On sõnu, mille ütlemata jätmist kahetsetakse, ja neid, mille ütlemist on kelleltki teiselt väga oodatud. Miks jäävad mõned sõnad vaid mõtteisse? Ehk pole veel hilja neid välja öelda?
“Ma seisin, suu nagu vett täis,” meenutab Anu (57) külaskäiku oma eaka ema kodulinna. Ta oli emale abistajat otsinud ja saanud vabatahtliku kohalikust pensionäride ühingust. ““Ärge muretsege, ma hoolitsen teie ema eest hästi, sest ma nii armastasin oma ema,” rääkis südamlik venelanna. Selle peale kinnitas minu ema, et ka tema armastas oma ema väga. Ja nende vahel seisin mina, kes samuti oma ema nii väga armastab, kuid ei suuda seda välja öelda...”
Kirjutades on kergem
Rahvusringhäälingu Tartu stuudio juhataja, teleajakirjanik Aivi Parijõgi (48) kahetseb vahel, et ei ütle, kui mõne inimesega kokku saades tolle jutt ja teod, või kas või ilus soeng ja kleit talle meeldivad. “Pärast hakkan juurdlema, miks ma seda ei teinud. Endamisi mõtlesin, aga millegipärast jätsin välja ütlemata. Soomes on ammuilma märgatud, et põhjamaalasele sobib rohkem meili teel suhtlemine kui helistamine või rääkimine. Eks me oleme samasugused kirjainimesed.”
Suhete poolest seiklusrikkas elus on Aivi palju kirju kirjutanud. Kuni 35. eluaastani pidas ta päevikut, kuhu sai palju “ära räägitud”. Päeviku vahel on ka kinnikleebitud kirju, mida pole iial ära antud. Rohkem on vist küll neid, mis adressaadini jõudnud. “Mitte ainult postiga, vaid ukse vahelt poetatud või taskusse-pihku pistetud. Nii oli lihtsam kui teisele otsa vaadates rääkida. Mõnele sai kirjutatud asjadest, mis ei meeldinud või mille puhul oleks tahtnud, et teine teistmoodi teeks. Neid kirju oleks praegu võib-olla piinlikki lugeda. Kuid ju need aitasid suhteid korraldada. Tean, et üks mu kiri leiti mehe pessuminevate riiete taskust, kuhu ta ise oli selle jätnud. Ta ei suutnud ise otsustada ning ilmselt lootis, et tema ema leiab mu kirja ja oskab midagi soovitada...
Hiljaaegu kirjutas mulle e-kirja ammune tuttav, kes ütles, et on kolmkümmend aastat endas kandnud soovi ühe asja pärast vabandust paluda. Ma ei olnud mõelnudki neil aastail selle asja peale ega oodanud ka mingit vabandust. Too inimene aga mõtles ja mõtles, kuid ei tulnud ka nüüd rääkima, vaid võttis ühel õhtul kätte ja kirjutas e-kirja. Sellised on need eesti mehed,” on Aivi leebelt naeratav.
“Olen tegelikult üsna introvertne, mõtlen ja analüüsin, aga pole valmis teisele midagi ütlema. Aastate möödudes on lihtsam arutada, miks nii läks,” ütleb ta lahkuminekute kohta. “Otse laua taha istudes lahkuminekust rääkida tundub liiga järsk. Kui olen ise algataja, ei taha midagi seletada, vaid lihtsalt ära, põgeneda. Kui aga on tegu vastupidisega, siis läheb mõistus kinni. Esitan küsimusi, aga vastust justkui ei kuule, sest vastus ei meeldi. Minu jaoks on ütlemata sõnad siis need, mida tahaksin kuulda, aga sellises olukorras neid ju ei öelda.”
Vahel ei peagi kõike sõnastama, mõistetakse sõnadetagi. Kui inimene on me hulgast lahkunud, mõtleme, mida oleks võinud talle veel öelda, see on leina loomulik osa. “Mu isal oli teist korda insult, läksin teda haiglasse vaatama. Kui kummardusin tema voodi kohale, võttis ta mu pika juuksesalgu, silitas ja justkui hellitas seda peo peal. Selliseid peapaitamisi meil igapäevaselt ei olnud, kunagi varases lapsepõlves ehk. Tundsin siis, et mitte midagi polegi vaja öelda. Et ta oli sellesse liigutusse pannud kogu armastuse ja hoidmise, aga ka läheneva lahkumise valu ja kurbuse. Kõik oli selles pisikeses hetkes. Teinekord saab ühe pilgu või naeratusega öelda rohkem kui pika jutuga.
