Tänane sünnipäevalaps Mare Kelpman: "Oleks võinud kuni “sussid ees” lahkumiseni ametis olla, aga muutus oli vajalik"

Lugu ilmus ajakirjas Eesti Naine 2017. aasta märtsis

Küsimusele, kas ta nägi ette, et tema märgiliseks saanud salle kannavad nii koolitüdrukud kui ka riigi president, raputab tekstiilikunstnik Mare Kelpman (58) vaid pead.

1974

Pärast üheksanda klassi lõpetamist tundis Orissaare koolitüdruk, et kodukohas jääb kitsaks. Tahaks midagi muud, midagi näha – ära! Tunne oli nii tugev, et 15aastane Mare sõitis üksipäini kunstikooli eksamitele Tartusse, kus oli varem käinud vaid korra klassiekskursiooniga. Kõik õpiaastad kiituskirjaga lõpetanud kuldmedalikandidaadi teguviis oli šokk nii kodus kui ka koolis, aga klassijuhataja andis õnnistuse ja kinkis karbi tollal väga defitsiitseid kvaliteetseid akvarellvärve. “Ega enda last ei laseks küll niimoodi teismelisena minna, aga olin selline juurikas, et mind ei hoidnud miski tagasi. Tundsin juba siis, et vajan oma ellu uut hingamist,” ütleb praegune stuudio Kelpman Textile omanik muigelsui.

Sisseastumiskatsed kunstilise kujundamise erialale läksid edukalt. Suurem katsumus oli eluga hakkama saada, sest kool oli tuntud oma viletsate majutustingimuste poolest. Esmakursuslased pandi Kukulinna pioneerilaagrisse elama, hiljem üüriti kamba peale erakas ja söödi üksteist toetades kommuunielu leiba.
Samal ajal kui keskkoolilastest eakaaslased elasid turvaliselt vanematekodus, maalis Mare õhtuti Vanemuises dekoratsioone, küttis vastu ööd üürikorteris ahju ja joonistas poole hommikuni kooli jaoks kavandeid. Noor inimene sai kõigega hakkama, aktiivne seltsielu ja üliõpilasmalev veel lisaks.

Kui kunstikool 1978. aastal läbi sai, lootsid õppejõud andekast neiust maali eriala üliõpilast. Kuid olmevallas virelemisest tüdinenuna otsustas ta aasta pausi pidada. Siis aga võttis elu hoopis teise tuule. Mare läks mõneks ajaks tööle, abiellus vabakutselise kunstniku Rein Kelpmaniga ja tõi 1981. aastal ilmale nende poja. Oli paar aastat kodune ema, tegi tööd joonisfilmile ja kirjastustele.

“Teismelisena tundus tulevikuvalikuks ka arheoloogia huvitav, aga mõistsin, et toonases riigis elades Egiptusesse väljakaevamistele ilmselt ei sõida. Kunstikooli minek määras mu edaspidise elu.”

1985

Kui poeg Ott sai neljaseks ja mõlemal tiivad kandma hakkasid, astus Mare kunstiinstituuti tekstiili erialale. Konkurss oli kõva, kursusele võeti ainult kolm tudengit. “Eksamid kestsid terve kuu. Lisaks erialastele vaibakavanditele tuli joonistada Jaani kirikus interjööri. Kui paljud praegu lõpetanutest seda oskaksid?” küsib Mare. “Meeles on ajalooeksam, mida võttis vastu kadunud Rein Helme. Vaatas mind ja küsis: “Kus te siiamaani olite?” – “Kasvatasin last.” – “Kas last või poega?” – “Poega.” – “Kõik korras, hinne viis!” Ei, ma vastasin ikka oma punktid ka ilusti ära,” teeb tollane machomentaliteet Marele lõbu.

Seltsielu jäi ERKIs õppides vähemaks, nädalavahetustel sõitis noor ema vanematekoju lapse juurde. Hiljem käis poiss koolis kaasas, tegi isegi kateedrijuhatajale Mall Tombergile kavandeid. “ERKI kursusel oli meil lausa minilasteaed. Ott kui kõige vanem luges kangastelgede ruumis teistele raamatut ette, samal ajal kui emad kudusid. Ta oli väiksest saati harjunud näitustel kaasas käima ja teadis, kuidas koolis käituda.”

Lõpukursused jäid ärkamisaega. “Öökontserdid toimusid just sessi ajal. Tellisime takso ja sõitsime lauluväljakule. Leppisime autojuhiga aja kokku, et tagasi kooli tööle minna, sest järgmisel päeval oli eksam.”

