Saatejuht Margus Saar: “Kui näitleja saab kehastada kõiki inimtüüpe, esimesest armastajast tola, kuninga ja mõrtsukani, siis teles on midagi samasugust - töö viib sind kohtadesse, kuhu muidu niisama lihtsalt ei pääse, ning juhib kokku inimestega, kelle jutud ja emotsioonid jäävad meelde elu lõpuni.

See on töö boonus. Muidugi on ka rutiini ja stressi, aga rutiini ümber saab ehitada erilist ja stress tuleb keerata käivitajaks.

Õigupoolest ei ole te ju ainult teles figureerinud.

Suur osa mu töisest karjäärist on seni kulunud teiste tööandjate juures ja ehk on see kontakt nn päriseluga mind säästnud telesse uppumast. Mul on olemas kogemus ka “elust väljaspool telemaja” – jah, ka seal on elu! Päriselt telesse tulin tosin aastat tagasi. Enne sai saateid tehtud muu töö kõrvalt, mis tähendas muidugi sedagi, et keegi ei olnud kohustatud mind tõsiselt enda omaks pidama ja minu eetrielu eest seisma. Muidugi jättis see valikuvabadust ka endale.

Olete “Aktuaalse kaamera” uudisteankur 2003. aastast. Kas vastutus oma sõnade eest tundub endistviisi aukartust äratav?

Jah, see on vahel isegi päris painav. Küsimus ei ole ainult sõnade sisus, vaid ka vormis, eesti kirjakeeles, väljenduslaadis, mõtete selguses. Üks põhitõdedest, mida me uutele reporteritele räägime, on ikka see, et kui ajalehe lugejale jääb su lause segaseks, võib ta selle uuesti üle lugeda, aga eetris peab lause olema vaatajale ühe korraga mõistetav. Teine pool on uudise sisu, allikakriitika ja uudisväärtuse kaal. Toimetuses on muidugi ka teemavaldkonniti tööjaotus ja peab usaldama kolleegi. Kuid on päevi, kui sa oledki intervjueeritavaga otse-eetris vägagi pingelisel hetkel üksi.

Olete tuntud kui parandamatu optimist, kes isegi uudiseid lugedes alati naeratab. Kas see on professionaalne fassaad või on südamlikkus ja helgus te olemus?

Eetris esinejal on kohustus mitte võtta eraelulisi seiku eetrisse kaasa. Olen püüdnud teha nii, et stuudiouksest sisenedes jääb enda elu ukse taha. Mul ei ole mingit õigustust koormata vaatajat oma muredega. Nii et see on küsimus professioonist. Olen siiski püüdnud vältida ka veidrust, et kaamera käivitudes mind mingi joviaalsushoog tabaks. Ajapikku on minus vist ka niisama muutus toimunud, sest kolleegid heidavad viimasel ajal ette, et ma käin mööda koridore ja koosolekuid liiga tõsise moega ja enam ei naerata. Loodan, et see on ealine iseärasus, mitte elukogemusest tekkinud pahurus. 

Kuidas talute paratamatust, et inimesed teid tänaval ära tunnevad? Kas ette on tulnud naljakaid või ärritavaid seiku?

See on elukutsega kaasnev osa, mida ei ole võimalik tagasi pöörata. Kui aga järelevaatamine ületab sündsuse piiri või kipub keegi privaatsust eirama, siis seda ma muidugi ei tolereeri. Huvitav on see, et Tallinna vanalinnas kutsuvad noored kelnerid-ettekandjad mind restorani inglise keeles, aga maapoes tuleb ikka vahel kohalikega teleteemadel vestelda.

Teil on kaks tütart, Sofia Margaret ja Anna Magdaleena. Mida olete õppinud oma lastelt?

Tütardelt sain teada seda, et ma ikka ei tunne end lõpuni. Olen ka pidanud maha suruma oma kärsitust, korraarmastust ja süsteemsusiha. Ma olen tunda saanud lapse armastust.

Kuidas end taaslaete?

Tööalane infovoog on meeletu, esialgne uudis võib muutuda poole tunni pärast prahiks, pealtnäha tähtsusetu seik saada mõni aeg hiljem olulise põhjenduse. Nimede ja nägude virvarr tuleb ajukurdudesse selekteerida. Sellega saab hakkama vaikuses. Omaette olles. Vahel ka koos sõpradega looduses, kas või kinos. Kui laadimise ära unustan, annab keha märku. 

Milline raamat, film, muusikapala või teatrietendus on teie mõtteviisi muutnud?

Sõbrad teavad, et minu raamat on Saint-Exupéry “Väike prints”, mõistujutt täiskasvanutele. Ei oska öelda, kas raamat on mu mõtteviisi muutnud, kuid need tõed sobisid mulle. Sa vastutad kõige eest, mille sa taltsutanud oled. Kui oled lasknud kellegi endale ligi ja kellegi omaks saanud, siis see jääb, lõpuni. Kõige tähtsam jääb silmale nähtamatuks. Vaata pealispinna alla, oota, äratundmine võib tulla palju hiljem. Aga jõnks rinnus võib märku anda ka kohe. Veel palju lihtsat ja tõest. Ja lõpuks jääb tuule sahin viljapõllul meenutama sind...

Mis teeb elu täiuslikuks?

Rahu iseendaga. Seda pole juhtunud.

Kuidas olla õnnelik siin ja praegu?

Sellele ei olegi vastust. Aga see annab endast teada, kui ta kohal on. Sõitsin suvelõpul Pärnust Lõuna-Eestisse. Argised mured olid just seljatatud. Asfalt libises esiklaasi alla. Auto akna taga oli küps loodus ja ilusad Eesti külad. Me kuulasime raadiost muusikat ja rääkisime vähe, pigem olime lihtsalt vait. Ja siis oli ta kohal.