Üksikema läks esimesele kohtingule, neli last kaasas
Samas tundis naine end kogu aeg veidi pahasti, sest ta ei teadnud, millal peaks mehele ütlema, et tal on väike tütar.
„Ma arvan, et kõige õigem aeg oleks seda öelda kohe või panna lausa oma profiili juurde kirja. Aga seda ei tahtnud ma teha, sest tavaliselt siis hakkavad kohe sellised jutud, et üksikema on nagunii omadega kuival ja väga ei vali. Ja siis veel see ilkumine, et mehel ei lasta üldse suhte peale mõelda, vaid sõidetakse kohe lapse-teemaga sisse...”
Niisiis otsustas ta veidi oodata. Ja ootas ilmselt üle, sest suhtlus Raivoga muutus aina meeldivamaks, aga tähtis jutt oli ikka veel rääkimata.
Kui Mailis ja Raivo leppisid lõpuks kokku, et kohtuvad ka päriselus, tundis naine, et kauem vaikida oleks lootusetult ebaviisakas. Ta kirjutas: „Loodan, et sa selle uudise peale veel tahad minuga kohtuda – ma olen ema.”
„Ei hullu, ma olen isa,” tuli vastus praktiliselt kohe.
Mailisel oli hea meel. Veel parem tunne oli tal siis, kui mees arvas, et kohtuks äkki pargis, kus on palju atraktsioone lastele ja võtaks lapsed kaasa.
Kui aga saabus kohtingueelne õhtu, muutus Mailis taas väga murelikuks. „Aga mis siis, kui lapsed esmakohtumisel üldse ei sobi ja siis ei saa meie ka suhelda ja kõik lähebki lörri, enne kui võiks alata,” kurtis ta ühele sõbratarile.
Too pakkus naljaga vastu, et võtku Mailis kohtingule tema lasteväest keegi kaasa, siis seltsis segasem. Ja mõtle, kui tore on kohtingukaaslasele vaikselt öelda, et tegelikult on ta emaks vaid ühele...
Mailis mõtles veidi ja tegi siis otsuse – ta võtab kohtingule kaasa ka sõbratari kolm last. Neid ta tunneb, nendega on tal lõbus ja paar vahvat pargitundi võivad lapsed koos veeta ka siis, kui võõras mees äkki ei tahagi nendega koos olla.
Mailis tegi end kenaks, vähemalt sedajagu, nagu nelja lapsega välja minnes aega kenaks teha on. Ja läks parki, sõbratar ja kolme neljandiku laste ema igaks juhuks lähedasel pargipingil raamatut lugemas ja olukorda turvamas.
Suur oli Mailise jahmatus, kui ta juba eemalt ära tundis, et rohelise T-särgiga mees, lill pihus, on Raivo. Mehe ümber nimelt sebis kolm põngerjat.
Mailisel libises korraks peast läbi, et appikene, kui nad nüüd tõesti sobivad, siis tuleb tal hakata emaks või vähemalt lisaemaks kokku neljale lapsele. Siis langes ta pilk rõõmsale nelikule enese ümber ning ta kõndis püstipäi ja naeratades mehele vastu.
Hämmastaval kombel sujus kohtumine sama meeldivalt, nagu oli sujunud nende kirjalik suhtlus ja telefonitsi vestlemine.
Õige pea selgus, et Mailis ja Raivo olid kohtumiseks valmistunud täpselt ühtemoodi. Tegelikult olid mõlemad ainult ühe lapse üksikvanemad!
„Kohe oli ka kindlamast kindlam, et meil on väga ühesugune, natuke kiiksuga, aga väga lastesõbralik huumorimeel,” särab Mailis.
Kui lapsed end pargis väsinuks olid möllanud, viis Mailise sõbratar suurest kambast vähemaks kolm ja Raivo vanem õde oma kaks last. Noortel üksikvanematel oli nüüd aega pühenduda teineteise ja oma kahe lapsega suhtlemisele.
Umbes kuu aega pärast seda esimest ja tõeliselt julget kohtingut on Mailis ja Raivo oma ainult kahe lapsega jõudnud juba Eestis automatka korraldada, telkides ööbida ning plaanivad Riiga loomaaeda sõita. See nimelt olla lähim koht, kus saab näha elusat kaelkirjakut.
Kuna Mailisel ja Raivol on kummalgi olemas oma kena kodu, pole neil kokkukolimisega kiiret. Ka majanduslikult saavad mõlemad ise hakkama.
„Olemegi rääkinud, et tegelikult pole meil teineteist vaja ühelgi muul põhjusel kui sellepärast, et meil on koos tore ja meie lastel on koos tore,” kinnitab Mailis. Tema julgeb küll üksikvanemaid kohtinguelule julgustada – see pole veerandit ka nii hull, nagu sellest räägitakse.
