Tiina lugu: ootan juba aastaid abieluettepanekut, aga seda ei tule

 (60)
Tiina lugu: ootan juba aastaid abieluettepanekut, aga seda ei tule
Pexels.com

31aastane Tiina on oma elukaaslase Tarmoga (32) koos olnud seitse ja pool aastat. Kogu selle aja jooksul on Tiina väga soovinud abielluda ning teinud ka hulgaliselt sellesuunalisi vihjeid, aga mees pole ikka vedu võtnud.

"Tunnen, et varsti on mu mõõt täis. Kui kaua ometi võib oodata?" küsib Tiina.
Tiina ja Tarmo said tuttavaks aastate eest internetiportaali vahendusel. Nende nii-öelda käimisperiood oli päris pikk. Kokku kolisid nad alles kaks aastat pärast tutvumist, siis aga mitte enam üürikorterisse, vaid nad ostsid päris oma ühise kodu.
"Lootsin toona, et ehk tuleb varsti pärast kokkukolimist ka abieluettepanek, kuid seda ei tulnud," meenutab Tiina.

"Mäletan veel sellist ebameeldivat seika, kuidas Tarmo õde olevat tema käest küsinud, kas siis nüüd on pulmaplaanid ka. Tarmo jutustas mulle seda nagu mingit nalja, et näe imet, mida õde küsis. Küsisin, mis ta siis vastas. Tema olla vastanud, et praegu küll veel mitte. Heakene küll, haiget see pisut tegi, aga arvestasin siis sellega, et mees momendil abielluda ei soovi. Et ehk siis pisut hiljem, kuna mingi hetk oli ta jutu sees siiski maininud, et kunagi ta tahaks suuri pulmi.
Seega lootust nagu oli, küllap toona polnud lihtsalt õige aeg. Elu läks edasi ja mina ootasin siis kannatlikult edasi. Ootasin abieluettepanekut igaks oma sünnipäevaks, igaks sõbrapäevaks, jõuludeks, ühistel reisidel...

Seotud lood:

Praegu kõigi aastate peale tagasi mõeldes imestan ise ka, kuidas mul ometi on olnud kannatust nii kaua oodata. Ei tasu nüüd arvata, et ma lihtsalt vaikselt ootan ja elu elamata jätan.
Päris otse ma küsinud ei ole, et kuule Tarmo, millal sa mu naiseks võtad. Küll aga olen rääkinud, et mina ikkagi sooviksin päris perekonda, olla abielus, kanda tulevikus oma lastega sama nime. Tema tavaliselt noogutab vaid kaasa nende juttude peale või siis vahetab teemat, kui asi liiga konkreetseks läheb.

Mis puutub lapsesse, siis sellega võiks tema poolest ka veel paar aastat oodata. Mina jälle sooviks tegutsema hakata, sest olen ikkagi juba üle kolmekümne ja kes teab, kui kaua see rasestumine aega võib võtta. Pealegi olen ikka unistanud vähemalt kahest lapsest... Ühesõnaga, see on teine teema, millest ka nagu eriti ei taheta rääkida, ikka aega on ja vaatame edaspidi ja nii edasi. Aga me oleme koos olnud seitse ja pool aastat.

Loe veel

Tunnen, et vot nüüd hakkab minu mõõt täis saama. Ma olen nii tüdinud lõputult lootmast ja ootamast. Ah et miks ma ise päris konkreetne pole ja meest nii-öelda ära ei kosi? Aus vastus on, et ma ei taha päris otsest ettepanekut ise teha. Võin sel teemal rääkida nii päris otse kui vähem otse, aga lausa konkreetse ettepanekuga lagedale tulla ma ei taha. Nii palju vanamoodne olen küll, et see osa võiks minu nägemuse järgi tulla mehelt. Muidu oleks kogu sellel abielul ikka kohe eriti mõru väljapressitud maik juures. Et noh, kui sa just ise sunnid ja välja pressid, heakene küll siis...

Niimoodi ei ole mulle seda tarvis. Kui ikka ei taheta, siis pole vaja. Kedagi ise anuma ma küll ei hakka, pärast oleks kogu aeg vastik maik suus, et end mehele kaela riputasin. Aga ma ei saa aru sellest, et ma sobin küll elukaaslaseks, aga abikaasaks ei sobi. Kas ta ootab abikaasaks kedagi teist?

Seega olen ma nüüd päris paraja dilemma ees, mida siis õigupoolest peale hakata. Veel järgmised seitse ja pool aastat nagu oodata ei kavatseks. Tegelikult ei tahaks aastatki enam selle suhte peale raisata, kui mees tahab vaba olla ja sellest tõesti asja ei saa.

Olen igasuguseid variante mõelnud, kuidas toimida. Üks mõte on, et ütleks talle konkreetselt ära: kui selleks kuupäevaks pole abieluettepanekut, siis ma pakin oma asjad kokku ja lahkun. Aga see kõlab endalegi nii nõmedalt ja on ikka sõna otseses mõttes väljapressimine. Võin ka lihtsalt oodata, nagu kõik need senised aastad olen oodanud, aga peaks ju tõeline ime juhtuma, kui see ettepanek ikkagi tuleks. Ma ei usu sellesse.

Muus osas on meie suhted, võiks öelda, et normaalsed. Mingit suurt kirge enam ei ole, kuid me saame hästi läbi ja pidevaid eriarvamusi ei ole. Olemegi käitumiselt nagu mingi vanem abielupaar juba. Kindlalt võin öelda seda, et armastan Tarmot ja tahaksin väga temaga perekonda luua ja lapsi saada. Paraku on kogu see pikk ootamine mind pisut kibestunuks muutnud. Ja pessimistiks ka kindlasti - ma ei usu tegelikult enam, et abielu võimalikuks võiks saada. Kui seni pole ettepanekut tulnud, kust see siis nüüd peaks tulema? Küll on kurb tegelikult, et paljud Eesti mehed sugugi abielluda ei taha! Paljudele naistele oleks see oluline märk, et neid ja seda suhet tõsiselt võetakse."

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare