldasin, et see mu naist karvavõrdki rõõmsamaks ei tee.
Ühel päeval tahtsin oma kokakunsti meisterlikkusega plusspunkte võita, katsin oma arust vapustava laua ja ergutasin teda muudkui sööma - ikkagi nagu kahe eest juba. Tema aga hakkas korraga nutma. Olin valmis kõige hullemaks, alateadlikult peljates, et tulevase lapsega pole kõik korras... Samas valmis taluma mida iganes, saama üle igast mäest.
Ja siis ta paiskas, et pole enam mingit last, sest ta laskis abordi teha juba vahetult pärast Soomest saabumist! Miks ometi? Lihtsalt tal olevat korraga tekkinud hirm, et tema isa ei lepi meiega kunagi ja et võib-olla pean ma ükskord hakkama veel oma vana ja abitu ema eest hoolitsema ja et võib-olla jätan mina ta maha...
Üldiselt oli jutt sellise alltekstiga, kuigi otse välja ütlemata, et perspektiiv minuga on ikka nagu tuule peale rajatud, sest tema vajab „täit kindlust”.
Istusin täiesti juhmiks tehtuna. Võttis omajagu aega, enne kui midagi mõelda või analüüsida suutsin. Ikkagi jäi tema käitumine arusaaamtuks ja segaseks ning on õigupoolest tänini. Kuhu jäi kõik see, mis meil alguses oli? Kuidas sai mu kallis naine nii palju muutuda, kui ta polnud ju meie tutvumise ajal enam arutult romantiline plika? Mis vea mina tegin? Egoistlik muidugi nii mõelda, aga enese arust ma ei teinud viga, ei materiaalses ega moraalses mõttes... Armastasin teda tõesti, armastan praegu ja küllap armastama jäängi...
Umbes kuu aega hiljem läks ta isakoju tagasi. Kuna tema minuga enam ei suhelnud, pidasin ka ise paremaks talle oma isiku pealesurumisega mitte meelehärmi põhjustada. Ootasin muidugi, aga asjata, ja ootama olen jäänudki.
Oma „ametisse pühitsemata” jäänud äiaga kohtusime ükskord juhuslikult. Ta pistis mulle lausa sõbramehelikult käe pihku ja palus, et ma viha ei kannaks. Tema ei selgitanud tütre kohta midagi ja mina ei küsinud. Hüvasti jättes mainis vaid, et me polnud lihtsalt sobiv paar – mõnikord ju ikka juhtuvat nii.
Aasta hiljem kuulsin, et tema tütar ja minu armastatu abiellus.
Üldiselt pole ma sedamoodi mees, kellega juhtuks elus midagi niisugust, mida ma ei taha. Aga ju ma olen end üle hinnanud. Ei tea küll, mida elu veel tuua võib, aga mulle on vist tõesti määratud juhtuma nii, et kõlban vaid üksikuks. Tunnistan, et nüüd isegi kardan naisi,kuna ei küüni neid mõistma. Kahjuks.