Mõte kolmkümmend aastat pärast esmakordset tudengipõlve uuesti ülikooli astuda sai alguse, nii ebaküps, kui see ka ei tundu, sõbranna soovitusest. Pärast tema õnnestunud magistritööd viisin oma CV ja CD vastuvõttu. Vestlusele minnes oli väike kõhedus sees, sest meenus, kuidas mulle ühes teises riigis koolituse taotlemisel kunagi ära öeldi – olin ülekvalifitseeritud. Kuid siin ja praegu – tere tulemast!

Ühel päeval küsiti õppeosakonnast, kas tohib anda isikuteavet ajalehele, mis koostab ülevaadet üliõpilaste vanusest. Selgus, et olen oma kooli k õ i g e e a k a m üliõpilane... Seesuguses sõnastuses "meelitusega" puutus armas eneseteadvuseke küll esmakordselt kokku! Seda enam, et esimesed koolinädalad just vastupidi, igasuguseid ealisi stampe ähmastasid. Avaaktusel jutustas dekaan Kanada emeriitprofessorist, kes seitsmekümneaastasena asus oma ülikoolis esimesel kursusel keraamikat õppima. Nooruslikul käitumisel on omad plussid, inimesed on suhtlemises vabamad ega pea kramplikult rõhutama oma väärikat iga ega positsiooni. Kui kunagi tundus kolmekümne viiene kursuseõde veidi nagu teiselt planeedilt, siis nüüd peab viiekümneaastasele üliõpilasele loengut kahekümne viiene õppejõud. Kuid ka kaheksakümnele lähenev lektoriproua eelistab pensionäride seltsielule teadustööd ja noori inimesi.
Kõigele lisaks on kooliskäimine uute asjade algus. Sama õnnestav, nagu keskeakriisis mehele uuele ringile minek.

Sul on senisest sissetallatud rajast erinev igapäevane koolitee. Kohtumine Koorti "Metskitse" ja nurgapoe hääletult näuguva kassiga kuulub nüüd argipäeva väikeste luksuse hulka. Ent kui ennevanasti kaasnes tudengipõlvega liiga palju kõike uut: uus linn, uus ühiselamutuba, uus elurütm, uus küllaltki ähmane tulevik, siis nüüd jood hommikukohvi omas kodus, mahutad loengute ajad oma turvalisse argirutiini ega kavatse tulevikus järske kannapöördeid teha. Õppida võib ka selleks, et saada paremaks inimeseks.

Sul on oma kursus ja kursusekaaslased, kellega loengute vaheajal keeta elektrikannuga teevett ja süüa kellegi iseküpsetatud leiba. Sul on kursuse meililist, kuhu läkitad ahastava: "Appi, kas keegi tahab veel tähtaega pikendada!" ja kust loed õnnelikke teateid lapsega või esseega mahasaanute A-dest ja B-dest.
Sul on loengud, mida lihtsalt naudid. Teadmised jooksevad omavahel pusletükkidena kokku, nii palju on maailmapilt vahepeal tervikuks joonistunud.

Sul on vastutustunne. Veedad sõpradega kohtumisest loobumise hinnaga terve pika nädalavahetuse konspektide seltsis ning kui arvestus on tehtud, premeerid end kohupiimakoogiga mõnes vanalinna hubases kohvikus.

Sul on sess. Ja stress. Juba mitmendal unetul hommikupoolsel ööl mõistad, et töökohustuste kõrvalt filosoofilise traktaadi või võõrkeelsetest finessidest kubiseva kunstikriitikateose läbitöötamine pole ühe õhtu töö. Võtad vastu otsuse, et kõike korraga ei jõua, tuleb nõutada ajapikendust. Tulid ju õppima endale, mitte hinde või diplomi pärast.

Õnneks on su õppetooli juhataja arusaaja inimene, kes helistab ise ja uurib, kunas saad tulla "strateegiaid ja taktikaid" arutama. Koolipapa mõistab, et elu tahab elamist, ning leiab, et praegused ja 1980ndate tudengid ei erinegi nii väga.
Enne jõule saad lõpuks mahti juuksurisse minna, et saaks lasta üliõpilaspileti tarvis pilti teha. Juuksur, kelle k õ i g e paksemate juustega klient oled seni olnud, kuulutab, et keegi on selle rekordi purustanud, ning näitab kahe käe pihkudega tolle paksujuukselise patsi läbimõõtu.
Igal pool ei peagi kõige-kõige olema. Küllap purustab uuel aastal keegi ka senise eakuserekordi. Soovitan, sest õppimine teeb õnnelikuks!

Õppimine on nauding
Vaike Kiik-Salupere,
laulja ja TLÜ Kunstide Instituudi muusikaosakonna vokaalpedagoog

Õppimine on minu jaoks elustiil. Olen alati pidanud õppima: õpilasena tundideks, lauljana rollide tarvis ooperis ja operetis Rahvusooperis Estonia ning viimased aastad doktorandina Tallinna Ülikoolis. Õppida tähendab uut omandada, ja me kõik kogeme seda vähemal või suuremal määral pea iga päev. Elu ei ole ju väga pikk, kuid milliseks see kujuneb, on paljuski meie endi otsustada. Valikud teatud hetkedel määravad edasise elukäigu. Õpingud tähendavad maailma avardumist, üha uute seoste avastamist. See on justkui uudishimuliku rännak lõputul teel, kus tähtis on teelolekust rõõmu tunda. Õppimine ei ole minu jaoks sund, vaid vaba tahte lend huvitavate inimestega kohtumiste ja uue leidmise poole. Kaotus ei ole siin võimalik. Ebaõnnestumised on vaid keerukamad seigad, millega tuleb toime tulla. Nõnda saame maailma näha kõrgemalt ja pilk muutub veelgi avaramaks. Õppida on nauding!

Täiskasvanu saab õppida õhtuti
Viivi Aavik, Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemia juhataja abi

Avatud Akadeemia loomise algusaastail soovisid õppida enamasti keskkoolist tulnud noored, kümmekonna aastaga on aga tekkinud arvukalt neid, kes omandavad juba teist või isegi kolmandat kõrgharidust. Kel veel kartusi ja kõhklusi, siis vanuselist piirangut meil pole.
Osa vanemaid õppijaid on alles nüüd leidnud võimaluse viia ellu oma kunagine salasoov saada kunstnikuks või disaineriks. Mõni soovib lihtsalt omandada hoopis teistsuguseid oskusi ja tehnikaid.
Kuna õpitakse põhitöö ja pereelu kõrvalt, võib kooliajast kujuneda üsna pikk ja vaevarikas eluetapp. Loengusse ja stuudiotesse tullakse õhtul, kui teised inimesed koju puhkama või kusagile hängima lähevad. Õppejõuga suhtlemisele lisandub palju iseseisvat tööd, öötundide arvelt tuleb kirjutada esseesid, läbi töötada kohustuslikku kirjandust, luua uusi projekte-makette. Semestri lõpus on vaja sooritada eksameid, seista hindamiskomisjoni ees ning üle elada õpetajate hinnangud ja kriitika. Kerge ajaveetmine ja puhkus see igatahes ei ole!
Uuringute järgi jõuavad igal aastal diplomi kaitsmiseni vähem kui pooled alustanutest, kuid enamik leiab oma erialaga seotud töö. Jääb vaid loota, et ei masu ega kunstiakadeemia kolimine ei vähenda õpihimuliste entusiasmi.

Jaga
Kommentaarid