Pärast kunstiinstituudi lõpetamist 1990. aastal valis Mare vabakutselise staatuse, et üksikemana paremini sobitada aega kooliteed alustava pojaga. Tellimusi oli palju, erialasest tööst puudust polnud. Kuna poeg õppis Vanalinna hariduskolleegiumis, pani Mare aluse sealsele tekstiilistuudiole, kus said pärast tunde töötada nii õpilased kui ka nende emad. Algselt praeguses Tauno Kangro ateljeemajas alustanud stuudio tegutseb mitmeid asukohti vahetanuna tänini. 1993. aastal pani Mare üles oma esimese personaalnäituse Viru tänava väikeses eragaleriis Molen.

Üsna ette plaanimata sattus ta pedagoogilisele tööle kergetööstustehnikumis ja oma koduosakonnas kunstiülikoolis.

1998

Kui kunstiakadeemia juhtkond tuli mõttele luua kõrgema kunstihariduse omandamist toetav kolledž venekeelse kooli lõpetanutele, pandi selle elluviijaks Mare. “Alates iseseisvumisajast ei tulnud akadeemiasse enam venekeelseid tudengeid, nad kartsid vist, et ei saa keelega hakkama,” meenutab ta. Disaini-, maali-, tekstiili- ja moeharidust pakkuv õppeasutus Lasnamäel Katleri koolimajas valmistas järgmistel aastatel kunstiakadeemiale ette hulga vene juurtega särtsakalt talendikaid üliõpilasi. Molbertite ja moekrokiide keskel toimus integratsioon sujuvalt, õpilastest on saanud andekad kunstnikud. Kolledž sai populaarseks, sinna hakkasid astuma ka eestlased ning kool liideti EKAga.

“See nii-öelda projekt täitis oma ülesande,” tõdeb Mare. “Algus oli raske – ruumide ümberehitamine, masinate soetamine, uute õppekavade koostamine, koostöö uute inimestega. Unetuid öid oli ikka ka. Kuid tänu hästitoimivale tiimile minu jaoks hea juhtimiskogemus. Rääkimata neist toredatest noortest, keda kolledž julgustas keskkonda vahetama. Nad tulid hoopis teisest kultuuriruumist, lisaks keelele pidi neile ka muud õpetama. Kas või seda, mis ja kus on Kunstihoone! Käisime koos näitustel, muuseumides, üritustel. Neil on pealehakkamist, paljud toimetavad välismaal, kas töö või elukaaslase tõttu. Aga õppejõud on nende kultuuris suure algustähega...”

Selle tõenduseks on Mare mõne aasta tagune sõit Prantsusmaale näitust üles panema. Pruukis tal Facebooki kaudu teada anda, kui üks kunagine õpilane, kes nüüd elab Pariisis, oma abi pakkus. “Ta oli meile Lyoni rongi vastu organiseerinud oma tuliuue autoga boyfriendi, kes viis meid mitme miili kaugusele teise linna, kus näitus toimus. Samal ajal ise uhkelt tutvustades – see on minu professor... Siis mõistad, et oled avanud uksed, mis ilma kolledžita ehk oleksid suletuks jäänud.”

2003

Pärast valimist kunstiakdeemia tekstiili eriala juhi kohale täitis Mare kuni kolledži sulgemiseni 2004. aastal osakonnajuhataja rolli kahel pool. Tema kandidatuuri kasuks oli rääkinud kolledži hea maine ja tekstiiliosakonna mõningane mahakäimine juhtkonnavahetuste tõttu. Temalt oodati uut hingamist. Kolledži sulgemisel polnud juhil kerge öelda headele kolleegidele töökoht üles. Lohutas see, et õpilaste jaoks andis muutus võimaluse astuda otse kõrgkooli ilma vahepealse keelepuhvrita.

Mare jätkas tegutsemist Gonsiori tänaval EKA maja teise korruse loenguruumides ja töökodades.

“Usun, et muutsin osakonda nüüdisaegsemaks, disainikesksemaks ja rahvusvahelisemaks,” ütleb ta. Seda tööd tunnustas Kultuurkapitali preemia 2012. aastal.

Loominguline professor valiti tagasi ka teiseks akadeemiliseks perioodiks. Eelmistega kokku oli see juba neljas ametiaeg, millest piisanuks, et omada kõrgkoolis eluaegset töölepingut.

