Ülari lugu: kas tõesti nii jääbki, et 35aastaselt satun mehena prügikasti?
Minu haridustee lõppes juba logisema löönud sotsialismi ajal. Õppisin metsandust ja sain metsnikuks sain oma kodukandis Lõuna-Eestis. Olen läbinisti maamees, maal üles kasvanud ja peale intrite elanud seni vanavanematelt päritud kodutalus. Tundisn end seal turvaliselt ja isegi õnnelikuna. Linna ei igatsenud mina kunagi. Kui tööle asusin, oli mul justkui kõik, millest unistanud olin. Mu lähedastest olid siis alles veel isa ja tädi, paar aastat vanem leseks jäänud isa õde. Tööd ei peljanud meist keegi ja majapidamine õitses.
Kuna isa tervis enam eriti kiita polnud, hakkas ta igal sobival juhul ikka juttu tegema sellest, et tahaks vähemalt esimese lapselapse ära näha. Ju nad sellest tädiga ka omavahelgi rääkisid, sest pliidi juures askeldades märkis tädi vahel nagu endamisi, et üks noor perenaine kuluks meile ära. Kuna olen loomult pigem kodus konutaja, siis ajasid nad mind ühtelugu rahva sekka, et muidu jäängi metsanurka vanapoisiks.
Ma ei tutvunud naistega kergelt. Eks kooliajal ikka mõni käimine oli ja paar korda armusin ka, aga mitte neisse, kellele ma tõsiselt oleks meeldinud. Kui juba meheks sain, hakkasin justkui pelgama, et tüdrukutele meeldib mu ligi kahemeetrine kasv ja sile väljanägemine. Enamasti neid ei huvitanud, milline ma üldse olen ja millest mõtlen, nemad tahtsid ikka lusti ja linnasära, millest mina ilmaski puudust ei tundnud.
Siis see juhtus. Kunagise koolivenna pulmas naaberkülas kohtasin tüdrukut, kes torkas silma oma siira olekuga. Selles puudus edvistav enesenäitamine ja pealetükkivus, mis mulle alati noorte naiste juures vastu on hakanud. Saime hea jutu peale. Seda enam ta mulle meeldima hakkas, et talle ei läinud üldse korda see „uus metsaülem”, mida mu vanad kooliõed ümbruskonnas aina rõhutasid. Saime esialgu sõpradeks suve lõpu poole juba enamakski.
Mu isale ja tädile meeldis ta üliväga ja mina tema maakonnalinnas elavatele vanematele samuti. Mihklipäeval pidasime pulmad. Tõin naise oma koju, kus talle kõik väga meeldis. Pärast keskkooli lõpetamist oli oma isa firmas sekretärina töötanud ja elukutset tal polnud. Ta polnud midagi selle vastu, et jääb meile koduperenaiseks.
30aastasena oli mul olemas kõik, mis normaalseks eluks vaja. Paraku tumestas seda tõsine hoop – esimene lapselaps jäigi isal nägemata, sest küünlapäeval suri isa.
Elu tahtis elamist, aga meie koju hakkas siginema imelik rõhutus. Mu naine ei saanud tädiga enam nii hästi läbi kui seni. Kahel perenaisel köögis tekkis aina sõnelusi. Noorem leidis, et tema kui pereproua võib vähem teha ja tädi jälle solvus tihti mu naise terava keele peale.
Omavahelgi hakkas meil naisega muudkui tülisid tekkima. Kui varem olime ühte meelt lapsesaamise asjus, siis nüüd hakkas ta rääkima linnaminekust. Et tema ei hakka siia metsanurka lapsi sünnitama, et müüme talu maha ja lähme pealinna, kus ma ministeeriumis õige (!) töö võiksin saada. See jutt ajas mul ihukarvad püsti, nagu temal minu kategooriline „ei”.
Me ei leidnud enam endist harmooniat üles ja edasi läks elu allamäge. Naine hakkas sagedamini oma kodus käima ja jäi sinna vahel nädalateks. Kuni ta ükskord teatas, et tuleb siis tagasi, kui „see vanaeit” sealt kaob. Mina lootsin, etmõtleb ümber. Tegin ikka oma tööd ja pärast seda maja juures tööd. Ligi paar aastat naine tuli ja läks, tuli ja läks. Vahel jutustas sadistliku mõnuga, kui huvitavalt oli Tallinnas aega veetnud. Pingutasin mis ma pingutasin mõelda, mida mida teha, kuni mu armastus muudkui vaikselt suri. Seks oli meil niigi juba harv nähtus, kuni ma seda enam ei tahtnudki. Käsu korras ikka veel üritasin, kuni enam ei suutnud. Tuli tunnistada, et mul pole enam meheväge olen sõna otseses mõttes impotent. Ega see mulle esialgu hirmu peale ajanud, sest olin nii pinges, et mõnedel hetkedel vihkasin lausa tervet naissugu.
Siis juhtus nii, et tädi jäi põdema ja kustus paari kuuga. Ei meelitanud rivaali kadumine enam mu naist tagasi. Pärast vaevalt viieaastast abielu lahutasime selle ametlikult. Oli hetki, mil tundsin, et mind pole üldse siia ilma vaja – olen üksindusele määratud ja kesksoost...
