Mis teema sul Islandiga on? küsitakse Kätlinilt tihti, sest tema armastus on avalik. Kätlini esimene romaan – “Islandil ei ole liblikaid” – hargneb sel kivisel saarel. Ka lasteraamat “Lugu Keegi Eikellegitütre isast” algab ja lõpeb Islandil. Rääkimata luuletustest, mida Kätlin on Islandist ja -dil kirjutanud omajagu.
Õigupoolest oli Island Kätlini ema unistus. Tema igatses kesk nõukogudeaega, et saaks minna Islandile, kus väriseb maa, purskab tuld ja kohiseb ookean... Ka Kätlin armastab väga loodust, aga inimesi vist veelgi rohkem. Nii ka Islandil. “Kui ma Siglufjörðuri loomemajja läksin, võtsid selle pidajad mind kohe omaks. Praeguseks olen vaat et selle küla elanikuks kuulutatud.”


Kätlinit paelub kas või islandlaste kulgemine ajas. “Kui küsid Islandil lihtsa küsimuse, ei saa sa sellele kunagi jaa- või ei-vastust. Islandlaste mälu on nii pikk, et ühest loost kasvab välja teine. Iga künkaga on seotud oma lugu, mida enam-vähem kõik teavad. Islandi tugev põlvkondadevaheline side on minu jaoks valgustav nähtus.

Eestis on lood läbi raiutud. Sundsuunamiste ja kohanimede muutmisega tekitati järjekindlat segadust, et inimesed ei mäletaks oma juuri. Koht, kus ma lapsena elasin, oli Leedimäe – siis muudeti see Roelaks. Kuni kellelgi tuli pähe, et Roela on mõisanimi ja tuleb kaotada: isegi jõe nimi muudeti ära ja mõis lükati ümber.”

Ka oma suguvõsa loost teadis Kätlin vaid killukesi – nagu paljudes Eesti peredes, polnud omavahel kombeks minevikust rääkida. Kuni Kätlini tütar Hanneleele hakkas arhiivide kaudu vanaema juuri ajama ja jutustas leitud lugusid ka emale.
Ühe vaarema loos oli 11 tublit last, kes mööda Eestit laiali. Teise omas oli suurt õelust ja oma laste hukkasaatmist. “Minu suguvõsa lood andsid mulle kinnitust, et halvad mustrid tuleb läbi lõigata ja alustada häid. Arvan, et inimesed peaksid sellega tegelema teadlikumalt ja järjekindlamalt.” Nii Kätlin tegigi, kui otsustas hakata õnnelikuks.