2013

“Oleks võinud kuni “sussid ees” lahkumiseni ametis olla, aga muutus oli vajalik just sellepärast, et poleks “sussid ees”,” ütleb Mare. Lahkumise põhjuseks oli puugihammustuse ja selle tüsistuste pärast järjest halvenev tervis. Täiskoht käis üle jõu, kuna juhtkond väiksemat koormust ei võimaldanud, tuli võtta aasta palgata puhkust. “Osakonna juhtimine on 24/7 pühendumine, kui see võimatuks osutus, tundus õige kõrvale astuda.Vaba aasta tegi head, sain aru, et elu ilma stressita on elamist väärt! Panin akadeemia ukse enda järel kinni...”

...selleks, et alustada “täiesti stressivaba” uut elu – luua oma tekstiilitoodete kujundamise ja tootmise ettevõtte. Selle peale naerab Mare ise ka tükk aega. Neljast algusest (vanalinnakooli tekstiilistuudio, õppetoolid kergetööstustehnikumis ja kolledžis ning EKA tekstiiliosakonna nüüdisajastamine) peaks ju piisama!

“Arvasin jah, et minu ehitamised on ehitatud. Aga nüüd alles algas p ä r i s e l u. Õppejõuna on kindel seljatagune ja ka töötasu. Nüüd olen ise endale ja teistele tööandja.” Vahepeal oli tal mõte ka pisikest tehast ehitama hakata. “Masinad oleks veel hankinud, aga kust leida mehi, kes neid hooldavad? See on hoopis keerulisem,” põhjendab ta loobumist.

Hõrkpehmeks kraasitud tekstiilid, mille mustrites on tunda lapsepõlve-Saaremaa sallide hõngu, koob ta Soomes Hämeenlinna väikeettevõttes. Üürib nii tihti kui võimalik töökojas masina ning teeb 12tunniseid tööpäevi. Töötab välja mustrikaardid, on nii kangur kui masinist ühes isikus. Suurema partii kudumise usaldab küll sealsele meistrile, kui on kõik lõngad triibupealt ette seadnud.

“Selle pereettevõtte meistrimees tunnetab üksnes “käsi peale pannes”, kas kõik on korras. Ta on oma masinaid valitsenud üle neljakümne aasta. Vahel kui üksi kuduma jään (olen vist ainuke, kellele seda usaldatakse), juhtub, et mingi aja pärast masin seiskub. Mis viga, ei tea, lihtsamaid probleeme oskan kõrvaldada. Jätan siis meistrile kirja ja kui hommikul uurin, tuleb välja, et polnudki midagi viga! See kordub ikka ja jälle, masin keeldub töötamast ilma peremeheta.”

Kelpman Textile’i sallid pole odav lõbu, neil on hind, mille sisse mahub iga üksiku eseme kunstnikukäega viimistlemine, õiglase tootmise põhimõtteid järgiv Eestis või lähimaades toodetud lõng, pühendunud müüjad ja alates 2016. aastast pood Telliskivi loomelinnakus. “Avasime “rahva tungival nõudmisel” pärast seda, kui olime katsetanud pop-up-poega.” Arlekiinirombidega sallidest on saanud must have igas vanuses naiste jaoks. Juurde on tulnud uued siksak-, vintage- ja kahepoolne kalasabamuster. Hõredakoelisest Lacyst tõotab kujuneda konkurent Haapsalu rätile, Bullerby värvilisi kolmnurkrätikuid armastavad ka väikesed tüdrukud. Oma esimesel välisvisiidil põhjanaabrite juurde valis president Kersti Kaljulaid sinistes toonides Kelpman Textile’i mantli. 

“Ettevõttega muutusin hindajast hinnatavaks, arvustajast arvustatavaks. Pean tunnistama, et tuli tegeleda oma egoga. EKAs vaatasin visionäärina suurde tulevikku tudengitele uusimat infot ja teadmisi pakkudes. Üksi jäädes pead mõistma, mis on reaalselt teostatav, sest juba nüüdsama tuleb teenida järgmise kuu palk, osta materjale ja töövahendeid,” räägib Mare.

Siiski püüab ta mitte lähtuda pelgalt kaubanduslikust tulust. Mõne kollektsiooni väljatöötamine on samasugune loominguline palang kui isikunäituseks valmistumine. Nädalaid mõtlemist-vaagimist ja valmisolekut hulluks pingutuseks parima tulemuse nimel. Ainult et müügikollektsioonile tuleb peale esteetika lisada ka kasutusgarantii. “Olen tõesti tänulik, et killuke mu loomingust on nii paljude fännide poolt kodustatud!” on kunstnik südamest liigutatud.

“Jah, kõik sai alguse ühel kevadel, kui tundsin, et pean vitamiinivajaduse leevendamiseks kuduma ühe roheliste rombidega suure salli...”