Sünnipäevalaps Maire Aunaste: „Inimesed vajavad lootust!“


Maire Aunaste
Maire AunasteFoto: Hendrik Osula

Täna saab 65aastaseks särav Maire Aunaste! Palju õnne! Nii rääkis Maire viis aastat tagasi Eesti Naise kaaneloos.

„Ma lihtsalt o l e n,“ ütleb Maire Aunaste, kui temalt küsida, kuidas ta oma akusid laeb. „Mulle meeldib mõelda, rääkida, reisida. Ja muidugi autoga sõites oma plaate kuulata – need on mul kõik vana-ameerika muusikaga (nn oldies). Magada meeldib mulle ka! Öösel olen kaua üleval, selline režiim on ammuilma välja kujunenud. Pealegi olen tõeline televiisorifanaatik. Mind huvitavad inimeste lood. Võin lõpmatuseni vaadata ka häid filme, kus räägitakse suhetest.

Inimesed vajavad lootust. Kui lähed õnnetuna magama, siis ei ole järgmisel hommikul mingit võimalust õnnelikuna tõusta.“

Millise kaaneportree te ise endast looksite?

Vabatahtlikult mitte mingisugust! Kui ma ülikooli astusin, siis valisin endale loomingulise töö teemaks “Kes ma olen?”. Nii et ühe korra elus olen ma pidanud ennast portreteerima. Ma ei usu, et täna samal teemal uuesti kirjutades oleks see portree eriliselt teistsugune: ikka ma olen kahtlev, tihti vähese enesekindlusega, avalikkust pelgav…

Kui luua portree ühe lausega, siis ütleksin, et olen liiga otsekohene, liiga aus, mugavusi nautiv ning lapsest saadik kindel selles, et olen planeedil Maa vaid lühikest aega reisija. Just seetõttu ei taha ma omada mingit käegakatsutavat vara, mul ei ole seda lihtsalt tarvis. Rikkust vaatan ma lihtsalt uudishimulikult nagu mõnd Rodini skulptuuri – võin seda imetleda, aga endale ma seda ei taha. Üldse on mul vähe asju, mida ma tõepoolest vajan: aastaringselt lahtise aknaga magada, teadmist, et mu lähedastega on kõik korras, ja ühte inimest, keda oodata. Mis puutub rahva arvamisse, et televisioonist tuntud inimeste elu pole muud kui teiste tuntud inimestega suhtlemine ja ilusate riiete kandmine, siis minu puhul ei pea see kindlasti paika. Nagu on öelnud Robbie Williams – “Stiilne olla on väsitav! Ma võin osta siidist hommikumantli ja kanda seda siidsalliga, aga kolmandal päeval käin oma dressides edasi…” Mina olen täpselt samasugune – kuigi mu suures garderoobis on riided hunnikus, olen võimeline aasta läbi kandma ühtesid ja samu musta värvi riideid. Sest ma arvan, et siis paistan ma vähem välja.

Loe veel

Seotud lood:

Raamatus “Mitte ainult meestest” ütlete, et tõe ja õigusega tuleks ümber käia hellalt ja ettevaatlikult. Milline tõde on olnud endale kõige valusam kuulata?

Minu Ameerikas olles oli üks mu eksabikaasadest ühes intervjuus öelnud, et perenaisena oli Maire null, emana natuke rohkem kui null. Selline diagnoos teeb küll haiget! Muide, viimastel aastatel on mulle kinnitatud, et ma teen päris hästi süüa. Varem ma ei teinudki süüa, sest elasin 14 aastat ühiselamus. Kolmekümneselt oskasin ainult muna praadida – ühisköögis gurmeekunsti just ei arenda. Pliit inspireerib mind alles siis, kui mul on, kelle jaoks süüa teha.

Millest unistate?

Minu eas!? Mitte millestki! Ah, ma teen nalja…

Üks unistus on mul küll: elada kaks-kolm kuud aastas New Orleansis. See on minu lemmikkoht tänu muusikale ja söögile. Loodan, et mul on nii palju raha, et saan üürida maailma kõige väiksema ja tühjema toa ja elada pisutki New Orleansi prantsuse kvartalis. Mulle meeldib lihtne elu ja sealne elu on lihtne. Selles linnas on sündinud Louis Amstrong, seal on sündinud dzäss. New Orleansi muusika on minu absoluutne lemmik.

Armastus ikka peaks ka ellu kuuluma?

Ma olen selle enda jaoks välja mõelnud – mulle piisab, kui mina armastan, ma ei pea olema armastatud.

See on olnud läbi aegade ju suur filosoofiline küsimus – kumb on parem, kas armastada või olla armastatud?

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare