Taavi lugu: sain isegi oma lapse mõistusega aru, et isa on abielus ega saa minu emaga abielluda
Ema kasvas sisuliselt kolkakülas ja jäi varakult vaeslapseks. Pärast põhikooli läks ta sugulaste toetusel pealinna kutsekooli See oli nõukogude võimu lõpuaastatel.
Ema polnud üksnes ilus, vaid ka iseloomuga tüdruk, kes tahtis kindlasti haljale oksale jõuda. Kuna ta ümber päevast päeva palju mehi liikus, siis oli tal igasugu armulugusid, kuni ta vist nende kasuteguri avastas. Mööda kõrtse ta ei käinud, oli tööl viks ja viisakas, aga öid veetis salapartneritega ja teenis selle pealt. Mitte et ta korra eest oleks mingit hinda küsinud, aga mehed lihtsalt toetasid teda. Samas otsis ta seda tõeliselt varakat, kes aitaks elus edasi jõuda. Ja leidis ühe üsna tähtsa nina, tänu kellele sündisin mina.
Mu esimesed mälestused isast pärinevad vast kolmandast või neljandast eluaastast. Ta oli sõbralik ja lahke mees, aga kogu aeg ära. Meie juures käis ta nädalalõppudel ja vahel harva oli terve nädala. Aga elu läks meil siis paremaks – isa ostis meile kolmetoalise korteri ja selle sisustuse. Ema sai ka ilusaid asju. Ema paistis väga õnnelik olevat. Olin just esimesse klassi läinud, kui küsisin isalt, miks ta iga päev kodus pole. Tema ütles, et varsti on, aga peab veel õppustel käima.
Ükskord kuulsin nende jutuajamist pealt ja sain isegi oma lapse mõistusega aru, et isa on juba abielus, tal on kaks last ja sellepärast ei saa ta minu emaga abielluda. Ema palus, et ta lahutaks, isa aga ütles vastu, et kannatagu veel. Ja ema ähvardas, et tema seda asja nii ei jäta. See ajas natuke nagu hirmu peale, nii et edaspidi ei küsinud ma neilt enam midagi. Vahel ema vaid märkis mulle, et ära karda, meil läheb kõik hästi – küll tema juba selle eest hea seisab. Varsti pärast seda tuligi isa meile nagu päriseks.
Meil oli tore pereelu oma pool aastat. Siis läks aga jälle ära, sedapuhku pikemaks. Alles hiljem rääkis ema, et tütre tervise pärast.
Nii see elu meil käis. Olid mul ju mõlemad vanemad, aga sellise imeliku peremudeliga, millest me vaikival kokkuleppel ei rääkinud. Aga seda usun siiamaani, et ju nad tõesti armastasid teineteist, sest isa tõi meile alati kõiksugu kingitusi ja üldse ostis meile, mida ema palus. Mõnikord isegi häbenesin natuke, et mu ema nii ilus ja uhke välja nägi, võrreldes mu paljude koolisõprade emadega. Kusjuures mina küll ei teadnud, et keegi oleks midagi klatšinud. Majanaabrid olid hästi sõbralikud, nagu ema nendegi vastu.
Minu lõpuklasside ajal rääkis ema mulle juba otsesõnalisemalt oma plaanist, et esitab isale lahkumineku ultimaatumi. Katsusin teda keelitada, et see pole nagu aus, seda enam, et isa meist ju hoolib. Hakkas kõhe, kui ema kinnitas, et tema juba teab, mis teha. Aga läks teisiti.
Isa naisel avastati vähk ja elulootust jäi talle vähe. Ei maksa kirjeldada, mida tundsin, kui ema seda kuuldes hüüatas: „Ükskord saame ometi normaalselt elama hakata!” Aga isa teatas, et nüüd tema oma peret ei jäta.
Aga isa naine paranes. Ema nõudis nüüd isalt, et nüüd pühkigu minevik jalgelt. Isa selgitas talle, et avalik skandaal hävitaks ta maine – ta oli juba ka ühe tuntud firma aktsionär. Mina hoidusin sellistes vestlustes osalemast, aga oli üpris veider kuulda emalt pärast, et hea küll, kannatame ära ja peaasi on senisest kinni hoida.
