Tiia lugu: lahutuse asemel sain uued mesinädalad
Kooselu algus, poja sünd ja kodu ehitamine läksid kuidagi vaikselt ja enesestmõistetavalt. Oleme mehega mõlemad loomult ratsionalistid ja küllap sellepärast polnud meil mingit leegitsevat armastust. Aga olime lapsest saadik sõbrad, meil olid kattuvad tõekspidamised ja suurepärane seksuaalne sobivus.
Kui sündis poeg, tahtis mees, et ma ka pärast emapuhkust koju jääksin. Kuna mul mingit konkreetset elukutset pole siiamaani, siis polnud mul midagi selle vastu. Mulle on alati meeldinud kodused talitused ja mõtlesin juba enne sünnitamist, et oma lapsi ma aedadesse ei vii. Nii et kõik oli korras. Polnud me teab mis rikkad, aga saime hästi hakkama. Mees teenis hästi, pealegi aitasid meid alati meie mõlema vanemad.
Kui nüüd aega tagasi kruttida, siis vist ikka andsidki kriisi sugemed enesest märku pärast seitsmendat aastat, kui poeg kooli läks. Mul jäi tavalisest rohkem tühja aega ja selle täitmiseks hakkasin rohkem suhtlema nii sugulaste kui sõbrannadega. Mingeid salakäike ma ei teinud ja mehele see koguni meeldis, et ma end tuulutamas käin. Ei tekkinud minus huvi mõne teise mehe vastu ja ei huvitanud kedagi neist nähtavalt ka mina. Aga ikka sagedamini tuli pähe mõte, et meie abielu on muutunud igavaks. Hakkasin koguni juurdlema, kas meie suhe pole end lausa ammendanud.
Mees vaatas mind mõistmatu pilguga, kui sellest ääriveeri rääkida püüdsin. See ajas mu seda enam närvi. Tabasin end mõtlemast, et tal on hunnik kahjulikke harjumusi, mida ta ise üldse ei märka. Näiteks vajutas ta hambapastatuubi mitte lõpust, vaid keskelt, kõnelemata sellest, et ta sellele korgi peale oleks vajutanud. Sokirulle oli niivõrd harjunud korjama, et see käis mul nagu automaatselt. Tema norskamine, mis kunagi õndsat turvatunnet sisendas, ajas nüüd marru.
Voorusi polnud tal sugugi vähem. Ta ei unustanud kunagi mingeid tähtpäevi, ta võimaldas meile suurepäraseid reise ja tegeles aktiivselt lapsega tolle beebipõlvest alates. Ta oskas naela seina lüüa ja tegi kõike, mida palusin. Ainult et ma ei palunudki midagi erilist.
Ühel päeval üksi mõtiskledes tulin järeldusele, et olen talle ideaalne köögitüdruk, pesunaine, nõudepesija, tohterdaja, ka tuline armuke, aga mitte armastatud naine.
Siis sain tuttavaks ühe sõbranna sugulasega, omavanuse lasteta leskmehega, kellele ma esimesest kohtumisest peale ilmselgelt muljet avaldasin.
Esialgu jättis ta mind külmaks, aga lähemalt tuttavaks saades hakkas aina rohkem meeldima. Oma mehega ei saanud ma kunagi rääkida sellest, mida lugesin ja teatrisse sain mehe parimal juhul paar korda aastas. Temaga oli lõpmata huvitav rääkida millest tahes. Esimene külaskäik tema juurde oli nagu avastus. Kolmetoaline korter, kus ta pärast ema surma üksinda elas, oli ideaalses korras. Nagu iseenesest riputas ta sisse tulles mantlid riidepuudele, tõstis püsti ka mu saapad, mis esikupõrandale lonti jätsin. Kattis ideaalselt laua ja oli kõigiti galantne. Sealjuures edenes huvitavaks iga teema, mis aga üles tõusis. Loomulikult mõtlesin - vat see on alles mees.
Kolmandal külaskäigul tema juurde ütles ta otse välja, et kavatseb mulle hakata tegema selgeid lähenemiskatseid, et ma tema naiseks saaksin. Kui see mulle ei meeldi, siis jääb ta ootama. Olin sellest meelitatud, kuigi arvan, et tol ajal polnud ma armunud kellessegi, ka oma mehesse mitte.