Kui sul on raske, peida end töösse. Jah, aitaski töö. Sel raskel ajal mõtlesin palju isast ja vanaisast, kes olid läbi elanud igasuguseid jubedaid aegu. Mul polnud seda arvestades õigust ümber kukkuda nagu mäda palk. Paar aastat möödus rügades ja ahastades, kuni võtsin ette oma tervise. Käisin mitte üksi pealinna arstide juures, vaid isegi lahe teisel kaldal. Üldiselt pandi diagnoosiks ikka liigsest füüsilisest kurnatusest ja emotsionaalsetest pingetest arenenud depressioon. Täitsin hambad ristis ka arstide need soovitused, et tuleks end võimalikult sagedamini n-ö praktikas proovida, aga ei midagi. Pealegi ei sattunud mu teele ühtegi sellist naist, kes oleks mingit tõmmet tekitanud.
Vähehaaval hakkasin meeleheitest siiski üle saama. Tekkis isegi mõte, kas tõesti nii jääbki, et 35aastaselt satun mehena prügikasti. Aga ma ei olnud sellest masenduses. Käisin nõuannete järgi muudkui mudas ja tervisvetel, aga no need pole mu meelest paigad, kus „oma õigega” kokku juhtuda.
Reipamaks läks elu siis, kui võtsin oma katuse alla ja tööle kunagise kursusekaaslase sugulase koos tema noore naisega. Nad hakkasid samal ajal naabrusse kodu ehitama. Olin sel ajal tööga nii hõivatud, et enese peale polnud suuremat aega mõeldagi.
Ükskord pärast pikemat rügamist sõitsin taas tervist kõpitsema Jurmalasse. Naiste mõttes oli tulemuseks ikka null. Tegelikult oli ka nii, et mida suurem menu paistis mul daamide seas olevat, seda enam igatsesin koju.
Ma ei olnud tagasipiletit tellinud, sest mõtlesin ka Riias ringi vaadata. Riia bussijaamas oli pikk järjekord. Kui kassani jõudsin ja Pärnusse piletit küsisin, tormas mu kõrvale kaasmaalanna ja vuristas: „Ostke mulle ka, ostke kaks.” Ma ei osanud üldse reageerida. Ostsin pileti ja marssisin välja. Natukese aja pärast oli seesama naine mu kõrval ja nähvas: „Kartsite, et ma piletit välja ei maksa või – kah mul eestlane.” Ja kõndis eemale.
Ausalt öeldes hakkas mul piinlik. Tõepoolest, olen end nagu vutlarisse sulgenud, mühaklik, justkui oleks mu hädas süüdi teised. Nägin teda eemal ja läksin vabandama. Tal olid peaaegu pisarad kurgus. Rääkis, et kodus ootavad 12aastased kaksikud, hoidja läks hommikul ära, aga tema ei tulegi, sest rohkem busse täna ei lähe. Pakkusin talle oma piletit, mille ta puiklemise järel ka vastu võttis, see tähendab ära ostis. Ütlesin rahulikult, et mul kiiret ei ole. Jätsime hüvasti ja paar tundi hiljem kohtasin Eesti abielupaari, kes veel paari tundi hiljem autoga koduteed alustas.
Imelik lugu juhtus. See naine ei läinud mul enam meelest. Ammu polnud seda juhtunud, et mingite juhututtavate peale oleksin niimoodi lausa mõelnud. Päev, kaks... Naersin enese üle, et miks just see naine peast ei lähe. Siis sain aru, et teda huvitas tõesti pilet, mitte mina. Minu arust ta mind nagu üldse ei märganudki. Esimest korda üle hulga aja kahetsesin, et ma ise tema vastu huvi ei ilmutanud.
Sestpeale olin nagu kinnismõtte küüsis – ma pean selle naise üles leidma. Ta nägu mäletasin selgesti, aga see oli ju ka kõik. Kas ta üldse pärnakas oli? Siis nägin teda unes. Unenäos olime nagu ammused tuttavad, mingil metsateel, kuhugi vist eksinud, armunud, mingi imeline tunne... Mille peale ma ärkasin, higine, kuidagi rõhutud, aga ühtaegu õnnelik. Äkki täheldasin, et... kuidas seda nüüd öelda... olin taas meheks saanud!
Andis leppida sellega, et olnu oli kõigest uni...
Hakkasin igal võimalikul juhul Pärnus käima, päevaselgi ajal kohvikutes istuma ja ringi kõndima. Hull lootus muidugi, aga kui juba pihtida, siis ausalt... Paraku mu lootused kahanesid. Lehtede koltumine viis juba esimeste halladeni, kui seesama naine mulle vastu tuli ja mu sedamaid ära tundis. Sekundi murdosa olin kui halvatud, pidades seda tõesti hallutsinatsiooniks. Aga kõik oli päris.
Elame koos kolmandat aastat ja kasvatame kaksikuid – mu kõige kallima naise kadunud õe imetoredaid lapsi. Meie naabriteks on seesama noorpaar, kes juba oma majas elavad. Alles nüüd, kui läheneb mu 40. eluaasta, saan aru, mis tähendab tunda end tõelise mehena ja see armastus õigupoolest on... Majas on õige pereelu, kodu on jälle kodu ja nii palju ilusat on kindlasti veel ees.