Varsti pärast seda sai isa infarkti ja lamas kaua haiglas. Ema käis teda pidevalt vaatamas, kusjuures kuulsin, kuidas ta isaga enne kokku leppis, „et sellega mitte kokku juhtuda”.
Emal polnud midagi selle vastu, et ma tahtsin omaette elamise üürida. Olin juba 4. kursuse kursuse tudeng, kui ema mind jutuajamisele kutsus. Pelgasin seda kohtumist juba ette, sest kuse oli nii ametlik, aga sellise sisu peale poleks tulnud. Ema teatas, et isa on nüüd invaliid ja sellist impotenti tema ei tahagi. Et las elab edaspidi oma perega, sest meil on niigi kõike piisavalt ja küll tema enesele veel mehe leiab. Sellise jutu peale ei oleks osanudki midagi kosta...
Emaga kohtusime ja isegi rääkisime aina harvemini ja isaga polnud mul terve aasta üldse mingit ühendust. Siis korraga helistas ta ise ja palus end vaatama tulla. Oma koju, kui meid keegi ei sega. Emale ma sellest ei rääkinud.
Olin vapustatud sellest, et isa oli saanud teise infarkti ja suutis vaevu liikuda. Rääkisime palju. Mingeid saladusi tal polnud jagada. Palus mult vabandust, et nii läks, kinnitas, et on mu ema armastanud ja võib-olla just sellepärast, et nad teineteisest inimestena nii väga erinesid. Ja et kõigele vaatamata on ta mind alati samaväärselt oma lapseks pidanud nagu oma teisigi lapsi. Õigupoolest see oligi kõik.
Uitasin sügavas kurbuses tükk aega mööda linna. Alles nüüd julgesin tõdeda, et loomult olen täiesti isasse. Lootsin, et ta paraneb, et küll saan temaga veel mehejuttu ajada, aidata, end temale avada. Sest seni oli isa mulle küll lähedane, aga ikka kuidagi kauge.
Isa suri paar nädalat hiljem. Ma ei tea, kust ema sellest teada sai, nagu ka seda, kus ja millal on matus. Oli võõristav, kuidas tema selleks valmistus – nagu oleks mingi tähtis vastuvõtt ees. Ja oli pea vapustuseni üllatunud, kui mina püüdsin seletada, et meie peaksime seal olema nii silmatorkamatud kui võimalik. Ema ütles, et seda juba ei ole ja tema käitub matusel nagu isa naine, kes ta enese meelest ju oli.
Matustele kohale jõudsime siis, kui talitus oli juba alanud. Eemalt oli üsna sündsusetu vaatepilt see, et isa pere oli tagasihoidlikes tumedates mantlites, minu ema aga teisel pool kirstu helehallis kasukas ja säravate kõrvarõngastega... Kõik möödus korrektselt, keegi kellegagi ei kõnelnud. Ema keelitas mind peielauda tulema, aga ütlesin ära. Pärast seda ei rääkinud me teineteisega mõnda aega.
Ükskord sõitsin ilma ette hoiatamata lihtsalt ema juurde, nagu oleks mul sealt mingeid asju võtta. Ema süüdistas mind, kui valesti ma matusel käitusin, seistes kaugemal, nagu polnuks mul õigust seista tema kõrval. Aga ta ise oli väga rahul, et „sellele naisele sai koht kätte näidatud”. Uudishimust uurisin pärast, kas ema tõesti seal lausa midagi sobimatut tegi või ütles. Õnneks siiski mitte, aga kujutan ette, et teatud määral tegi ta seda ka ilma sõnadeta.
Seda teadsin kogu aeg, et isa naine tegeleb teadusega. Tõeline intelligent, mida nende aastate sündmuste kestel võis ju ka järeldada. Ligi kümme aastat hiljem kutsus ta mu oma juubelile. Seal sain tuttavaks ka oma õe ja vennaga, kes praegu samuti teadusega tegelevad. Väga südamlikud inimesed.
Kaks aastat hiljem ma abiellusin ja meie pulmas oli ema väga kena ja korrektne.
Ükskõik, mis ma emast või isast kunagi ka taunivalt mõtlesin, meenutan neid nüüd tänutundega. Kõik tahavad ju õnnelikud olla, igaüks püüab omal viisil ja vanemaid ei valita.