Nii kestis see ligi aasta otsa. Austajal käisin külas harva ja mehele ma sellest muidugi ei rääkinud, aga kodus tekkis üha sagedamini arusaamatusi. Tundsin end nagu nurka aetuna, eriti veel tõdedes, et poeg isast usinalt eeskuju võtab. Nüüd pidin tegema kahekordselt kõike seda, mida varem ainult mehe heaks tegin.
Ühel hilisõhtul, kui mees, vaevumata pärast sööki nõusid isegi kaarnikaussi tõstma, kapist õlle võttis ja oma jalgpalli ette tormas, ütlesid mu närvid üles.
Karjusin talle näkku kõik, mis oli kaua hinges podisenud, teatades lõpuks, et mul on kõrini ainult sekspartneriks ja teenijannaks olemisest. Kahmisin riided selga, mürtsutasin ukse väljaspoolt kinni ja läksin oma kaks aastat vanema, ikka veel vallalise õe juurde. Õnneks poeg juba magas ega kuulnud midagi.
Õega oli meil harva hingest hinge jutuajamisi, aga nüüd kurtsin talle ära kõik oma mured. Lõpuks ka seni ikka veel platoonilise tutvuse selle mehega. Ja kavatsuse oma mehest lahku minna ja abielluda temaga.
Mu ligi kahetunnise jutu ära kuulanud, vahtis õde mind pika pilguga ja ütles siis, et on mind alati natuke küündimatuks pidanud, aga mitte iialgi niiii lolliks!
Ja rääkis siis, mida ja kui palju mu mees on mulle andnud ja et mehe ümmardamisega olen ise nõus olnud. Ta naeris välja mu plaani kiiresti ümber istuda teise rekke.
Õe eeskujulikku kodu vaadates, tema enese ja oma aja ning harrastuste käsutajaks olemist olin sageli kadestanud. Ja mitte kunagi mõelnud sellele, mida ta nüüd tunnistas. Nimelt seda, kui trööstitu on nii üksildane ja korrapärane elu. Rääkis, et üsna tihti on tal koju tulles tahtmine siin kõik segi peksta, et oleks tunne, et siin elatakse, et oleks, kelle järel koristada ja kelle jaoks midagi teha.
Lõpuks kirjeldas õde, milline näeks välja mu uus abielu. Mehega, keda ma hästi ei tunne ja ilmselt ei armasta, kes kõike täpselt määrab ja mõõdab ja kes annab mu pojale kõik, välja arvatud soe, ehe isalik armastus. Ja keda poiss vihkama hakkab ka juhul, kui tal oma isaga piisavalt suhelda lubatakse.
See kõik oli mulle uus vapustus. Nutsime õega kaelakuti poole ööni. Mees ei helistanud. Alles hiljem sain teada, et õde oli salaja talle helistanud kohe minu saabudes, et mees ei muretseks.
Järgmisel hommikul ärkasin segaste tunnetega. Õde läks tööle, soovitades mul end koguda, enne kui midagi otsustan. Ma ei jõudnud veel kohvigi lõpuni juua, kui mees helistas, et nad on pojaga hoovil - lasku ma nad sisse. Tema polnud tööle ega poeg kooli läinud.
Vaevalt lahti riietunud, ütles mees, et ta palub vabandust, et on mind unarusse jätnud (meie oleme - suskas üheksa-aastane peenikese häälega vahele) ja kavatseb meelt muuta. Kui ma seda usun, siis lähme nüüd koju.
Kui liigutatud ma olin! Ja kui ehedalt tajusin, kui väga ma neid tegelikult armastan. Mu pisaratel polnud otsa ega äärt, kui laps kinnitas, et nemad issiga hakkavad nüüd ise oma pesu pesema.
Läheks liiga sentimentaalseks kirjeldada järgnenud mesinädalaid, mis kestavad, tänu ka mu enese tehtud järeldustele. Eks arusaamatusi tuleb ikka ette, aga me oleme nüüd harjunud ütlema, kui meid miski häirib.
Jääb vaid meelde tuletada filosoofi tarkust neile, kes analoogilises olukorras: õige partneri leidmine on suur kunst, kooselu aga looming, mille õnnestumisse tuleb maksimaalne panus anda mõlemal.
Lugu ilmus Nelli Teatajas