Isa surmapäeva õhtul võtsin ette kõik tema fotod. Neid pilte vaadates ja meenutades ei tundnud ma enam tohutut kurbust ja valu. Mind valdas hea soe tunne, nagu oleks ta minuga. Vanade kirjade lugemine loob samuti omamoodi kontakti inimesega, kes neid kunagi kirjutas.”
Aivi, kes on aktiivne koduloouurija ja kirjutanud magistritöö oma vanalellest, kirjanik Jüri Parijõest, kahetseb, et pole õigel ajal tihanud mõnelt sugulaselt pärida, mida omal ajal öeldi või tehti, kuidas elati.
Erialainimesena tunnistab naine, et teinekord võib olla parim lugu kirjutamata lugu, kui selle avaldamine teeks kellelegi põhjendamatult kahju või haiget. Sama on sõnadega.
Lootuse ja lootusetuse sõnad
Lastekirjanik ja koolmeister Juhani Püttsepp (52) on kord elus jätnud ütlemata sõnad, mida nende adressaat ei oodanudki, kuid mis oleks vääritimõistmise ära hoidnud.
Aastaid tagasi viibis ta ajakirjanikuna ametialasel kohtumisreisil Pariisis. Mõned võõrustajad tulid pärast meeleolukat õhtut külalisi hotelli saatma. Kallistused, hüvastijätusõnad, nagu ikka, kuid ühe prantslanna jaoks ilmselt sügavama tähendusega. “Ta helistas juba samal õhtul. Hiljem helistas Eestisse ka. Iseenesest ju ilus lugu, keegi kaugel maal mõtleb sinu peale... Mul polnud mingit kavatsust pea ees suhtesse tormata, aga samas ma ka ei katkestanud meie suhtlemist sõnadega,” meenutab mees.
Naine, kes töötas ühe ajalehe juures, teatas peagi, et tuleb Tallinna, et intervjueerida meie presidenti, ning tahtis enne Juhaniga kokku saada. Mees võttis päeva vabaks, sõitis Tallinna, hotelli, kus võõras peatus. “Naine oli mind nähes rõõmus, kuid tema suhtlemisviis reetis, et rohkemgi kui lihtsalt rõõmus. Tegin endas otsuse, et selle mänguga kaasa ei lähe, ja ka ütlesin seda. Kui presidendi intervjuu aeg hakkas lähenema, küsisin, kas ta juba hiljaks ei jää. Vastuseks sain: “Kallis Juhani, kui sa arvad, et ma siia presidendi pärast tulin, siis sa eksid!” Imearmas, kas pole!
Ma oleksin pidanud olema resoluutsem juba esimesel õhtul Pariisis, olin perekonnainimene. Temal ei olnud sõnadega probleemi – palun, minu süda on siin.
Aga minul jäid õigel ajal õiged sõnad ütlemata. Tagantjärele jäi see kripeldama, andsin talle justkui lootust, selle asemel et järsult keelduda. Mingil põhjusel ma ei teinud seda, olime ühevanused noored inimesed... See on nüansside küsimus. Kui sa selgelt ei ütle ei, siis võib teine tõlgendada seda nii, nagu talle sobib.” Hea külg loos oli see, et prantslannast sai Eesti sõber, ta käis siin külas ja kirjutas meie maast artikleid.
Kuid ütlemata sõnad võivad mõnes elus olla lausa hädavajalikud. “Sest kui ütled, võib halvasti minna,” juhatab pereprobleemidest kirjutanud Juhani teema teisele rajale. Hiljaaegu valmis tal raamat “Lugu väikesest tammepuust, vihast ja varesest”. Selles räägib ta kodust, kus valitseb vaikus, sest iga sõna võib tekitada ägeda reaktsiooni. Et kellegagi oma muret jagada, on väike tüdruk, kes ei julge tihti oma toastki välja tulla, hakanud rääkima varesega akna taga. “Oleks nagu muinasjutt, kuid külastades koos lastepsühhiaater Anne Daniel-Karlseniga koole ja lasteaedu, teame, et tõsiseid probleeme on igas kolmandas-neljandas perekonnas,” märgib Tähtvere avatud naistekeskusega koostööd tegev kirjanik.
“Kui on vaikus majas, peavad pereliikmed käima kikivarvul ja n-ö antennid peas, et lugeda teise olekut, ilmeid, energiavälja – ega isa täna ometi ei vihasta? Kust on tulnud see kuvand, et eesti mehed on kinnised ega räägi? Põhjuse võib leida poolikutest peresuhetest,” leiab Juhani.
“Igal õhtul tuleb lähedastele öelda, et kõik on hästi!” Ta toob näite vanast Läänemaa metsavennast Arnoldist. “Ta käis redus olles ühe naise juures, peremeheta jäänud talus, kus teda toetati. Pärast legaliseerumist jäigi sinna elama. Ööbisime kord tema metsavennaelust filmi tehes seal, nad olid siis juba üle kaheksakümnesed. Kuulsin hilisõhtul pimeduses kõrvaltoa poikvel ukse vahelt, kuidas mees ütles vaikselt oma kaasale: “Ma armastan sind väga.” Ja naine vastas: “Kallis Arnold, mina armastan sind ka.” Selles ei olnud mingit tundeväsimust.”
Tänusõnad teevad tänaja õnnelikuks
Annela (55) tundis, et peab ütlema tänusõnad oma kunagisele kaaslasele. “Ajendiks said armastuskirjad mu esimeselt noormehelt, ammu läbi loetud, aga igaks juhuks kinniköidetult sahtlinurgas hoiul. Me polnud vahepealseil aastail suhtlemiseks vajadust tundnud. Sattusin kirjade peale üle hulga aja vanu pabereid uurides. Ja sain šoki! Millimeetripikkuste tähtedega tihedalt täis kirjutatud postkaarditagused, joonistused, taimed, niidiga kokku seotud juuksekiharad... Miski, millele hilisemast elust pole võrdset vastu panna. Mis mind aga kõige rohkem hämmastas, oli see, et ma ei mäletanud oma tookordseid emotsioone nende kirjade avamisel ja lugemisel või seda, kuidas vastasin. Võtsin seda kui taevamannat, enesestmõistetavust, nagu noor ja uljas inimene ikka.”
Otsus kirjade autor üles otsida tuli kui välk selgest taevast. Läks tarvis pisut detektiivitööd ja pisivalesid telefoninumbri väljapeilimisel. Annela sai oma “lokkispäise poeediga” kokku, lokkidega oli aeg küll halastamatult üks-null teinud, vist ka emotsioonidega... “Me pole enam need inimesed, kes tookord,” polnud vastureaktsioon nii romantiline nagu mõnes filmis. Kuid tänusõnad said öeldud, kirjugi veel koos üle loetud. Sai veel muudki räägitud, mis kunagisest kripeldama jäänud.
Mida oli siis seljataha jäänud abielu ja selgusetute suhetega Annela oodanud? “Romaani õidepuhkemist mitte, aga pisut rohkem s õ n u küll. Ma ise ei hoia end tagasi ja ootan sedasama ka teiselt. Tõdesin, et me ei ole ühesuguse hingelaadiga inimesed, ja on hea, et me nooruses kokku ei jäänud. Aga leidsin uue sõbra, kellega vahel argiasju arutada. Mind valdas tohutu kergendustunne.”
Annela hing juubeldas taas, kui sama aasta lõpus ringles sõprade seas jõulutervitus mõtetega Fanny de Siversi esseest “Tänamine teeb õnnelikuks”. “Meie ajastul, mil inimesed on õppinud peamiselt nõudma ja igasuguste õiguste eest võitlema, paistab tänamine muutuvat haruldaseks. Tänamine aitab hästi läbi saada ümbritseva ühiskonnaga, kuid toob ka iseendale rahuldust. Psühholoogid, kes on uurinud õnne definitsiooni, väidavad, et tänamine moodustab võimsa teguri õnne loomisel, mõjub positiivselt kehale ja hingele. Inimesed, kes oskavad tänada, on optimistlikud ja tunnevad oma elust rahuldust. Neil on harvem peavalu ja kõhuvalu ning nad köhivad vähem...
Õppigem tänama kõige eest, mis meil on ja mis me elus leiame. Ka pahanduste ja äparduste eest, veendumuses, et nende kaudu jõuame tõelusele lähemale, saame oma vigu parandada ja kaasinimesi paremini mõista.”
