Leidis mehe, kes algusest peale sobis

Mõni aasta pärast mehe surma tutvus Anna juhuslikult töö juures ühe endavanuse mehega, kes neile kaupa vedas. Oli kevad ja jällegi juhuslikult leidsid nad ühise keele, kui hakkasid looduse tärkamisest ja aiatöödest rääkima. Anna rääkis oma majast ja kurtis, et teeks aias palju rohkem, ehitaks isegi uue tara ja kasvuhoone, aga ise ei oska niisuguseid töid tegevaid vabu töömehi peaaegu enam polegi. Kõik oskajad on pingelise palgatööga hõivatud. Mees jälle kurtis, et tema elas peaaegu viisteist aastat ühe naise majas ja kasvatas ka tema tütart, aga siis tõi tütar kavaleri majja ja see sõi ta sealt välja. Mees oli väga löödud, et tema pikaaegne elukaaslane ja tema tütar justkui vaikivalt toetasid psühhoterrorit, mida väimehekandidaat alustas. Nüüd elab ta paneelmaja kahetoalises korteris, kus pole isegi potililli. Igatahes lõppes seekordne vestlus sellega, et seda kasvuhoone asja lubas Gunnar nädal hiljem vaadata. Anna lubas ka talle sealt väikese pinna tomatite jaoks.

Mees asus tegutsema

Gunnar asuski isuga asja kallale, tellis materjali ja käis teisest linna otsast iga päeva kasvuhoonet ehitamas. Mõlema meeleolu tõusis, et elu niimoodi edenes. Kui ehitis valmis, toodi koos tomatitaimed sisse. Gunnar freesis ka väikses põllumaa ära ja sai endale ka peenrad üle mitme aasta. Suve keskel võttis Anna jutuks, et miks mees peaaegu iga päev teisest linan servast tema juurde sõidab, et tal ju pool maja tühi. Anna sai kohe aru, kuidas Gunnarile see ettepanek meeldis. Kuu hiljem kolis Gunnar majja sisse, olles Anna palvel remontinud enda jaoks ära maja selle külje, kus Anna ei elanud. Mõlemad nautisid koos tegemist nagu noored armunud. Ainult et nad ei olnud noored armunud.

Kõik Anna lähikondsed rääksid, et naisel on uus kallim. Ikka mees ja mees. Selle peale Anna imestas, et mis mees, ega siis ühes majas elamine tähenda, et nad elukaaslased on. Tuttavad imestasid küll, miks Anna suhet eitab aga ei vaielnud temaga. Anna ütles ikka Gunnar või majanaaber. Ja rõhutas siis, et neil on nii harmooniline suhe, et seda pole küll mõtet ühes voodis magamisega ära rikkuda.

Siis itsitati vahel, et Gunnar on Anna sulane. Gunnar ise oli igasuguste nimetustega rahul, aga Anna rõhutas, et mees on majanaaber. Või soovitavalt lihtsalt Gunnar. Loomulikult jäi Gunnar majja elama ka talveks. Tasapisi harjusid ka Anna lähemad tuttavad, et nad tõesti ei ole elukaaslased. Kui nad Annal külas käisid, oleks see välja paistnud.

Anna sõnul ei olnud Gunnar kunagi juttu teinud, et neist võiks paar saada. Anna polnud seda kunagi ka soovinud. Aga niisugune sõbralik suhe, kus mees teda aitas ja tema vahel meest õhtusöögile kutsus, meeldis Annale väga. Kui Annal tütar laste ja mehega külas oli, siis oli Gunnar enamasti oma poolel, kui just ei kutsutud. Ta ei tahtnud teiste ellu sekkuda. Lähedasi sõpru Gunnaril ei olnud, lapsi ka mitte ja vanemaid enam mitte.

Kümme aastat partnerlust

Nii on nad elanud juba kümmekond aastat kumbki oma majapoolel. Gunnar on ära remontinud ka n-ö Anna poole majast. Uue tara ehitas ta juba teisel suvel. Enamasti on neil seejuures täiesti oma elu, oma suhtlusring ja oma poeskäigud. Tõsti, Gunnaril peaaegu polegi suhtlusringi. Kui Anna talvel tütre juures käib lapsi hoidmas, siis hoiab Gunnar ka naise poole majast soojas.
Gunnar käib vahel maal oma kaugete sugulaste juures, aga Anna majja ei kutsunud ta mitte kunagi kedagi külla. Korter oli tal ka alles, aga seisis tühjana. Ta oli oma eluga väga rahul. Temale ju nii väga meeldis aias nokitseda ja seda sai teha kevadest hilissügiseni. Mitte kunagi ei nähtud neid tülitsemas ega isegi mitte vaidlemas. Anna selgitas seda nii, et nad ei ole mees ja naine, vaid partnerid. Ja soovitas teistelegi niisugust kooeluvormi. Igatahes on nad oma harmoonilise kooseluga paljud abielupaarid kadedaks teinud.
Anna määras lausa oma testamendis ära, et Gunnar peab saama majas elada oma elupäevade lõpuni, kui tema peaks enne Gunnarit ära surema.